Kolmas tekst - 1990. aastate ajaleheartikkel

 

Alfred Peenoja. Üdruma lahing. – Läänlane, 21.02.89.

Kuulsusrikkast” Üdruma lahingust kirjutatud mitmel korral ajalehtedes: “Neis artiklites räägitakse, kuidas vahvad punakaartlased lõid Üdruma vallamajast välja Saksa sõjaväe relvastatud eelsalga ja vabastasid vahi alla võetud vallaametnikud.

Kuid see lahing oli hoopis teistmoodi, sellest on möödunud 70 aastat – mõni asi võib olla ununenud -, aga püüan kõik, mida mäletan, õigesti kirja panna.

 

Ka see autor vaidlustab ametliku (nõukogude) ajaloo, esitades oma versiooni kui "õige", hoolimata sellest, et ühtteist võis mälus küll tuhmuda.

Järgnevalt kirjeldab temagi, nagu eelpool toodud teksti autor olukorda külas, kus taludesse oli majutatud vene sõjaväelased:

Ka meie talus oli neid üle kümne mehe, meie pere 7 inimest elasime rehetoas, kambris elasid soldatid, neil oli kambris tehtud magamiseks nari. Tagakambris elas ema tädi, ta oli väga kartlik ja hoidis oma ukse alati lukus, välja pääses ta läbi eeskambri soldatite vahelt, kus soldatid teda alati narrisid, küsisid ikka ja jälle “babushka, gde dedushka?”. Soldatite hobused olid laudas, sest meie loomad olid talveks rehe alla pandud. Muide, see seltskond sai omavahel üsna hästi läbi peale ühe Aljosha, kes teistega ei klappinud. Ülemuseks oli neil üks kapten, nii nad “talvitusid” rahulikult kuni 20. või 21. veebruarini, siis tuli käsk kohe ja ruttu ära minna, ka lõunasöögi tegemine jäi pooleli ja vähem kui tunni ajaga olid nad läinud. Mineku põhjuseks oli teade, et Saksa sõjavägi on Saaremaalt üle mere Virtsu tulnud. Külarahvas oli väga ärevil, sest ei teadnud, mis järgmine päev toob.

Järgneb siin tähelepanu all oleva konflikti kirjeldus - sündmused vallamaja juures 22. veebruaril. Punakaartlaste esindajaks on naabruses asuva Koluvere mõisa tööliste salk, nagu väitis ka nõukogude aegne ajalookirjutaja. Kuid erinevalt temast väidab see jutustaja, et tulijad tahtsid vallamajas võimu haarata ja et nad vangistasid kohaliku valla ametnikud (ja mitte ei vabastanud vallamajas Saksa vägede poolt vangis olnud punavõimu esindajaid). Jutustaja lisab: "Ühtlasi kuraasitasid võimu ülevõtjad, et kui sakslased Allika karjamaa metsa vahelt oma nina pistavad, tõmbavad tule peale.” Kohalikud talumehed kartsid, et nende "kuraasitajate" mõtlematus võib tõmmata külale õnnetuse kaela ja otsustasid seda ennetada. Nad kogusid kokku mehed, kes olid Esimeses maailmasõjas osalejatena sõjast koos püssidega koju põgenenud ja jäid vallamaja lähedale valvesse. Nad olevat jäänud Riisma talu põllule suure kivihunniku taha. Jutustaja kinnitab oma väidet "vaikiva tunnistaja" abil: "See kivihunnik on praegu alles, toomingapõõsad kasvavad peal." Tekstilähedaselt edasi refereerides: mehed lasksid mõned kuulid üle vallamaja, neid toetasid asjast teadlikud külamehed, kes vallamajas olid, tehes, jutustaja sõnutsi "paanikat, et sakslane piirab vallamaja. Lepiksoni “valitsusel” oli põgenemisega väga kiire, kohe roniti hobuste selga ja kihutati Koluvere poole, lasti veel paar pauku, kui oldi ohutus kauguses."

"See kivihunnik on praegu alles, toomingapõõsad kasvavad peal" (2006)

Ka siin loos (nagu kahes eelmises) on tegemist punakaartlaste ja punameelsete kohalike meeste taganemisega, mis selle loo kontekstis on põgenemine. 

Rahvapärased versioonid (eeltoodud ja see tekst) kattuvad enam - Saksa vägesid ja nende poolt vangistatud punavõimu esindajaid loos ei ole, nagu ka seltsimeeste kangelaslikku kaitsmist. Küll aga on külaelanikud, kes kohanevad ja püüavad kodusid kaitsta. Siiski andmete poolest ei lange päriselt ka rahvapärased versioonid kokku. See on mõneti ootuspärane, ja selle põhjuse toob artikli autor ka järgnevas sõnastuses esile - rahvapärased versioonid tuginevad nii sündmuses osalenute vahetutele mälestustele, aga veelgi enam - kuulujuttudele:

Aga kuulujuttudes oli lahing vägev. Ühel pool olnud Kastja ja Üdruma mehed, kõik, kes olid Vene sõjaväest püssidega koju tulnud, ja teisel pool Koluvere mehed. Vallamaja olnud kui sõelapõhi ja iga külaeide kõrvaäärest läinud kuul vingudes mööda.

Asjaosalised aga pikalt rääkida ei saanud, väidab jutustaja, sest juba olidki kohal Saksa väed, kes omakorda tuli peredesse majutada ja mis omakorda tõi kaasa probleeme oma ja tulijate hobuste paigutamise ja toitmisega. Loo lõpp on üsna tüüpiline:

Venelaste õled koristati narilt ära, pühiti tuba puhtaks ja sakslastel olid oma madratsid kaasas.

Hommikul, 23. veebruaril mindi edasi ja ühtegi pauku Üdruma külas ei tehtud.

Kokkuvõtteks:

“Rahva häda oli suur” on põhiline sõnum, aga mitte kohalike elanike ideoloogilised valikud esindada kas nõukogude või selle vastaste vaadet.