Strukturalisti pilk väikesel printsil ja muul väärtuslikul

 

Järgnev on mõtisklus Antoine de Saint-Exupéry jutustuse „Väike prints“ üle. Mõttekäikude raamistuseks saavad mõned enamasti strukturalistlikus tekstianalüüsis rakendatavad terminid: „aktandid“, „semiootiline ruut“ ja „narratiivi skeem“ ning seda peamiselt kujul, nagu need on lahti seletatud Algirdas Julien Greimasi ja Joseph Courtes´i entsüklopeedias „Semiotique – Dictionnaire raisonne de la theorie du langage“.

Lugu Väikesest Printsist võiks käsitleda muinasloona sellest, kuidas lastele, homsele inimkonnale rasketel aegadel (tekst on esmakordselt ilmunud 1943. aastal) kõrgemalt poolt läbi inimlapsenäolise vahendaja elu mõtet ja õigeid väärtushinnanguid meelde tuletati. Kõige olulisemateks väärtusteks on selles tekstis põhimõtteliselt defineerimatud ja sisuliselt ka raskesti analüüsitavad nähtused nagu armastus, sõprus, vastutus ja heasüdamlik hoolitsemine, mida ähvardab lämmatada enesekesksus. Toetudes aga veendumusele, et muinasjuttudele omase hea ja kurja binaarsusega analoogne opositsioon on ka nende puhul iga lugeja jaoks intuitiivselt tajutav ning peamine siinkohal ongi just nende nähtuste vastandatus, suhe ja mitte täpne definitsioon, asun siiski tööle.

Aktandid

Alustuseks toon välja jutustuse suured funktsioonid, aktandid. Greimasi ja Bremond´i järgi võib müütide, eeposte ja muinaslugude tegelased jagada järgnevalt: kinkija (donateur), objekt (objet), saaja (beneficiaire), abiline (adjuvant), subjekt (subjet) ning vastane/antagonist (opposant). Antud jutustuse tegelastele omistasin eelnimetatud funktsioonid alljärgnevalt:

kinkija – väike prints, kes on „kõrgemate“ jõudude saadik

objekt – õiged väärtushinnangud, elu mõte

saaja – lapsed ehk tulevased „nägijad“ täiskasvanud

abiline – roos ja rebane

subjekt – lendurist jutustaja, kes samal ajal on ka saaja rollis

vastane – „suured inimesed“, võimuihas kuningas, uhkeldaja, joodik, ahne ärimees, laternasüütaja, tähtsust täis ja mugav maateadlane

KINKIJA (saatja) on Greimasi ja Bremond´i järgi „üleloomulik“ aktant, kes seisab tegevuse kohal ning sekkub, et abistada peasubjekti. Väike prints on just nimelt ebamaine, füüsiliselt väike, ent väga kütkestav. Tal näib olevat inimese nägu ja ta saabub taevast. Lugu, mille ta jutustab kõrbesse, kitsale elu ja surma vahelisele piirjoonele kukkunud lendurile, on kui jumalik kingitus, õigete eluhoiakute oskusõpetus kõigile lastele ja ka täiskasvanutele, kes suudavad mõista nagu Leon Werth. Seega on väikese printsi näol tegemist vahendajaga, Maa peale saadetud taevaliku headuse personifikatsiooniga.

OBJEKTiga tähistavad Greimas ja Bremond kõike, mis on peasubjekti soovide sihiks. See tähendab, et „eesmärgi“ mõiste siseneb ühte suurde „objekti“ klassi. Antud loos on kingitus, mis inimkonnale väikese printsi kaudu saadeti, mõistulugu inimesesarnase olendi kohtumisest inimlike pahede ning voorustega. Tegu on suuliselt peasubjektile lendurile edasi antud narratiiviga, mis seeläbi „nägijaks“ saanud inimsoo esindaja poolt kirja pandud ning niiviisi kingitud kogu maailmale, mis II maailmasõja ajal oma inimlikkust minetamas oli.

