Intertekstuaalsus

Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste
transformeerimine. Krull 31

Kristeva intertekstuaalsest ruumist:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele
tähistatavatele, nii et luule lausungiks saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda
luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti
rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetama seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“
(J. Kristeva. Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194)

Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, ta on vaid võimeline kirjeldama selle
invariantset struktuuri ja „lamedat pealispinda“, mis on moodustunud autori ülesande
ühtsusega. Teoses Teksti eristama on võimeline vaid semaanalüüs, mis peaks vastama
vähemalt kolmele tingimusele:
          1. ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit „mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui
            tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide — kirjaniku, saaja (või tegelase), kirja,
            mis on moodustunud praeguse või eelneva kultuurikonteksti poolt — dialoogi“
          2. interteksti tekkimise akti ennast tuleb vaadelda kui protseduuri “lugemine-kiri“ tulemust: interteksti
            kirjutatakse võõraste diskursuste mahalugemise protsessis ja seega „iga sõna (tekst)
            on selline teiste sõnade (tekstide) lõikumine; kus võib lugeda vähemalt veel ühte sõna (teksti)“
          3. interteksti dünaamiline aspekt: intertekstuaalne struktuur „ei ole mitte antud, vaid töötatakse
            välja teise struktuuri suhtes“; teose tekkimine eeldab kogu intertekstuaalse
            materjali rekonstrueerivat transformatsiooni: „iga tekst on mingi teise teksti
            sisseimemise ja transformatsiooni produkt. Seega asub mõiste intersubjektiivsus
            kohale mõiste intertekstuaalsus, ja ilmneb, et poeetilist teksti on
            võimalik lugeda vähemalt kahekordselt“. Bahtin, sõna, dialoog, romaan. 429 vk