Milline oli Priit Adler Eesti kaitseväes...

	Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama 
päris algusest, ehk siis 18. septembrist 2001! Mis 
oli üks kena päikesepaisteline sügiskuu päev. Ehkki 
nii tavaline päev Üksik- Vahipataljonis. Oli see päev 
jällegi eriline Priidu jaoks, kuna sellel päeval ei 
olnud ta enam mitte Priit vaid juba edaspidi reamees 
Adler nii tema enda kui ka sõprade jaoks...Ühesõnaga 
algas sellel päeval rms Adleri ajateenistus, 
kuskohast algab ka minu jutustus... Just sellel samal 
päeval kohtusin ma esimest korda rms Adleriga, 
kellest  sai minu toakaaslane, esialgu kuni noorteaja 
lõpuni! 
 	Nüüd aga sellest milline oli Mees, keda teie 
tunnete Priiduna ja Eesti kaitsevägi nüüd juba lipnik 
Adlerina. Kindlasti sai juba esimesel päeval kõigile 
selgeks, et Adleri puhul on tegemist äärmiselt 
ambitsioonika ning aruka persooniga, samuti tulevase 
“ kindral “ seersandiga! Ikka pajatati omavahel 
sellest, et mis keegi sõjaväest arvab ja kuhu keegi 
jõuda tahab. Adler oli sealkohal veendunud, et 
sõjaväest tasub võtta maksimumi ning minna kindlasti 
edasi õppima Noorem Allohvitseride kursusele. Ka oli 
tema see mees, kes juba noorteajal paraadmunder 
seljas mööda koridori ringi patseeris, lõug tähtsalt 
püsti( paraadmundrid ja presidendivalve oli vanemate 
ajateenijate rida). Teised vaatasid ja muigasid näe 
Adler tähtsust täis, ise alles reamees...siinkohal 
meenub ka kohe üks teine naljakas seik, mis meelde 
jäänud. Nimelt ei olnud Adler suitsumees, ometigi oli 
tal alati varruka taskus varuks pakk sigarette. 
Suitsunurgas jagas ta neid alati lahkelt, ilma, et ta 
ise neid tõmmanud oleks. See heitis pisut halba varju 
tema mainele, et äkki on pugeja või midagist? Nii 
tekkisidki Adleril esimesed vaenlased, nagu see 
Kaitseväes ikka kombeks on, omada vaenlasi...niisiis 
oli noorteajal tegemist sellise entusiastliku , kuid 
samas pisut müstilise noormehega, kelles oli midagi 
boheemlaslikku...! Noorte ajal oli Adler ka tihti 
hädas oma tervisega, laatsaretis oli ta igatahes päris
sage külaline. Need probleemid kestsid kuni 
ajateenistuse lõpuni! Reservis toimus aga müstiline 
paranemine. Selle peale esitaksin aga retoorilise 
küsimuse, et kes meist ajateenijatest ei oleks põdenud
igasugu veidrusi, mis tsivilistidele täiesti 
tundmatud. Detailidesse ei hakkaks laskuma, aga kes 
ise käinud need ka teavadJ Sellest kõigest tekkis ka 
selline heas mõttes veidriku kuulsus, mis saatis teda 
kuni ajateenistuse lõpuni!
	Pärast noorteaega läkski Adler NAK-i, kus 
kohal pean kahjuks tegema pausi, kuna sel ajal läksid 
meie teed paariks kuuks lahku, nimelt olin mina teises
rühmas. Seetõttu ei suhelnud me sellel ajal eriti 
tihedalt.
 	Kui ajateenistusest oli möödunud peaaegu, et 
pool aastat, siis jätkus meie ühine tee ning siirduti 
Võrumaa põlismetsadesse, kuppelmaastikke avastama ning
ohvitseri aukraadi taga ajama.. Niisiis sai veedetud 
2 kuud imekaunis Lõuna- Eestis, kus elu oli 
äraütlemata lõbus! Nädalavahetustel sai Tartu peal 
trallitamas käidud ja niisama pulli tehtud. Adler oli
aga tavaliselt see mees , kes kaasvõitlejatega 
napsutamise asemel  parema meelega õhtu mõne noore 
daami seltsis veetis! Kah õnnestus tal ühe neiuga 
isegi sõduri saatesse pääseda, samal ajal kui teised 
ebamugavates vormides Eesti filmimaailma edendamisel 
kaasa lõid, kudrutas Adler juttu ühe preiliga, oma 
soojas ja mugavas sõdurivormis ning muigas vaikselt 
teiste  tegemiste üle . Tõenäoliselt mõjutas see 
kaunis maastik teda ikka päris tugevasti (muide on ju 
Adler tegelikult ka Lõuna-Eesti poiss, seal sündinud 
ja kasvanud) Ühesõnaga romantik. Ka oli ta tollel 
samal üritusel pidevalt kadunud, nii et kõik teda kogu
aeg taga pidid ajama...
	Aeg Meegomäel möödus linnutiivul, sai mindud 
läbi tule ja vee kuid peagi saabus aeg, kui Võrumaa 
kuppelmaastik jäeti seljataha ning teenistus jätkus 
ÜVP-s.
	Adlerist sai siis tagala rühma rühmaülema abi 
....mis tähendas, et tagalameeste lebotamisele tehti 
päeva pealt lõpp. Endisest romantikust oli nüüd saanud
kindlakäeline ja karm ülemus! Adler lõi korra majja ja
suutis ka kõige laisemad rivis sirgelt seisma panna. 
Sellise tegevusega omandas Adler peagi hüüdnime 
“tagalakunn”.
	Kätte oli jõudmas ajateenistuse lõpusirge ning
taas kord sattusin Adleriga ühte ja samasse rühma. 
Nimelt olime me koos ühe noorterühma eesotsas...töö-
jaotus oli võrdne, üks puhkas ja teine rabeles higi-
mull otsa ees ning siis jälle vastupidi. Sageli kui 
tööd oli hästi palju, kusagil oli midagi jälle 
tegemata või pooleli, siis käis Adler juuksed püsti 
peas ringi ning paukus nagu vana kõue! Ka olid 
noortele väga tuttavad Adleri tundide pikkused 
moraaliloengud...nende käigus jõudis ta vist küll 
kõik maailma valupunktid läbi arutada ja kõigile 
selgeks teha, et sõjavägi ei ole ikka naljategemine!
Nii möödusid viimased kuud ajateenistuses ning peagi 
hakkaski paistma reserv.
	Adlerist sai geenitehnoloog ning minust 
hotelli töötaja. Kuid siiski jääb meid ka pärast 
ajateenistust ühendama omandatud ohvitseri auaste ja 
ühiselt külg külje kõrval teenitud aeg!
Koos kõigi oma veidruste ja voorustega moodustab(nüüd 
juba jälle Priit) Priit siiski ühe väga huvitava, 
pisut naiivse ja romantilise loomuga mehehakatise, kes
aeg-ajalt kummaliselt muigab...ilma et keegi sellest 
aru saaks. Priit on omamoodi maailmavaatega...hea-
südamlik ning harva on oma kasu peal väljas. Kui 
vihastab, siis on pigem naljakas kui hirmutav.  Kui 
teda kunagi Tarus kohtama peaksite, siis tunnete ta 
kindlasti ära ja seda just tema kõnnakust. Siis te 
teategi, et tegemist on just sellesama Priiduga, kes 
kunagi teenis aega Üksik- Vahipataljonis, mis on 
Terra Ingognita paljude jaoks. Kuid küsige tema käest 
julgesti selle maa kohta, olen kindel et ta on nõus 
sellest lahkesti teile jutustama.....