Aktiivõpe

17. september 1999 "Õpetajate leht" - Raivo Juurak

Avatud Meele Instituut propageerib aktiivõpet. Mida aktiivõpe endast kujutab ja miks seda Eesti koolile vaja on, selgitavad instituudi projektijuht Piret Jamnes (PJ) ja juhataja Ülo Vihma (ÜV).

Mis on aktiivõpe?

PJ: Aktiivõpe on kogemuse kaudu õppimine. Õpetaja korraldab õppimise nii, et õpilane saab kogeda õigel ajal, õiges kohas, õigel määral seda, mis aitab targemaks saada.

ÜV: Klassikalise õppe korral on õpilane nagu passiivne anum, kuhu kallatakse tarkust, mida arvatakse vaja olevat. Õppeprotsess on reeglina üksluine ja tuim. Aktiivõppe puhul ärgitatakse õppijat ise mõtlema ja otsima, endale olulisi pidepunkte ja vaatenurki leidma. Õpilane uurib ja katsetab ise, avastab ise, ka hindab oma saavutusi ise.

Meetodid

PJ: Aktiivõppe olemusest annavad kõige parema pildi selle meetodid: arutelu, ajurünnak, rollimäng, struktureeritud tegevus, rühma- ja paaristegevus jt. Põhimõte on, et õpetaja pole kõiketeadja, vaid suhtleb õpilaste nagu võrdsetega.

ÜV: Arutelu puhul näiteks on õpetajal tavaliselt selline hoiak: "Räägi-räägi, tubli, aga õige vastus on hoopis see!" Nii ei saa sisulist arutelu tekkida. Selles teab õpilane ikka ka midagi.

Sisulist arutelu tekib üldse harva. Selle välistavad sageli õpetaja või õpilaste tõrje- ja kaitsereaktsioonid, nõrk kontaktivõime jm. Siin on hulk psühholoogilisi barjääre, mida on vaja õppida ületama ja mida Avatud Meele Instituut oma kursustel ka õpetab.

PJ: Õpetajal on vaja palju ümber õppida. See on põnev ja arendav. Õppimise käigus õpivad nii õpilased kui ka õpetajad, see on aktiivõppe üks suuremaid plusse.

ÜV: Järgmise meetodina võiks nimetada ajurünnakut, mis on samuti väga arendav, kui õpetaja korraldab selle õigesti, ei luba õpilastel oma kaaslaste ideede üle naerda ega oota ainult endale meelepäraseid ettepanekuid jne.

PJ: Üks aktiivmeetod on rollimäng, mis kujundab koostööharjumust ja pakub õpilasele tema enda kohta infot. Paljud traditsioonilise õppe pooldajad peavad mängu ajaraiskamiseks, eriti kui see on lõbus. Aga pealtnäha lõbus mäng võib olla mängijale äärmiselt pingeline ja õpetlik. Mõne mängu puhul on isegi paarilise valik katsumus, sunnib asjade üle uut moodi järele mõtlema.

ÜV: Struktureeritud tegevus on veelgi raskem meetod. See tähendab reaalses elus ettetulnud konfliktidest õppimist. Õpetaja ei püüa konflikte maha suruda ega ütle, et meil on praegu teine teema, vaid võtab konflikti kui kogemust, millest lapsed saavad ja peavadki õppima. Aktiivõppe pooldajad on veendunud, et inimene areneb konflikte lahendades. Seepärast on vale võtta konflikti kui midagi hirmsat, mille ees peaks silmad sulgema. Me õpime kogemustest ja konflikt on üks eredamaid kogemusi.

PJ: Aktiivõppe meetodid on ka rühmatöö ja paaristöö, arutelud sugulaste, sõprade ja ka võõraste inimestega. Rühmatöö läheb sageli klassist ja koolist välja, kool lakkab olemast suletud akadeemiline süsteem.

Õpetaja

ÜV: Räägime palju õpilaste loovuse arendamisest. Aktiivõppe esmane eeltingimus on loov, leidlik ja ettevõtlik õpetaja. Meie õpetajatele oleks vaja baaskursust, mis julgustaks neid tulema välja uudsete ja üllatavate lahendustega.
PJ: Loomingulise lähenemiseta pole aktiivõpe üldse võimalik. Meie aktiivõppeprogrammid on iga üksiku tunni konspektini täht-tähelt lahti kirjutatud. Oleks kohutav, kui mõni õpetaja hakkaks neid täht-tähelt ka ellu viima. See nõrutaks aktiivõppest kogu mahla välja. On vaja õpetaja isiklikku sädet.

ÜV: See käib ka Avatud Meele Instituudi kohta. Meis endis peab samuti sädet olema, ja ma usun, et on ka. On võimatu õpetada aktiivõpet passiivses loenguvormis. Me pakume kogemusi, vastasel juhul jääks asja olemus kättesaamatuks.
PJ: Meie õpetajad on praktikud. Nad on proovinud aktiivõppe meetodeid väga erinevates koolides. Tänu sellele oskavad nad oma kursustel õppijatele kogemusi pakkuda.

Hindamine

ÜV: Üks võimalus õpilasi aktiveerida on lasta neil ise endid hinnata. Ja ka üksteist. Summa summarum tuleb välja objektiivne hinne. Kui õpilane ennast ise hindab, võtab ta ka vastutuse endale, ta ei õpi enam õpetajale.

PJ: Hindamisega peab olema väga ettevaatlik, sest iga laps saab asjad selgeks erineval ajal. Ja ei tohi unustada, et inimene kasvab sisemiselt läbi edukogemuste. Kui latt on kõigi jaoks ühele kõrgusele tõstetud, siis mõni laps edukogemust ei koge. Tagajärg on frustreeritus. Tunnist tundi järjest sügavam. Aktiivõppe puhul püütakse seda teadlikult vältida.

ÜV: Avatud Meele Instituut tähendab, et meie meeled peavad olema avatud ja erksad. Nägemis- ja kuulmismeel, ka mõistus, mis on eesti keeles samuti meel. Õpetaja kõik meeled peavad olema avatud – ta kuuleb, näeb, aimab, elab kaasa. Kui see nii pole, muutub aktiivõpe ilmselt mingiks sunnitööks.

Demokraatia

ÜV: Aktiivõppe meetodeid saab edukalt rakendada demokraatlikus ühiskonnas ja demokraatlikus koolis, kus õpetajad ja õpilased peavad vastastikku üksteisest lugu ja kus õppimine on ennekõike koostöö. Aktiivõppe rakendamine on tegelikult Eesti kooli demokratiseerimine, koolireform.

PJ: Aktiivõpe aitab reformida ka inimeste suhtumist õpetajasse ja tõstab kindlasti õpetaja prestiizhi Eesti ühiskonnas. Avatud meeltega õpetaja muutub oma ala kunstnikuks, meistriks. Igaüks ei saa enam õpetajaks hakata. Õpetajaks saab ainult inimene, kellel on selleks loomulikke eeldusi, sünnipärast talenti. See peaks noorte inimeste silmis õpetajakutse senisest palju ihaldusväärsemaks muutma.

Originaal: http://www.cs.ioc.ee/~opleht/Arhiiv/99Sept17/kasulikteada.html