Todoroviga Imedemaal
Laura Kuusk
Tahan rääkida sellest, kuidas mina avastab teise, püüdes astuda ühte sammu Tzvetan Todorovi ja Lewis Carrolliga. Kasutan Tzvetan Todorovi maailma ja enda maailma ühisosa leidmiseks Todorovi “Ameerika avastamist”, mille abil siis siseneda Alice’iga Imedemaale ja vaadata, mis sealt semiootilises aspektis (mina-teine ja sellega seotud kommunikatsioon) leida võib. Miks teisega kohtumine on eriline? Kas Alice’i jaoks on Imedemaa ja seal kohatud olevused teised? Miks praeguses ajaloolis-kulutuurilises situatsioonis on mina ja teise suhe oluline?
Imedemaa avastamine
Alice’i retk Imedemaale on mina retk teiste juurde. See on Ameerika avastamine, olgu see Ameerika siis Mina sees või väljaspool seda. Alice’i lugu on sobiv mina-teise suhte analüüsiks just seetõttu, et see on tänapäeva postmodernse inimese muutliku identiteedi kõverpeegel — just Alice kuulutab ette meie praegust identiteeti ning paneb sellele aluse. Alice’i reis on tähelepanuväärne selles osas, et ta võttis ette reisi tundmatusse, küülikuaugust alla laskudes ei teadnud ta, kuhu on teel.
Alice hüppas ta kannul august sisse, hetkegi kaalumata, kuidas ta sealt jälle välja saab.
Alice tõlgendajana
Kohtumine küülikuga, kes räägib ja kellel on vestitaskus kell, on sündmuste käivitajaks. Alice tormab küülikule järele, pidades imelikuks (ehk siis võõraks) kella omamist, mitte aga küüliku pobisemist. Alice’i suhtumine teise on selles stseenis põhijoontes antudki — teine on imelik, veider või ebakombekas.
Ka oma keha osad võivad olla mitte osa minast, vaid teine. Nii räägib Alice oma jalgadega nagu väljaspool ennast, kuigi enda juurde kuuluvate isenditega.
“Oi, te mu vaesed väikesed jalad! Kes teile nüüd küll sukad ja kingad jalga paneb, kullakesed? Mina seda kindlasti enam teha ei saa, mina olen teist liiga kaugel ära /---/”
Keha muutumine toob mitmel korral kaasa mina teisenemise. Alice’i sisenemine teise ruumi, Imedemaale, toob kaasa ka tema enda muutumisi. Nii teiseneb identiteet suhtes teisega ning Alice ei ole mõnel puhul võimeline end teistest eristama.
“Oot, las ma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen? Jah, see on alles mõistatus!” Ning ta hakkas meenutama kõiki omavanuseid lapsi, keda ta tundis, et selgusele jõuda, kas ta pole ehk muutunud kellekski nendest.”
Mina on Alice’il seoses kasvuga, sest ainult olles enda tavalistes mõõtmetes, tunneb ta end päriselt minana. Sellest annab tunnistust seik, et olles umbkaudugi iseenda kasvu, hakkas ta iseendaga rääkima nagu ikka. Autokommunikatsioon on võimalik ainult siis, kui mina eristub ülejäänud maailmast.
Oluline on, et Alice’i füüsilised muutumised ei teki iseenesest, neid kutsub esile mingi sisend, mida manustatakse enamasti suu kaudu (va. lehvik) — kas söök või jook. Need sisendid on justkui (teise) kultuuri jooned, mis muudavad ka subjekti ennast. Koogi ja seene parema külje söömine paneb Alice’i kasvama, joogi joomine, seene vasaku külje söömine ja lehvikuga lehvitamine kahanema.
Kommunikatsioon
Mina suhtes teisega ehk kuidas Alice teistega suhtleb ja mis sellest välja tuleb
Alice’i retk Imedemaal on kohtumiste jada. Iga kohtumine on kommunikatsiooniakt, kus püütakse leida koodide ühisosa. See põhineb teineteise sõnumite lahtikodeerimisest, st. toomisest teise valdkonnast mina valdkonda.
Alice’iga leiavad aset järgmised kohtumised: küülikuga, hiirega, erinevate lindude ja loomadega, Tõuguga, Tuviga, kala-teenriga, hertsoginnaga, imikuga, Irvik Kassiga, Märtsijänese, Kübarsepa ja Unihiirega, kuninganna kaardipakiga, hertsoginnaga, valekilpkonnaga ning lõpuks kõigi tegelastega korraga.
