KIRJANDUSLIKKUS (214)
(littérarité, literariness)
1. Kui me mööname — ja see ei ole iseenesest mõistetav — , et kirjanduslik* diskursus moodustab üldises diskursuste tüpoloogias autonoomse klassi, siis tema spetsiifilisust võib pidada kas millekski, mis on lõplikult rajatud (progressiivsete staadiumite läbi) uurimusliku metadiskursuse abil või kui a priori postulaati, mis aitab meil juba ette piiritleda sihikul olevat teadmiste objekti. Vastavalt R. Jakobsonile, kes on valinud viimase seisukoha, „ ei ole kirjandusliku teaduse objekt kirjandus vaid kirjanduslikkus”, ehk see, mis tagab eristatavuse selle vahel, mis on kirjanduslik ja mis on mitte-kirjanduslik.
2. Tähelepanu, mida lingvistid osutavad nn kirjanduslikele tekstidele, vaatamata selle pealiskaudsusele, on piisav, et veenduda, et nendel, mida nimetatakse „kirjanduslikeks vormideks” (figuurid, protseduurid, diskursiivsed ja/või narratiivsed organisatsioonid), ei ole midagi eriti „kirjanduslikku“, sest neid vorme leiab ka teistes diskursuse tüüpides. Kuna on võimatu tuvastada seadusi või isegi lihtsaid regulaarsusi, mis oleksid ainusobivad kirjanduslikus diskursuses, oleme sunnitud vaatlema kirjanduslikkuse mõistet (teksti sisemise struktuuri raamistikus) tähendusest vabana ja määratlema tema, sotsiaalse konnotatsiooni* staatuse (mis, nagu me teame, muutub vastavalt kultuurile ja epohhile: nagu Lotman ja teised on rõhutanud, teksti, mida nähti religioossena keskajal, nähakse praegu kirjanduslikuna). Teisisõnu, kirjanduslikkus peab olema integreeritud probleemide kogumisse, mis puudutavad žanrite (või diskursuste) etnoteooriad.