Tuutorite ja õppijate vaheline rühmatöö ja suhtlus toimib virtuaalsel probleemipõhisel kursusel teisiti. Erinevuseks on vahemaa ning eraldatus ajas ja ruumis, seepärast on hindamine teistsugune.

Tuutor ei kohtu õppijatega, ei näe, kuidas nad ülesannete kallal töötavad ja saab kasutada üksnes projektipäevikut, tööportfolio, elektroonilisi suhtlusvahendeid või loodud tooteid.

Mida tähendab see hindamisprotseduuri seisukohalt?

Esiteks seda, et tuutoril on palju võimalusi kursuse hindamiseks. Tuutor võib teha vastava ettepaneku või viia läbi hindamise virtuaalses keskkonnas ning paluda vastata etteantud küsimustele. Gruppe ei kaasata ja hindamine on paremini lõimitud pidevasse juhendamistegevusse.

Kirjaliku teksti selgus ja täpsus tähendavad ka seda, et tuutoril on lihtsam hindamisse regulaarselt sekkuda. Eriti tõhus on see juhul, kui õpperühmad kaotavad silmist ülesande eesmärgi või muu või käivad ringiratast, sest virtuaalses keskkonnas saab tuutor reageerida kirjaliku materjali suhtes kiiresti ja täpselt. Kirjalik vorm on iseenesest parem viis õppijate töö dokumenteerimiseks ja seega on see parem alus õppeeesmärkide saavutamise hindamiseks.

Seda aspekti võib veelgi tugevdada juhul, kui valitakse elektroonilised portfoliod. Sel juhul järgnevad eesmärgid ja õppija eesmärkide saavutamise protsessidega seotud sõltumatu dokumentatsioon.

Seepärast on virtuaalses keskkonnas süstemaatilise ja arengule suunatud hindamise võimalused üldiselt head. Sidusrühmatöö dokumentatsiooni suur hulk ning tulemuste ja protsesside nähtavus võimaldavad analüüsida, kas läbitud kursused olid piisavalt läbimõeldud ja realiseeritud.

Rühmatöö arendamise ja parendamise võimaluste pidev määratlemine muudavad edasiste kursuste planeerimise paremaks.