SAAJAks (vastuvõtjaks) on aktant, kes saab kasu saatja/kinkija või peasubjekti tegevusest. „Väikeses printsis“ oli esimeseks saajaks kõrbesse allakukkunud lendur, aga tema kaudu ka kõik kirjatundjad, kes suudavad mõista. Lenduri poolt adresseeriti see õpetus otseselt lastele, kes olid sündinud sirguma kurjusest ümbritsetuna ning kel oli seetõttu oht headuse ja „õige nägemise“ („[…] ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmaga nähtamatu.“) suhtes teadmatusse jääda.

ABILINE on Greimasi ja Bremond´i käsitluses liitlane. Vaadeldaval juhul käsitlen abilistena väikese printsi kodus kasvanud lille ning rebast, kellega nad teineteist vastastikku „taltsutasid“. Liitlasteks muutvaks kvaliteediks on lille ja rebase juures armastus, mida nad tundsid väikese printsi vastu ja poolt ning mis neid printsiga kokku sidus. Armastamine, sõprade hoidmine ja abielu on antud loos kõige olulisemateks väärtusteks. Märkimisväärne on asjaolu, et kõige tähtsamate inimlike oskuste kandjaks on tekstis taim ja loom, mis üldiselt asetsevad väljaspool inimlikkuse sfääri, samas kui pahede personifikatsioonid on kultuurikandjad ise.

PEASUBJEKTi funktsioon ühendab endas mingi eesmärgi poole püüdleva peategelase atribuudid ja tegevused. Lennuõnnetuse läbinud mina-jutustaja püüdlused on suunatud elu säilitamisele. Sahara kõrbes mingisuguses punktis ehk sama hästi kui „ei kusagil“ loodab lendur parandada oma sõidumasina ning leida vett, päästmaks oma füüsiline keha. Ootamatult kohtub ta aga taevaliku väikese printsiga, kes kingib talle samuti teatud mõttes uue elu. Pannes loo väikesest printsist kirjalikku vormi, edastab ta kingituse kirjaoskajale inimkonnale: esindades ühelt poolt saajaid, omab ta ka edastaja funktsiooni. Peasubjekt läbib jutustuse käigus konversiooni mitte-pimedast (õigesti) nägijaks. Ehkki tegemist on täiskasvanuga, kes olude sunnil ka nn „tõsiseks inimeseks“ kehastuda võib, on temas siiski säilinud võime näha joonistatud mao kõhus elevanti, aimata silmale nähtamatut nagu seda teevad lapsed. See võime annab talle eeldused transformatsiooniks, legitimiseerib ta vahendajana ning eristab ta mitte-nägijatest täiskasvanutest. Viimasest eristusest kirjutan konkreetsemalt allpool semiootilise ruudu kontekstis.

VASTASE (antagonisti) funktsiooni esindavad Greimasi ja Bremond´i järgi tegelased või personifitseeritud jõud, mis seisavad vastu peasubjektile. Antud jutustuses asetuvad vastased justkui kahele tasandile. Esimesel neist oleks madu, kes kehastab (põrgulikku) kurjust ning moodustab väikese printsiga omamoodi binaarse opositsiooni. Teisele kannaksin nn „suured ja tõsised inimesed“ ning need, kellega prints oma rännuloos kohtub ja kes kujutavad endast levinud inimlike pahede personifikatsioone. Võimuihnus, välisega uhkeldamine, meelemürkidega liialdamine, ahnus, lihtsameelne tühja töö tegemine ning mõttelaiskus on peamised nähtused, mis takistavad inimesel enda kõrval teist elusolendit märkamast ja väärtustamast ning pühendumast olulisele. Kahe nö vastaste tasandi vahel valitseb komplementaarsussuhe, mida illustreerib alljärgnev semiootiline ruut.

Semiootiline ruut

Semiootiline ruut on Greimasi ja Courtes´i entsüklopeedias määratletud kui ühe või teise semantilise kategooria loogilise artikulatsiooni visuaalne representatsioon. „Väikese printsi“ loo juures rakendan seda teoreetilist konstruktsiooni nägija-pime opositsioonile. Loo kõige olulisemaks episoodiks pean rebase lahkumist väikesest printsist: „„Hüvasti,“ ütles rebane. „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.““ Siin sõnastab kinkija poolt taltsutatud abiline kogu teksti keskse idee. Võime

ümbritsevat füüsilist reaalsust nägemismeele kaudu nautida on vähemoluline kui võime hingelist kiindumust tunda. Seejuures on tähtis ka tunde realiseerumine teos, hoolitsemises, vastutamises, armastuse objektis heaolu tekitamises. Sellest lähtuvalt moodustub Saint-Exupéry muinasloos esiteks kontraarsussuhe: nägija – pime, mis on analoogne traditsioonilisele hea – kurja binaarsele opositsioonile.

