SEEMILINE ANALÜÜS/346-347/
(analyse sémique, semic analysis)
- Seemiline analüüs ja komponendiline analüüs on enamasti paigutatud kokku, hoolimata nende erinevast algupärast (üks Euroopast, teine Ameerikast) ning hoolimata nende autonoomsest arengust ja lahknevatest eesmärkidest (esimene püüab seletada leksikaalse välja semantilist organiseeritust, teine kirjeldada nii ökonoomselt kui võimalik suguluse terminoloogiat). Neil on see ühine omadus, et nad on taksonoomilised* protseduurid, mis üritavad semantilisel* tasandil paljastada lingvistiliste fenomenide paradigmaatilist* organiseeritust, pannes paika erinevusi relevantsete* omaduste abil (opositsioonidena — ühel juhul seemide ja teisel juhul “komponentide” või konstitutiivsete elementide).
- Seemilist analüüsi võib õigustatult pidada distributiivse* analüüsi jätkuks, aga seda semantika vahendite kaasabil. Näiteks nimisõna determinatiivide (määratlevate sõnade) klassi käsitletakse, juhul kui see on tänu oma jaotusele* (distribution) paika pandud, /347/suletud paradigmana*, mis koosneb alaklassidest nagu artiklid, näitavad ja omastavad asesõnad jne, mida võib defineerida ainult läbi seemiliste opositsioonide; nende alaklasside hilisem ükshaaval analüüsimine võimaldab nende liigendamist grammatilisteks kategooriateks*, jne.
- Keerukus kasvab, kui me tahame samal viisil käsitleda avatud klasse (nimi- ja tegusõnalisi juursõnu). Lekseemidest koosneva alaklassi piiride määramiseks valitud kriteeriumid on nõrgad ja tihti intuitiivsed (sel põhjusel viitab B. Pottier, kes õnnistas sisse seda tüüpi analüüsi "istmete" tüüpide (type of "seats") taksonoomiaga, "kogemuse välja" ähmasele mõistele, mille haprust ta tunnistab); lisaks on problemaatiline nende seemide olemus, mis kehtestavad vajaliku eristatavuse ("istmete" puhul: “istuda sees/peal”, “käetugedega või ilma”, “seljatoega või ilma” jne). Selline lähenemine sisaldab endas riski sattuda ilma seda teadvustamata semantilise välja analüüsilt (psühholoogilise) kogemuse välja analüüsile, jõudes lõpuks (füüsilise) “reaalsuse” välja kirjelduseni. /Pottieri transpordivahendite klassifikatsiooni näide, mis järgnes tema “istme” taksonoomiale, tõestab seda väga hästi./
- Komponendiline analüüs võttis alguses oma uurimisobjektiks loomuliku keele sisese mikrosüsteemi, mis on määratud sugulusterminoloogia poolt. Selle mikrosüsteemi, mille funktsioneerimist võib võrrelda ainult isikukategooria funktsioneerimisega, kummaline ja ainulaadne loomus pakub analüüsi jaoks sama palju voorusi kui puudusi. Peamised voorused, mis tagavad komponendilisele analüüsile tema homogeensuse* ja jäikuse, on selle koodi puhtparadigmaatiline olemus ja tema semantiline ning puhtarbitraarne* iseloom (egot, mis toimib viitepunktina kogu süsteemile, ei saa identifitseerida ühegi referentsiaalse inimolendiga). Kasutades ainult väikest arvu seemilisi kategooriaid — veresugulus/abielu, külgnev/vertikaalne suhe, lähedane/kauge suhe (sugulusastme väljaarvestamiseks), jne — õnnestub komponendilisel analüüsil ehitada peaaegu täiuslik taksonoomiline mudel. Tema suur puudus peitub aga tema rakendusala piiratud iseloomus: katsed sellest immanentsest mikrosüsteemist väljapoole ekstrapoleerida — näiteks botaanilise või zooloogilise etnotaksonoomiate uurimisele etnolingvistikas — satuvad raskustesse, mis on võrreldavad seemilises analüüsis esinevate raskustega.
- Seemiline ja komponendiline analüüs, niivõrd kui see on defineeritud paradigmaatiliste suhete selgitamisena ja taksonoomiate kehtestamisena, mida peeti ainuüksi kombinatoorse* printsiibi tulemusteks, näib olevat autonoomne distsipliin oma spetsiifilisusega ja kaudse tagajärjena piiratud rakendusalaga. Selle uurimisala laiendamine sõltub paljuski semantika enda arengust, mis on aeglane. Tõepoolest, semantika jaoks, mis on ehitatud fonoloogilisele* mudelile, on osutunud keeruliseks viia oma analüüsi sisse semantilise universumi* süntagmaatilise ja süntaktilise organiseerituse printsiipe.
— SEEM; TAKSONOOMIA; KLASSIFIKATSIOON; KOMBINATOORNE (printsiip või korraldus); SEMANTIKA; ETNOSEMIOOTIKA