Virtuaalõpe on heaks võimaluseks osaleda projektis rühmatöö vormis, sest virtuaalses raamistikus on hõlpsasti võimalik arendada projektitöö tavapäraseid elemente (nt probleemi sõnastamist, mida juhivad osalejad). Virtuaalse suunitlusega probleemipõhisel kursusel teenib probleemi sõnastamise etapp sama eesmärki kui silmast silma toimuvatel kursustel, ent potentsiaal on erinev.

Virtuaalse konteksti tõttu saavad õppijad selles faasis lisada probleemi sõnastusse rohkem väljavaateid. Probleemi sõnastust saab jagada teiste õppijatega, kes saavad seda täiendada ja arutada ning kirjeldada selle tähtsust. Seda saab tutvustada välismaailmale ja saada positiivset tagasisidet. E-posti teel suhtlemine või Interneti-otsingud võivad aidata kiiresti kaasa probleemi kvalifitseerimisele ja teravdamisele.

Kirjalik suhtlus virtuaalses ruumis aitab enamasti kaasa probleemide sõnastuse teravdamisele, sest sõnastust lihvitakse ja arendatakse järk-järgult, protsessi edenedes.

Osalejate poolt juhitud protsessi toetab projektis asjaolu, et töö tehakse platvormidel ja vormidel, mis on mõeldud rühmatöö energilisuse, tulemuste ja seaduspärade salvestamiseks ja edendamiseks projekti erinevates etappides. Arvutitoega rühmatöö (Computer Supported Collaborative Work - CSCW) platvormid on töötatud spetsiaalselt välja virtuaalse sidusrühmatöö läbiviimiseks ja kvalifitseerimiseks, kui pedagoogiliseks meetodiks on projektitöö.

Sidusõppe tuutor võtab sellisel juhul virtuaalse juhendaja rolli, kus juhendamine võib laieneda konverentsidesse, e-posti või jututuppa, samuti võib juhtimist läbi viia ka sünkroonselt veebikaamerapõhiselt.

Loomulikult on virtuaalne juhendamine silmast silma juhendamisest erinev. Eraldatus ja vahemaa tõstatab muid küsimusi ning tekitab teisi võimalusi. Ettepanekud, millega tuutor tegeleb, on sageli hoolikamalt ette valmistatud ning kirjaliku töö suur osakaal võimaldab kontsentreeritud ja vahest ka fokuseeritumat juhendamist.

Virtuaalne juhendamine võib traditsioonilise projektijärelevalvega võrreldes olla paindlikum, sest aega ja kohta pole tarvis kokku leppida. Siiski peab ka virtuaalsel juhendamisel olema oma struktuur. Millal peaks õppija vastuse saatma? Mis peab toimuma sidusvormis? Mis vorme erinevates olukordades kasutada?

Tagaside tuutorilt on oluline õppija töö modifitseerimiseks. Mil viisil saab tuutor virtuaalse keskkonna potentsiaali parimal viisil ära kasutada?

Kas tuutor peaks:

Virtuaalne projekti juhendamine avab tuutorile palju uusi võimalusi, mis (kui neid õieti kasutada) võivad aidata kaasa õppeprotsessi mitmekesisemaks, põnevamaks ja sobivamaks muutmisele.

Samas võib see tuua esile ka uue riski, milleks on asjaolu, et sedavõrd palju suheldakse kirjalikult.

See mõjutab loomulikult õppekeskkonda ja nii tekib küsimus, kas kõik õppijad suudavad ka sellega toime tulla. Kas keskkond muutub nii abstraktseks ja kaugeks, et mõned õppijad jäävad sellest välja? Mitte üksnes seepärast, et virtuaalne õppeprotsess nõuab head kirjaoskust, vaid võib-olla samavõrd ka seetõttu, et nende õppimisviis ja eelistused on seotud õppekeskkonnaga, mille aluseks on füüsiline ja sotsiaalne kontakt.