Ringeelundkond

LÜMF JA LÜMFIRINGE

Lümfiks nimetatakse lümfisoontesse imendunud koevedelikku. Viimane tekib vereplasma filtreerumisel kapillaaridest. Koevedeliku vahendusel saavad rakud toitu ja hapnikku, eritades sinna süsihappegaasi ja teisi ainevahetussaadusi. Seega on koevedelik rakkude väliskeskkonnaks. Selle koostis sarnaneb vereplasma omale, kõikudes aga viimasest rohkem ning sisaldades vähem valke (3 - 5 %). Lümfis leidub ka fibrinogeeni, mistõttu on võimalik lümfi hüübimine. Rakkudest on lümfis peamiselt lümfotsüüte, vähesel määral ka teisi vererakke. Soolte piirkonnast kogunev lümf on rasvarikas ja piimja välimusega. Lümfisoontes liikudes imendub osa vedelikust kudedesse tagasi, mistõttu lümf muutub südamele lähenedes paksemaks.
Inimese lümfi ja koevedeliku koguhulk on ligi 25 % kehamahust.

Liigse koevedeliku ärakandumine ja puhastamine toimub lümfikapillaaride ja lümfisoonte vahendusel. Lapiku kujuga lümfikapillaarid moodustavad kogu kehas keerukaid võrgustikke, sarnanedes ehituselt verekapillaaridega, ent olles ainetele kergemini läbitavad. Enamasti voolab neis lümf vaid jäseme liigutamisel; seiskumisel lümfivool aeglustub ja lakkab. Peenemate lümfisoonte kestades lihasrakud puuduvad, jämedamate lümfisoonte kestades on need aga olemas, mistõttu lümfisooned sarnanevad ehituselt veenidega. Suurtele lümfisoontele on iseloomulik klappide rohke esinemine sisepinnal, mis võimaldab lümfil liikuda vaid ühes suunas. Lümfi panevad liikuma rinnaõõne negatiivne rõhk, kokkutõmbuvad lihasrakud lümfisoonte seinas, samuti lümfisoontega paralleelselt kulgevate veresoonte pulseerimine ja jäsemete liikumine. Lümf liigub soontes aeglaselt: keskmiselt 30 cm/min; kiirus suureneb pärast söömist ja kehalise töö ajal. Lümfivedeliku liikumist parandab massaaž (eriti spetsiaalne
lümfimassaaž). Lümfi soodustatud liikumine tagab kudede parema varustatuse ja kiirema jääkainetest vabanemise ning seeläbi vigastuste kiirema paranemise ja organismi parema seisundi.

Lümfisooned (tooma- ehk aferentsed sooned) suubuvad herne- kuni oasuurustesse ümardunud sidekoelistesse moodustistesse – lümfisõlmedesse. Need toimivad filtritena, peatades ja hävitades ümbritsevatest kehaosadest kohalekandunud baktereid jm võõrkehasid. Lümfisõlmed on baktereid õgivate lümfotsüütide tekkepaigaks. Lisaks viimastele hävitavad baktereid ka spetsiifilised ensüümid. Lümfisõlmed paiknevad kogumitena, millest suurimad asetsevad. kaelal, lõua all, kõhuõõne keskosas, vaagnaõõnes, kaenlaaugus ja kubemepiirkonnas.
Lümf võib läbida enne verre jõudmist mitmeid lümfisõlmi.

Lümfisõlmede keerukast urgete süsteemist siirdub puhastatud ja lümfotsüütidega rikastatud koemahl suurematesse lümfijuhadesse (viima- ehk eferentsed sooned), nende kaudu edasi läbi kõhuõõne kulgevasse suurde rinnajuhasse ja väiksemasse paremasse lümfijuhasse, mis suubuvad rangluuveenidesse. Ööpäevas jõuab sealtkaudu verre umbes 2 l lümfi.