Toomas Tenno: aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema

Postimees, 18. veebruar 1999 - Glaidi Olesk

Professor Toomas Tenno peab Eesti hariduselu kitsaskohaks seda, et paljud üldharidus- ja kõrgkoolide õpilased teavad küll fakte peast, aga jäävad hätta probleemi lahendamise oskust nõudvate ülesannetega.

Kuidas teile selline probleem silma hakkas?

Õpetan ülikoolis tudengitele kompleksaineid, näiteks kolloid- ja pindaktiivsete nähtuste keemiat ja keskkonnakeemiat, mis nõuavad teadmisi paljude keemiaharude kohta. Kui eksamil küsida fakte, on tudengite vastused head. Kui aga on vaja luua seoseid ja teha järeldusi, on vastused kehvad. Isegi siis, kui vastata võib raamatute abiga.

Noored jõuavad gümnaasiumist kõrgkooli, aga nad pole harjunud probleeme lahendama ja loovalt mõtlema. Päheõpitud faktid ununevad peagi. Tuupides ei arene mõtlemisoskus ega otsustusvõime. Oluline oleks õpilaselt küsida, mida ta oskab, mitte, mida ta teab.

Mis siis Eesti noorsooga lahti on?

Kui laps pole õppinud mõtlema enne põhikooli või põhikoolis, on tal raske hiljem puudujääki korvata. Mõtlemisoskuse kujundamisel on suur osa kodul. Lapse huvi igasuguste nähtuste vastu ilmneb juba väga varases eas. Mäletan oma laste lõputuid miks-küsimusi. Ema ja isa peavad lapse küsimustele vastama, tema huvi üleval hoidma, mitte pärssima.

Ka meie alusharidus on puudulik.

Mis on alushariduse puudujääk?

Meie klassiõpetajate ja alushariduse õpetajate üks puudusi on see, et lapsed ei saa neilt alati oma küsimustele õigeid vastuseid. On juhtumeid, kus õpetaja on lugenud lapse ema või isa abiga lahendatud ülesande vastuse valeks, sest tal pole endal õppematerjalist täit ülevaadet. Õpetaja peab laste küsimustele vastama õigesti, aga võimalikult lihtsalt. Lihtsalt saab vastata see, kelle teadmised on laialdased.

Ka hoiavad paljud koolid rangelt kinni vanadest arusaamadest, sest õpetajad ise on saanud hariduse vanade mallide järgi. Muidugi on Eestiski väga aktiivseid koole, kus õpetajad teevad aktiivõpet.

Mida kujutab endast aktiivõpe, kas see on kui päästev oaas keset kõrbet?

Aktiivõpe on see, kui lapsed omandavad tunnis uusi teadmisi ja kogemusi aktiivse tegevuse kaudu. Õpetaja on vaid suunaja ja juhendaja-kaaslane, kellel on õpilasest rohkem teadmisi. Aktiivõpe annab hea meeskonnatöö ja probleemide lahendamise kogemuse.

Ameerikas hakkas aktiivõpet juurutama California Tehnoloogiaülikooli füüsikaprofessor Jerry Pine, kes oli märganud kohaliku haridussüsteemi puudusi. Käisime sel talvel California koolides, jälgisime peamiselt loodusainete tunde. Nendest tundidest jäi meelde loomis- ja avastamisrõõm laste silmis.

Tunni alguses püstitab õpetaja probleemi, lapsed esitavad oma hüpoteesid. Siis teevad õpilased rühmas katseid, hindavad nende tulemusi ja lõpuks tehakse katseandmete põhjal ühine järeldus. Selles aines ei ole õpikut, lapsed kirjeldavad oma tegevust vihikus.

Õpetajal oleks kõiki katseteks vajaminevaid esemeid raske hankida. Californias on keskus, kus õppevahendid komplekteeritakse kastidesse, mis käivad koolist kooli. Varustust täiendatakse pidevalt ja õpetamine liigub astmelt astmele, toetudes laste juba omandatud teadmistele.

Kas meil on võimalik jõuda ameerikalikult eduka haridussüsteemini?

Ka Ameerikas on piirkondi, kus ei ole hea haridussüsteem. Meil väikese riigina ei ole tark midagi üks ühele otse üle võtta. Peaksime õppima igalt riigilt, kus on midagi head ja meie oludesse sobivat.

