Aktiivõpe

Reelyka Läheb

Aktiivõpe aga ka elamuspedagoogika tähistab õppijate aktiivset osalemist õppeprotsessis, mis aitab õppijatel õpitavat mõtestada ja seostada omandatud teadmisi tegelikkusega.

Aktiivõpe kui aktiivsuspedagoogikal ja humanistlikel põhimõtetel tuginev õppetöö vorm töötati välja kuuekümnendatel aastatel Põhja-Ameerikas; samas ulatuvad selle juured kaugemale minevikku.

Tihti seostatakse aktiivõpet ainult mänguga, mitte huvitava tegevusega, mille kaudu omandatakse oluliselt rohkem teadmisi ja oskusi, kui eeldavad seda õpik ja ainekava. Lisaks mitmesuguste teatmeteoste kasutamisele, informatsiooni kogumisele ja töötlemisele, andmete kasutamisele erinevates kontekstides jne õpetab aktiivõpe tegema koostööd, suhtlema erineva vanuse ja staatusega inimestega, kaasõpilastest rääkimata [Siim 1996].

Aktiivõppe puhul on õppimise keskmesse seatud õppija ning õppetegevus ehitatakse üles õppija vajadustest lähtuvalt. Õppimist vaadeldakse emotsionaalse sisseelamisena õpitavasse kui õppijal tekib probleemiga emotsionaalne side, siis on ka õppimine kindlustatud. Õppetöö kohandub kogu aeg õppija muutuvatele vajadustele. Võrreldes probleemipõhise õppega eeldab aktiivõpe veelgi suuremal määral loobumist õppeainetevahelistest piiridest ja õpetuse sisu ühte tervikusse hõlmamist [Krull 2000].

Aktiivõpet iseloomustavad kolm järgmist joont:
• Õppetöö sisu määravad õppija huvid;
• Õppimine ja sotsiaalsete oskuste omandamine on õpilaste huvidest tingituna aktiivsuse resultaadiks;
• Õpetöö ei ole rangelt ette planeeritud, tegevussuuniseid saavad õppijad õppimise käigus vaid niipalju, et teha arukaid valikuid võimalike alternatiivide seast.

Nooremate õppijate korral keskendub aktiivsusõpe lapsi huvitavatele teemadele, nagu lemmikloomad, mänguasjad, elukutsed jm. Rõhuasetus on vaatlusel, mängul, jutustamisel, käsitööl jm autentsetel tegevustel.

Aktiivõppes toimuva kontseptualiseerib järgmine mudel. Mudeli järgi peab õppimine sisaldama teatud kogemuslikke tegevusi ja teatud dialoogi. Kaks peamist dialoogi tüüpi on "Dialoog iseendaga" ja "Dialoog teistega" ning kaks kogemuslikku aspekti on "Tegutsemine" ja "Vaatlus".

Dialoog iseendaga. Dialoog iseendaga toimub siis, kui õppija reflekteerib oma tegevust konkreetse aine õppimisel. Õppija küsib endalt, mida ta peaks uurima, õppima, arvama, avastama. Teisisõnu võib seda nimetada ka oma mõtete suunatult mõtlemiseks. Näiteks võib õpetaja paluda õppijal pidada õpipäevikut või koostada õpimapp. Mõlemal juhul kirjutab õppija üles oma õppimisviisi, õppimise sisu ning millist rolli saadud uus teadmine õppija elus edaspidi mängib.

Dialoog teistega. Dialoog teistega võib esineda erinevates vormides. Traditsioonilise õppetöö korral, kui õpilane loeb raamatust uut materjali või kuulab loengut, siis ta nö „kuulab” teist inimest (raamatu autorit, õpetajat). Kuid sellisest suhtlusest ei kujune dialoog, see on vaid ühepoolne info esitamine. Dünaamilisust toob esitusse näiteks: Väikestes õpirühmades erinevatel teemadel arutelude algatamine, kus sõna saavad ka õppijad ise.

Loengusse erialaeksperdi vm esineja kaasamine, kellega saab kujundada nö. dialoogi vormis esitluse. Dialoog võib olla nii elav esitus, üles kirjutatud jutt või ka e-postiga vahetatud sõnumid.

Vaatlus. Vaatlus toimub, kui õppija vaatab või kuulab kedagi teist, kes hetkel midagi teeb ehk tegutseb (siintoodud mudeli järgi). Näiteks võib see olla vaatlus, kuidas näitlikult teatud tegevust läbi viiakse (kirjandiõpetuses näiteks ülesanne „Jälgige, kuidas ma novelli analüüsin”). Eriala eksperdi tegutsemise kuulamine (näiteks muusiku kuulamine). Õpitava fenomeni jälgimine (loodusnähtus, kultuurinähtus). Vaatlus võib olla nii otsene (õppija ise vaatleb reaalajaliselt hetkel toimuvat nähtust) kui ka vahendatud (õppija vaatleb nähtuse simulatsiooni). Näiteks otsene vaatlus, kus õppija ise tegevuses osaleb, on madala sissetuleku ja haridustasemega inimeste keskel mõnda aega elamine, nii et õppija saab küllalt hea ülevaate vaadeldava sihtgrupi eluviisist. Vahendatud osalemine toimuks aga juhul, kui õppija vaatab samast sihtgrupist vändatud filmi, või loeb sihtgrupist kirjutatud artikleid ja raamatuid.

Tegutsemine. Tegutsemine viitab igasugusele õpitegevusele, kus õppija reaalselt midagi teeb – disainib veereservuaari (insener), juhib kooliansamblit (muusikaharidus), viib läbi eksperimenti (loodusteadused), uurib kodulugu, esitab suuliselt ettekannet jne. Ka tegutsemine võib olla otsene või vahendatud. Juhtumipõhine õpe, rollimängud, simulatsioonid esindavad vahendatud tegutsemist. Kui näiteks reaalne, otsene tegutsemine oleks reaalselt kooli kohale minemine ja olemasoleva kooliansambli juhtimine, siis selle vahendatud tegutsemisvariandiks oleks näiteks kaasõppijatest, kes mängivad õpilase rolli, ansambli simuleerimine ning juhatamise situatsiooni läbi mängimine simuleeritud ansambli peal.

Allikad:

© 2005....2007 | xan production