SEMANALÜÜS (sémanalyse)

tekstuaalse tähendustamise teooria Kristeva poolt vastukaaluks Saussure´i
semioloogiale välja töötatud semiootiline kontseptsioon. Samal ajal on see ka Freudi ja
Lacani psühhoanalüütiliste ideede “tõlke” vorm lingvistika ja semiootika keelde.
Kristeva nägi S. uut materialistlikku tähendustamise teooriat, mille sisemine loogika on
isomorfne tema privilegeeritud objekti — poeetilise keelega (Kristeva jaoks on see keele
heterogeenne mõõde — rütmilised pulsatsioonid, keelelised mõttetused,
tautoloogiad, katkestused, vakatused, lakuunid — mida traditsiooniline keel ei vaatle.

Esmakordselt töös “Semeiotike” 1969. Kuigi hiljem Kristeva kasutas seda terminit
harva, on just selles võtmes arenenud poststrukturalistlik teksti kontseptsioon.

S. ei eita põhilist strukturalistlikku ideed — ettekujutust semiootilisest universumist, mis
funktsioneerib teatud reeglite järgi, mida on võimalik ja vajalik eksplitseerida. Ületada
Saussure’i metodoloogiline kitsarinnalisus, vaadelda keelt kui tähendustavat tegevust,
protsessi. Semiootika ei tohi olla vaid lingvistika jätkuks, lingvistilise mudeli
laienduseks teistele tähendustavatele praktikatele, ta peab olema eelkõige omaenda
aluste kriitika. Ta peab välja tooma mitte niivõrd ühe või teise fenomeni struktuurse
seaduspära, süstemaatilisuse, kuivõrd selle, mis sellest seaduspära haardest välja
libiseb, langeb süsteemist välja või ei allu sellele.

S. kui semiootilise kontseptsiooni paradoks. Olles metakeel, ei saa semiootika teha
enam, kui postuleerida enda poolt avastatud heterogeensuse: nii kui ta hakkab
rääkima sellest, homogeniseerib ta sellega fenomeni, annab talle süstemaatilise
iseloomu. Heterogeensus kui niisugune saab olla peatatud ainult selliste
tähendustavate praktikate poolt, mis on vabad lingvistilisest koodist — poeetiline keel,
muusika, tants, maalikunst jne (kõik nad reorganiseerivad psüühilised tungid, mis
libisevad välja domineerivate sümboliseerivate süsteemide haardeulatusest; nad
otsivad ja kasutavad oma huvides seda heterogeensust, kindlustades sellega
sümboolse koodi lagunemise, mis ei suuda enam kinni hoida “rääkivat subjekti”/”transtsendentaalne ego”,
mis Husserli järgi eelneb igasugusele predikatiivsele sünteesile).
S. püüab luua metodoloogiat, mis erineb traditsioonilisest
lingvistilisest analüüsist ja peaks esile tooma objekti, mis ei ole taandatav
denotatiivsele keelel. “Süsteemi semioloogia” kriitika on võimalik vaid
tähendusteooria, mis põrkub rääkivast subjektist, baasil. Kristeva arvates oli
tähendusteooria sel ajal teelahkmel: kõige lihtsamaks (ja poststrukturalistide
jaoks perspektiivituks) väljapääsuks võis olla formaliseeritus süsteemide täiustamine,
kasutades loogilis-matemaatilist instrumentaariumi, või, minnes psühhoanalüüsi
jälgedes, pöörduda rääkiva subjekti kui lõhestatud (teadvus/mitteteadvus)
subjekti teooria poole ja spetsifitseerida operatsioonid ja protseduurid,
mis on selle lõhestatuse mõlemale poolele omased, sidudes neid,
ühelt poolt, biopsühholoogiliste protsessidega (Freudi himud, soovid),
teisalt — sotsiaalsete reeglitega (sugulussüsteemid, tootmisviis). “Tähendus” kui fikseeritud
semiootilise süsteemi väljendus ei huvita Kristevat.

“Rääkiva subjekti” kontseptsioon tugineb sümboolse ja semiootilise, mis
konstitueerivad tähendustamise protsessi, eristusele. Semiootiline — subjektiivsuse
eeloidipiaalne staadium, ebastabiilne, lõputu, pulseeruv heterogeensus, chora.
Subjekti eristumise ja konstitueerimise protsess toimub sümboolsel tasandil (Lacani
järgi “peegli staadium”). "Poeetiline keel" on nende kahe dispositsiooni vaheliste
rütmiliste artikulatsioonide tulemus, emotsionaalsete, instinktiivsete, semantiseerimata
keeleelementide (mis eelnevad igasugusele tähendusele, mõttele) ilming. S. loobub
struktuuri kirjeldamisest ja pöördub tekstuaalsuse, mis on avatud igasugustele
tähendusetele, fenomeni uurimise poole.