Diskursiivne semantika
(sémantique discursive)
1. Semiootiliste ning narratiivsete struktuuride diskursusesse asetamist (ehk diskursiviseerimist*) võib süntaktilisest vaatevinklist vaadatuna defineerida kolme tüüpi protseduuride kogumina. Need protseduurid on aktorialisatsioon, temporalisatsioon ja spatialisatsioon/ruumistamine. Semantilisest vaatevinklist vaadatuna kaasnevad nimetatud süntagmaatilise reorganiseerimisega vastavalt uued investeeringud, mis jagunevad mitmete tasandite vahel. Meie mõttekäiku võiks järgnevalt selgitada väga lihtsa näite abil. Eeldagem, et narratiivsete struktuuride tasandil eksisteerib narratiiviprogramm*, mille objekt-aktant on varustatud “vabaduse”-väärtusega (väärtusega, mis kuulub võimeline-olemise modaalstruktuuri). Kuivõrd see objekt on vastavalt määratlusele subjektist eraldatud, moodustab “vabaduse”-väärtus subjekti narratiivi* trajektoori eesmärgi. Kui asjalood on nõnda, võib trajektoori seesugune määratlemine diskursuses tekitada näiteks selle spatialisatsiooni ning “vabaduse” trajektoori võib seega tematiseerida “põgenemise” trajektoorina. Ometi on "põgenemine" endiselt abstraktne* trajektoor, mida on võimalik figurativiseerida uute omadustega, esitades seda näiteks kaugete paikade poole teele asumisena. Seega me väidame, et narratiivi trajektoori võib selle diskursiviseerimise hetkel muuta kas temaatiliseks* või – hilisemas staadiumis — figuratiivseks* (≈kujundlikuks) trajektooriks. Nõnda, võttes arvesse kahte protseduuri, tematiseerimist ning figurativiseerimist, tuleb vahet teha kahel mahukal diskursuse klassil: mittefiguratiivsel (või abstraktsel) ning figuratiivsel.
2. Kahe diskursiivse staadiumi (figuratiivse ning temaatilise) vaheline kaugus on seega piirkond, kus toimuvad semantilised ümberkujundused (conversions*), mille keerukuseaste on varieeruv. Niiviisi võib teatud diskursus kasutada temaatilist trajektoori seda järjest erinevateks figuratiivseteks trajektoorideks ümberkujundades. Nimetatud olukord on küllalt tavaline — selle näiteks on evangeeliumi tähendamissõnad. Teine diskursus seevastu, selle asemel et arendada figuratiivsed trajektoorid välja järjestikuliselt, asetab need üheaegselt üksteise peale. Seesugune olukord tekib polüisotoopia* korral, mis sünnitab ühe diskursuse mitmeid lugemisviise*. Samamoodi toimub sel tasandil diskursuse poolt arvukate figuuride* ning diskursiivsete konfiguratsioonide* kasutamine — viimased on tihti loomult iteratiivsed (kordumist väljendavad) ning ebapüsivad. Kõik need fenomenid moodustavad väga laia, seni üsna läbiuurimata valdkonna, mis kuulub diskursiivse semantika valda.
3. Diskursuse figuratiivses tasandis tuleb eristada kahte osist — figurativisatsiooni ning ikonisatsiooni*. Figurativisatsioon seisneb mingi figuuridekogumi paikaasetamises kogu diskursuse ulatuses (vrdl tuum*figuuridega, G. Bachelard` skeemiga, lastejoonistustega jne). Vastupidiselt sellele seisneb ikonisatsioon kui kõrgema tasandi nähtus nende figuuride “riietamises”, nende muutmises sellisteks, et nad meenutavad “tegelikkust”; seega seisneb ikonisatsioon referentsiaalse* illusiooni loomises. Samamoodi leiavad sel figuratiivsel tasandil aset onomastilised* (pärisnimedega seotud) protseduurid. Need protseduurid, mis sisaldavad antroponüümiat*, krononüümiat* ja toponüümiat*, vastavad semantilisel tasandil kolmele põhilisele süntaktilisele diskursiviseerimisprintsiibile (aktorialisatsioon, temporalisatsioon, spatialisatsioon).
4. Semiootiliste uuringute praegusel tasemel on selgelt võimatu määratleda diskursiivse semantika üldist ökonoomiat, mis oleks mingilgi määral vettpidav. Nõnda on meil võimalik osutada pelkadele kindlal arvul postulaatidel põhineva projekti üldjoontele. Kuna diskursuse generatiivne* trajektoor liigub abstraktselt konkreetsele ning figuratiivsele, on metodoloogiliselt kõige õigem liigendada see trajektoor nii paljudeks poolautonoomseteks osadeks kui on vajalik, et taibata igal tasandil selle spetsiifilisi produktsiooniviise. Teisest küljest tekitab generatiivne protsess tervikuna koos igal tasandil fikseeritud semantiliste investeeringutega just nii palju diskursuse (või diskursiivset semantikat puudutava diskursuse) piiranguid* ning spetsifikatsioone kui me püüame genereerida. Järjestikuste võimaluste ning neist tulenevate valikute kogum saab nii diskursuste tüpoloogia baasiks.
- SEMANTIKA, NARRATIIV, TEMATISATSIOON, FIGURATIVISATSIOON, KONFIGURATSIOON, GENERATIIVNE TRAJEKTOOR