Teiseks kujunevad välja kontradiktoorsed suhted: nägija – mitte-nägija ning pime – mitte-pime.

Komplementaarsed suhted, mis on nägija ja mitte-pimeda ning pimeda ja mitte-nägija vahel, iseloomustab tugev konversioonipotentsiaal, mis peasubjekti puhul üleminekuna mitte-pimeda kategooriast nägija kategooriasse ka jutustuse käigus realiseerub.

Rollid „Väikese printsi“ semiootilises ruudus jagunevad järgmiselt:

joonis

Antud graafilisel ruudul tähistavad jooned kategooriatevahelisi suhteid järgnevalt: punane – kontraarsus; kollane – subkontraarsus; sinine – kontradiktoorsus; roheline – komplementaarsus.

 

Narratiivi skeem

Arvukatest narratiivi analüüsimise võimalustest rakendan järgnevalt nn kanoonilise narratiivi skeemi, mis kätkeb endas süntagmaatilisel teljel paikneva regulaarsusena kolme katsumuse – kvalifikatsioon, pettus, pühitsus – kordumist.

„Väikese printsi“ puhul saab paralleelselt vaadelda kahe narratiivi arengut, sest jutustatakse väikese printsi lugu lenduri loo sees.

KVALIFIKATSIOON toob subjekti nö ellu. Lendur kvalifitseerub jutustuses lennuõnnetusega Sahara kõrbe kohal: „[…] liival tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Olin üksildasem kui merehädaline keset ookeani oma parvel.“ Lenduri probleemiks/eesmärgiks on neis raskeist tingimustest eluga pääseda. Väikese printsi mõistuloos tema enda elukäigust on tegevust käivitavaks sündmuseks lahkumine koduplaneedilt, et põgeneda haiget tegeva armastuse eest, mida ta tundis oma ilusa ja uhke lille vastu ning millest ühtlasi said alguse tema külastused asteroididele „[…] et endale tegevust leida ja õppida.“

PETTUSe all võiks mõista probleeme, millega subjekt tegevuse käigus vastamisi seisab ning mis valitud tegutsemisaktide täitmise järel lahenduvad või mitte. Peasubjekti puhul on „realiseeringuks“ tema ette äkitselt ilmunud „üpris iseäraliku mehikese“ loole kaasaelamine ning temasse kiindumine. Väikese printsi rännakul kujunevad nö pettusteks kohtumised olenditega, kelles ta sõbra asemel avastab enamasti „tõepoolest väga imelikud suured inimesed“.

Jutustaja PÜHITSUSEKS saab üleminek ühelt semiootiliselt tasandilt teisele ehk „nägemisvõime“ omandamine. Printsi jaoks on see surm, mis toob endaga taassünni armastatud lille juures.

Kokkuvõtteks

Saint-Exupéry lugu väikesest printsist võib esimese hooga tunduda analüüsiobjektina võõristav, sest see räägib niivõrd lihtsalt, arusaadavalt ja ilusalt kõigist seletamatuist ja justkui ainuüksi „hingega tajutavatest“ nähtustest, mis samas ainukesena tõeliselt loevad. Teisalt aga olid käesolevas essees rakendatud mudelid tekstile peaaegu ideaalselt kohanduvad. „Väike prints“ on klassikaline lugu kangelastest, kes peale otsinguid võõrastes ruumides jõuavad selgusele, et õnn asub lõppkokkuvõttes ikkagi koduses ja lihtsas. Tekst võlub oma paljude võimalike lugemisvariantidega – see paelub lapsi seikluste ja piltidega ning täiskasvanudki võivad sellest leida nii sotsiaalset kriitikat, inimpsühholoogia veidraid paradokse („Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse.“), kristlikke sümboleid (lammas, madu, taassünd jt), elufilosoofiat kui ka tõepoolest lihtsalt lohutust ja meeldetuletuse sellele, kui hea on öösiti tähti kuulata.

 

Maarja Saldre

SOSE II