R. P. FAWCETTI SÜSTEEMITEOORIA — globaalse mudeli loomise katse.

Süsteemvõrgustikud, koodid ja universumitunnetus

Kuidas me suhtlemise kognitiivse mudeli raames võime kindlaks määrata seost ühelt poolt keele ja teiste semiootiliste süsteemide (eriti nende, mida ma nimetan ‘tuum’koodideks) ja teiselt poolt ülejäänud kultuuri, nagu isiku universumitunnetuse osa vahel. Ma oletan, et seda seost saab kõige paremini mõista süsteemvõrgustike kui käitumises — ning eriti kommunikatiivses käitumises — valikute modelleerimise vahendi mõiste kaudu.

Lähenemine tuleneb siis seisukohast, mis on orienteeritud rohkem psühholoogiliselt kui sotsioloogiliselt.

11.2.4 Keel, koodid ja teised semiootilised süsteemid. Eksisteerib hulk erinevaid semiootilise süsteemi tüüpe. Esimest tüüpi nimetan ma tuumkoodideks. Tuumkoodid sisaldavad keelt ja neid teisi koode nagu hääletoon, pealiigutus, kulmukergitus, naeratus, käe- ja käsivarrezhestid, kehapoos, silmside, kaugus, kehakalle jne, mida kasutatakse keelega paralleelselt. Võib eristada esmaseid koode (koode endid) ning reinterpretatsiooni koode. Need võtavad esmase koodi (sageli keele) väljundit oma sisendina. Need, mis rekodeerivad keelt, on ‘koodid’ võhiku jaoks: seda tüüpi on taustasläng (backslang) ja riimsläng ning nii on (põhimõtteliselt) ka kirjutussüsteem.

Tuumkoodid on eneseesituse (self-presentation) süsteemid. Need hõlmavad maja, riietuse, ideolekti ja dialekti, auto jne. valikut, s.t. selliste valikute semiootilisi aspekte, mis võivad varieeruda selliste valikute kogust kuni ainult väikese osani. Mõned eneseesituse süsteemid aga ei saada teateid indiviidi (või sotsiaalse grupi, millega indiviid soovib seotud olla) kohta, nagu see tüüpiliselt on, vaid sotsiaalse grupi kui terviku kohta. Viktoriaanlik raekoda, Versailles ja selles köites arutletud Preziosi arhitektuurivormid on seda tüüpi.

Teiseks tuleb meil tunnistada fakti, et kõigil teistel artefaktidel on teatud semiootiline väärtus, kas nad on eneseesituse süsteemi osana kergesti identifitseeritavad või ei. Kuid see varieerub minimaalsest semiootilisest objekti, nagu automootori tihend, funktsioonist kuni sellise artefakti nagu novelli, kus jutustatavad sündmused või olemasolevad kujundid ‘asendavad’ mingit üldistatumat ‘tähendust’, ülekaaluka semiootilise funktsioonini. O’Toole’i töö selles köites uurib seda tüüpi innovatoorse semiootika näidet ning rahvajutud, poplaulud ja sümfooniad võivad olla samasuguse korraldusega fenomenid.

SEMIOOTILISED SÜSTEEMID

Põhikoodid	Primaarsed Reinterpreteerivad	kineetilised Paralingvistilised/intonatsioon/ Lingvistilised sekundaarsed ternaarsed (ortograafiast sõltuvad)	Suulised (loom. keel) Visuaalsed (märgikeeled) Ortograafilised (hieroglüüfid, numbrid) Ortograafilised (silbilis.-foneet. süsteemid), kirjakeel Suulised (suletud sots. grupid, släng, antikeeled) Avatud (morse, foor) Suletud sots. grupid (salakoodid)
Iseesindavad süsteemid		Individuaalsed sotsiaalsed	Idiolekt Riietus Auto jms Dialekt Arhitektuur Sotsiaalne struktuur Jms
Muud artefaktid	Muusika Füüsilised Verbaalsed zhanrid	Narratiiv Kuulujutt jms	Lühijutt Anekdoot (rahvajutt) jms

Kultuur pole miski, mida mingi kõrvalseisja võib vaadelda sotsiaalses grupis, mida ta uurib; pigem on see, et mida sotsiaalse grupi liige tunneb — muidugi, kas ta on sellest tundmisest teadlik või mitte — seda tuntakse ka teiste sotsiaalse grupi liikmete poolt.

Üheks kultuuritunnetuse karakteristikuks on, et mitte ükski üksik indiviid, ei tunne tüüpilisel juhul seda kõike. Me ei eita ei seda ega neid huvitavaid küsimusi, mis koonduvad küsimuse ümber, kuidas kultuuri omandada, kui me eeldame n.-ö idealiseeritud ‘kultuuritundjat’. Isegi kui ükski indiviid ei või tunda oma kultuuri kogu selle terviklikkuses, teab iga tüüpiline indiviid midagi kõigist erinevatest sisalduvatest tunnetuse tüüpidest.

Uurigem nüüd, mida on mõeldud ‘universumitunnetuse’ all. See pole tunnetus üheski kindlas või määratletud mõttes: see on oletuste sasipundar, tihti emotsionaalse värvinguga ning see muutub pidevalt. See on isiku ‘subjektiivne reaalsus’, kui kasutada Bergeri ja Luckmani (1966/71: 173) terminit.

