DIAKROONIA
      (97-98)

      (diachronie)

       

      1. Tegemist on F. de Saussure’i mõistega, kes võttis mõisted diakroonia ja sünkroonia kasutusele tähistamaks kahte erinevat lingvistilisele fenomenile lähenemise viisi. Sünkroonia aitas tal rajada lingvistikat kui teadust koherentsetest süsteemidest*. Diakroonia tähistas siis ajalooliste grammatikate uuringuid. Saussure’I jaoks kujutas opositsioon sünkroonia/diakroonia endast omavahel seotud ajaliste teaduslike uuringute dimensioone, samas kui nendesse on kaua suhtutud kui vastandusse strukturaalse suhtumise ja atomistliku lähenemise vahel.
      2. Algselt oli nende kahe mõiste vaheline vastandus väga kategooriline, nüüdseks on see pehmenenud. Kuna semiootiline süsteem* ei ole defineeritud selle elementide sünkronisatsiooni kaudu (vaid lähtudes nende sisemisest loogilisest koherentsusest), võis diakrooniat interpreteerida kui transformatsioonide komplekti (ensemble), mis asuvad kahe tervikuna võetava süsteemi (või loomuliku keele kahe erineva süsteemiga oleku*) vahel. Selline kontseptsioon sarnastab keele kahe oleku vahelise erinevuse sellega, mis on kahe suguluskeele vahel, ning tegelikult jätab diakroonia sinnapaika, tehes ruumi akroonilisele võrdlusele* (comparatisme).
      3. Selle asemel, et üritada kasutada seda kahtlast protseduuri, mis seisneb kahe keele oleku olemasolu a priori postuleerimisest (enne kui teatakse muutusi, mis võiks juba ise neid olekuid defineerida), võime diakrooniat võtta kui semiootilises süsteemis (või loomulikus keeles) asuvaid transformatsioone. Sel juhul peaks me identifitseerima algolekud ja transformatsioonide tulemused kui semiootilised (või lingvistilised) olekud. Järgnevalt selle kohta kaks näidet.
      4. Praha koolkonna ajal pakkus R. Jakobson välja tõlgenduse, mis tema järgi tuleneb diakroonilisest fonoloogiast, grammatiliste kategooriate väljendus*vormide muutuste kohta. /98/Need muutused viitavad grammatiliste kategooriate morfeemsete* manifestatsioonide üledetermineeritusele. Seega, näiteks ladina keele käändelõppude kadumine on seletatav liigsete morfeemide, mis juba osutasid samadele grammatilistele kategooriatele (nagu näiteks määrsõnad, eessõnad) liiase ja venitatud kooseksisteerimisega. Sellise teisese emfaatilise süsteemi kasutuselevõtt lõppes nende nüüd kasutute flektiivsete morfeemide kadumisega.
      5. Teised lingvistid (Martinet, Haudricourt), kes alustavad tasakaaluasendi* (mille iga semiootiline süsteem peab saavutama ja säilitama, et üldse eksisteerida) postulaadist, võtavad diakroonilist protsessi kui transformatsioonide ahelreaktsiooni. Need transformatsioonid on mõjutatud võõrelemendi sissetungist süsteemi (näiteks vokaalisüsteemi) ja püüdlevad kadunud tasakaaluasendi (või edukalt uue tasakaalus süsteemi loomise) poole. See lähenemine on huvitav, sest selle asemel, et alustada keele olekutest, et leida võimalikke transformatsioone, kirjeldatakse kõigepealt transformatsioone, mis tegelikult ainsana neid olekuid defineerida saavad.
      6. Kui me lepime kokku, et võtame neid transformatsioone kui diakroonilisi transformatsioone, siis võib sama nomenklatuuri vabalt kasutada nende transformatsioonide kohta, mille me leiame narratiivse diskursuse (sisuvormi tasandil) lahtirullumisel. See diskursus, mis tegutseb kahe strukturaalse oleku (algne ja lõplik) vahel, on (tinglikult) võrreldav lingvistilise protsessiga, mille lingvistiline kogukond saavutab loomuliku keele kahe oleku vahel.

      — SÜNKROONIA, AKROONIA , TRANSFORMATSIOON