Uuendused nõuavad aga paljude inimeste tööd. Väga kiiresti see ilmselt ei juhtu, sest kool on väga konservatiivne asutus. Esmalt tuleb viia õpetajakoolitus ja õpetajate täiendkoolitus paremale tasemele.

Mida arvate keemia, füüsika, bioloogia ja geograafia õpetamisest ühtse ainena?

Selle küsimuse üle on palju vaieldud ja kogu aeg on olnud ka eri arvamusi. Mina arvan, et gümnaasiumis võiksid need ained olla eraldi, põhikoolis aga tervikliku pildi loomiseks ühtse loodusõpetusena.

Tudengite praktika on kinnitanud, et koolis on see päris terav probleem, et õpetajad näevad maailma oma erialast lähtudes. Õpilased on päris segadusse aetud, kui füüsika- ja keemiatunnis õpetatakse samu mõisteid erinevas tähenduses. Näiteks ei suuda laps aru saada, et füüsikatunnis õpitud rõhk on seesama rõhk mis keemiatunnis. Õpetajal, kes on õppinud mitut eriala, peaks olema kergem aineid siduda.

Missugune õpilane te ise olite?

Ma ei olnud hea õpilane, õppisin vähe. Alles kümnendas klassis hakkasin asja tõsisemalt võtma. Gümnaasiumiaeg oli mulle väga raske, ka majanduslikult.

Nii et mõistate neid õpilasi, kel koolis hästi ei lähe?

Ma arvan, et see on minu eelis. Paljud õpetajad ja õppejõud, kes on ise olnud kogu aeg priimused, ei mõistagi, et õppimine võib olla raske. Nad ei mõista selle lapse hinge, kes on teistest maha jäänud, kes pole edukas. Ükski õpetaja ei tohiks kunagi öelda, et laps on loll.

Kas olete teoreetik või praktik?

Ma olen palju tööd oma kätega teinud, ka maja ehitanud - praktiline töö ei ole mulle võõras. Ent mulle on väga oluline teadus- ja õppetöö minu põhierialal. Teoreetiline maailm huvitab mind väga, mõtlen palju asjade olemuse üle. Mind paelub avastamisrõõm. Teadlane on nagu väike laps, kelle töö on seotud avastamisnaudinguga. Vahe on vaid selles, et lapse avastused jäävad mäe jalamile, teadlane on aga ületanud mäe tipu ja avastab teist külge.

Enn Pärtel, TÜ koolifüüsika keskuse lektor, 1.,2.,4.,5. ja 7. klassi loodusõpetuse õpikute kaasautor

Loodusõpetuses saavad õpilased põhilised teadmised ja oskused vaatluste ja katsete abil. See tähendabki aktiivõpet ja sellest oleme lähtunud kõikide õpikute, ka Toomas Tennoga koos kirjutatud 7. klassi õpiku koostamisel.

Ankeedid ja täiendkoolitus on näidanud, et lähenemine meeldib paljudele õpetajatele. Tuleb aga arvestada, et uute suundumustega harjumine võtab aega.

Pean vajalikuks katsetada koolis kõikide õpikute käsikirju, sest siis on näha, kas raamatu kasutamisega kaasneb probleeme.

Lastele meeldib väga katseid ja avastusi teha. Neile meeldib, kui neil on vabadus ise mõtelda. Muidugi on erandeid, näiteks õpilased, kellele ei sobi loodusteaduslik käsitlus ja rohkem istub keelteõppimine.

Larissa Vassiltšenko, TÜ pedagoogikaosakonna dotsent

Professor Toomas Tenno teeb palju selleks, et tulevased õpetajad tutvuksid õppimise ajal aktiivõppemeetodite kõikide võimalustega. Ka pedagoogilise tsükli ainetes püüame võimaluste piires neid kasutada. Üliõpilased on neist huvitatud ja tahavad õpitut koolipraktika ajal kasutada.

Kahjuks ei saa koolides kõiki plaane ellu viia. Näiteks on mõnes kabinetis väga raske mööblit rühmatööks ümber paigutada. Aktiivõppeks vajalikke materjale on samuti keerukas hankida. Aktiivsete õppemeetodite rakendamist pärsib ka reaalainete tihe programm ja suur õpilaste arv klassis.

Allikas: http://luup.postimees.ee:8080/leht/99/02/18/tartu/uudised.htm#seitsmes