Termin ‘universum’. See on kavatsetud kandma tunnetuse kõikehaaravat olemust: see on kõik, mida inimene tunneb, kui tahes avara või tühisena see ka ei esine. /semiosfäär/

11.3.2 Kaks kontrastidimensiooni universumitunnetuses. Tohutu ‘universumitunnetuse’ valdkonna allkategoriseerimiseks võib kasutada hulka kontrastidimensioone, kuid me piirdume kahe kultuuri defineerimiseks kõige enam sobivaga. Need on vahetegemised lühiajalise ja pikaajalise teadmise ning kultuuri- ja idiosünkraatliku tunnetuse vahel.

Kultuuritunnetus on peaaegu alati pikaajaline teadmine ning see on samuti tuleviku sündmuste puhuks salvestatud.

Me peame tõmbama esialgse vahe kultuuritunnetuse, mis on ühine teiste sotsiaalse grupi liikmetega, mida me oma analoogias võime kujutada trükitud raamatutena ning isiku idiosünkraatliku tunnetuse vahel, millest võib mõelda kui käsikirjalistest märkmetest mustandivihikus. Suur osa idiosünkraatlikust tunnetusest on lühiajaline.

Enamus indiviide on mitmete erinevate sotsiaalsete gruppide liikmed, millest mõned on üksteisest lahus, mõned üksteisega kattuvad ning mõned sisalduvad suuremates. Ning igaühel on oma kultuur. Nii vajame me kompleksset mudelit, kus igaühel meist on palju erinevaid kultuuritunnetusi. Joonisel on isik nii hulga väikeste sotsiaalsete gruppide kui ka mitmete suuremate gruppide liige.

Kultuur on niisiis sotsiaalselt jagatud tunnetus ning see on tüüpiliselt pikaajaline teadmine (kuigi võib mõelda lühiajalise sotsiaalselt jagatud teadmiste juhtudest, eriti kui sotsiaalne grupp on väike, nagu eeldab joon. 11.7)..

Mitte kogu tunnetus pole kultuuriline: meil on suur ja oluline idiosünkraatliku tunnetuse varu ning mõnikord võib olla raske tõmmata piiri selle ja väikese sotsiaalse grupi nagu abielupaar või Scilly Saarte kommunistlik partei (mis minu teada pole suurem) pool-idiosünkraatliku kultuuritunnetuse vahele.

11.3.3 Summeeritud kultuuri lokatsioon. Seega, isiku kultuur on osa tema tunnetusest, mida jagatakse teiste erinevate suurte ja väikeste sotsiaalsete gruppide liikmetega, kuhu ta kuulub. Seetõttu on isikul tavaliselt mitmeid kultuure, mõned kattuvad üksteisega, mõned sisalduvad teistes, mõned on üsna lahusolevad. Enamuses pikaajaline teadmine, kuid väga paljud otsustest, mida esitaja kohtumisel teeb, baseeruvad lühiajalisel teadmisel: näiteks lühiajalisel, adressaadi afektiivse staadiumi pertseptuaalselt omandatud teadmisel või sellel, kas mõni asjassepuutuv objekt on või pole vahetus keskkonnas. See ei ole iseenesest selgesti kultuuritunnetus. Siiski tuleb kultuuritunnetus esile, kuna sellisel tunnetusel poleks esitaja jaoks mõtet, kui ta poleks võimeline seostama seda oma pikaajalise teadmisega: täpsemalt, tema pikaajalise ‘tüüpilise’ teadmisega — vastandatuna tema ‘konkreetsele’ teadmisele.

Siinkohal arendame me suhtlemise kokkuvõtvat mudelit, milles me võime paigutada ja seostada keele ja kultuuri mõisteid. Nii tehes ületame me kaugelt lihtsa vaate suhtlemisest kui mõne ‘mõiste’ ülekandmisest ühest mentaalsusest teise, nagu on kirjeldanud Saussure (1916/74: 11-12). Siinkohal võetud lähenemine võlgneb suuresti tänu kaudselt Milleri, Galanteri ja Pribrami esmastele töödele, kelle teos Plans and the Structure of Behavior (1960) avas uue ajastu kognitiivpsühholoogias.

Meie mudelil on seni järgmised kolm komponenti:

1 vajaduste registreerimise vahendid;

2 probleemilahendaja;

3 võimalike käitumisprogrammide varu (kus valikuid modelleeritakse süsteem-võrgustikes).

On veel üks otsustav komponent. Me oleme näinud, et probleemilahendaja peab valima käitumise alternatiivsete valikute vahel — süsteemselt seotud valikute vahel. Küsimus on: ‘Kuidas see valib?’

Vastuseks on, et see valib asjakohase universumitunnetuse valguses. Teisisõnu, süsteemvõrgustik ainult modelleerib potentsiaalset käitumist, kuid kui me tahame mõista, miks organism käitub teatud moel aktuaalsel juhul (või organismi potentsiaalse käitumise tõesti täielikus mudelis), tuleb meil mõista, et probleemilahendaja valib olemasolevate käitumisvalikute vahel pärast olemasoleva situatsiooni mitmete komponentide sobitamist selle universumitunnetuse pikaajalisemate aspektidega. Seetõttu lisame mudelile neljanda komponendi:

4 universumitunnetus.

joonis