Alice’i jaoks pole kohtumised võõrad selles suhtes, et kõik, keda ta kohtab, on talle mingil moel tuttavad (küülik, hiir, kilpkonn, kaardipakk), mitte teine ise pole võõrastav. Võõristust tekitab muu— see on kas taskukell küüliku juures, naeratus kassi juures, valetamine kilpkonna juures. Igasse suhtlusakti kuulub siin midagi, mis Alice’i tavalises olukorras sinna ei kuuluks. Sellest annavad märku Alice’i seisukohast olukordi kirjeldavad verbid ja omadussõnad (üllatuma, imestama; veider, kummaline, isevärki, imelik). Alice’i jaoks on nii mõnigi olukord imelik (näiteks sõrmkübar, mis võetakse tema enda taskust ja antakse talle endale auhinnaks või kuninganna õukond, kus pea maha võtmist võetakse hirmus tõsiselt). Seega teise puhul on oluline erinevus, mida harilikult tajutakse alamana (võrreldes minaga, kelle väärtused ja käitumine on õigemad).
Kohtuotsusel toimub faktide interpreteerimine ettemääratud tulemuse järgi, kui kuningas on ette süüdi mõistnud sõduri ja luuletus, millel pole pealtnäha mingit mõtet, saab tõlgenduse nii, nagu see sobib kuninga plaaniga. See on sama olukord, nagu Kolumbusel indiaanlaste keelt, mida ta ei mõistnud ja merel märke interpreteerides — kõik märgid kandsid endas seda sõnumit, mida ta juba ettekuulutustest teadis.
“Olgu peale”, ütles kuningas ja jätkas omaette värsside pomisemist: “...tõtt igaüks teab meist”— need on muidugi vandemehed..... Ta sai mult ühe, too neilt kaks— noh, see käib selle kohta, mis ta tortidega tegi ,eks ole...”
Alice’i ümbrus ja teised muutuvad vastavalt sellele, kuidas Alice neisse suhtub. Näiteks lauale ilmuvad pudel ja kook, kui Alice’il on vaja kasvu muuta, teener on kala, kui Alice nii näeb ja imik muutub seaks, kui Alice teda sellisena tajub. Seega teisel on omadus minu jaoks muutuda vastavalt mina intentsioonile.
Teine suhtes minaga ehk kuidas teised näevad Alice’it
Neile kommunikatsiooniaktidele ühiseks jooneks on, et Alice’it nähakse kellenagi juba tuttavast maailmast, st. võõrast on võimalik mõista ainult siis, kui ta pole täiesti võõras (saatja (siin: objekt) omab mingit ühisosa vastuvõtjaga (siin: subjektiga)). Küüliku jaoks on Alice teenijatüdruk Mary Ann, ka Alice ise käitub selles suhtlusaktis vastavalt (pistab käsu peale ehmatades jooksu, ise teadlik sellest, et küülik tegi tema identifitseerimisel vea).
Vestlus hiirega on olukord, kus mina (Alice) ei saavuta teisega (hiir) kontakti seetõttu, et ei suuda leida teadet (jututeemat), mis oleks vastuvõetav mõlemale poolele. Hiire jaoks on Alice’i valitud jututeema (kassid ja koerad) tabu.
Vestluses Tõuguga on probleem sisuliselt sama— kummalgi dialoogipartneril on oma väärtuste või mõistete süsteem, millest tuleneb nende kujutlus “normaalsest” vestlusest ja partneri kõrvalekaldumisel sellest skeemist tekivad tõrked.
“Mida sa sellega mõtled?” küsis Tõuk tõredalt. “Väljenda ennast selgemini.”
“Kardan, mu härra, et ma ei saagi e n n a s t väljendada,” ütles Alice, “sest vaadake, ma pole ju mina ise.”
“Ei saanud aru,” ütles Tõuk.
Kardan, et ma ei oska seda selgemini ütelda,” vastas Alice üliviisakalt, “sest kõigepealt ei saa ma sellest isegi aru. Ja olla ühe päeva jooksul nii mitmekasvuline— see ajab hullusti segadusse.”
“Ei aja,” ütles Tõuk.
Tuvigi suhtub Alice’sse nii, nagu tema enda mina seda võimaldab ja parasjagu interpreteerib.
“Uss!” kriiskas Tuvi.
“Ma pole uss!” hüüdis Alice nördinult. “Jäta mind rahule!”
“Uss, ütlen ma!”
Kokkuvõtvalt
Vaadeldes “Alice Imedemaal” läbi kommunikatsiooni vaatevinkli, võime Mina—Teise kokkupuute kirjeldamiseks öelda järgmist. Alice (Mina) on lähtepunkt, millest kõiki olukordi ja olendeid hinnatakse. Alice’i identiteet on Teisega seotud sel moel, et muutub võõrast sisendist sõltuvalt. Alice’i suhe teise (suhtluspartnerisse) mõjutab ja muudab teist, interpretatsioon tuleneb Mina normidest lähtuvalt.
Mina ja teise kirjeldamiseks toon välja järgmised mõistepaarid:
Mina Teine
Kodu Küülikuauk
Hea Halb
Igav Huvitav
Stabiilne (mina) Muutlik (mina)
Alice on Kolumbus. Imedemaa on sisemine teine, olgu ta siis Küülikuurus või mujal. See paneb meid enese üle järele mõtlema, sarnasusi ja erinevusi ja nende olemust vaagima ning selle kaudu enesetunnetusele jõudma, niipalju kui selles unenäos võimalik on.
