Semantika

(Semantics, sémantique)

1. Semantikat kui üht keeleteooria (või ka grammatika*) osa on vastandatud nii paarile foneetika/fonoloogia kui ka süntaksile (eriti loogikas).

2. 19.sajandi vältel tegelesid lingvistid peamiselt foneetika* ja morfoloogia* üksikasjaliku väljatöötamisega; 20. sajandil toimus aga trendide muutus ja hakati tegelema põhiliselt süntaksi* (lauseõpetuse) ja semantikaga. M. Bréal formuleeris esmakordselt diakroonilise semantika printsiibid alles eelmise sajandi lõpul; semantika põhiülesandeks oli uurida sõna tähendus(t)e muutusi kohandades loomuliku keele sotsiaalsele dimensioonile iidse retoorika (eriti tropoloogia) ja 19. sajandi stilistika meetodeid, /vahendeid/ (tools).

3. Loobudes uuringute diakroonilisest dimensioonist tähendusjuhtude (occurences of signification) sünkroonilise kirjelduse kasuks, võttis semantika 20. sajandi esimesel poolel enesele ülesande ära tunda ja analüüsida semantilisi (või tähenduslikke /kujuteldavaid/ (notional) või kontseptuaalseid) välju*. Alates J.Trier’i töödest, kes kasutas ka semasioloogilisi* ja onomasioloogilisi* lähenemisnurki, tuli kasutusele nimetus leksikoloogia (G.Matoré). Siiski säilitab leksikaalne semantika peamise analüüsiüksusena SÕNA* ja on lähedane Sapiri ja Whorfi hüpoteesile, mis puutub maailma kategoriseerimisse* loomulike keelte leksikaalsete mehhanismide abil. See taksonoomilise* eesmärgiga arusaam võimaldas ainult osalisi ja limiteeritud tulemusi keele siseomasest struktuurist tuleneva kriteeriumi puudumise tõttu.

4. 1960.-ndatel aastatel avas fonoloogilise* mudeli (mis põhineb enam-vähem eksplitsiitsele postulaadile kahe keeleplaani paralleelsusest) kasutuselevõtt tee sellele, mida üldiselt tuntakse strukturaal-semantikana. Käsitledes väljendusplaani* eristatavatest (differential) lünkadest (gap) koosnevana ning tähistaja lünki vastavuses olevatena tähistatava lünkadega (interpreteeritavad kui signifikatsiooni /tähenduse/ distinktiivsed omadused), omas see uus lähenemine vahendeid (means) analüüsimaks eksplitsiitseid leksikaalseid ühikuid ( morfeeme või lähedasi ühikuid) lammutades (decompose) neid alanevateks /aluspõhja/ (underlying) ühikuteks, minimaalseteks ühikuteks, i.e. semantilisteks üksusteks või ka seemideks*. Ükskõik millised on taolistes uurimustes osalevate lingvistide ( nimetades mõningaid — U.Weinrich, B.Pottier, A.J. Greimas, Apresjan, Katz ja Fodor) teoreetilised presuppositsioonid, ja mitte arvestades nende lingvistide individuaalseid saavutusi, astus strukturaal-lingvistika kahtlemata otsustava sammu edasi, selle metodoloogiline kogemus on võimaldanud uusi mõtisklusi tähendusteoorias ja avanud tee semiootikale.

5. Tänapäevane semantika tundub olevat kõrvale jätnud suure hulga lingvistide arusaamu, kes olid hõlmatud Boomfield’i kuulsasse formulatsiooni: tähendus (meaning) eksisteerib, kuid me ei saa öelda midagi tähenduslikku /mõttekat/ (meaningful) selle kohta. Kuigi tähistaja* “materiaalsus” oli teatavaks garantiiks tema teaduslikule deskriptsioonile, siis tähistatava* plaan — mis saab olla ainult presupposeeritud — ei allunud positivistlikule lähenemisele. Et saavutada semantika aktsepteeritust konstrueeritud keelena, mis on võimeline kirjeldama objektkeelt, pidi toimuma mõtterevolutsioon. Tuleb leppida uuendusega, et lingvistika ei ole enam kindlustatud keele ”faktide” kirjeldamisega, vaid on teoreetiline konstruktsioon püüdmaks haarata muidu tabamatuid fenomene. Isegi sellisel juhul tuleb mõista, et semantika staatus metakeelena* toob kaasa teatava hierarhiseerituse semantikute hulgas, millest nad on ka rohkem või vähem teadlikud. Lisaks keerukale projektile luua teaduslik metakeel peetakse semantilist keelt tihti vaid loomulikku keelde ümbersõnastatuks.

6. Siiani lahendamatuteks osutunud probleemide hulgast, millele semantika peaks vastuse leidma, võib esimesena esile tuua seemilise produktsiooni probleemi. Võime teoreetiliselt ette kujutada, et umbes 20 binaarset seemilist kategooriat*, mida loetakse kombinatoorse süsteemi taksonoomiliseks aluseks, võivad moodustada paar miljonit semeemilist kombinatsiooni; esmapilgul tundub see arv piisav haaramaks semantilist universumit, mis on koekstensiivne antud loomuliku keelega. Jättes kõrvale semantiliste universaalide* põhikogumi moodustamise praktilise keerukuse, jõuame teise probleemini, kui üritame defineerida semantilise kokkusobivuse* (compatibility) ja mittesobivuse (incompatibility) reeglistikku, mis ei haaraks ainult semeemide* konstrueerimist, vaid ka laiemaid süntagmaatilisi üksusi (diskursus, lausung). Seega on selge, et seemiline* või ka komponendiline analüüs on tulemuslik ainult juhul kui ta toob esile limiteeritud taksonoomilisi kirjeldusi (mida saaks laiendada avarama semantilise välja struktureerimisele). Samuti on selge, et tuleb loobuda teadmisest, et meie käsutuses on maatriksid (semantilise representatsiooni jaoks), mis on võrreldavad nendega, mida fonoloogia kasutab oma interpretatsioonides. Seega lingvistiline semantika (generatiivne või loogiline, O.Ducrot) võib selgitada ainult võimalikke universaale. Niisiis tuli kõrvale jätta 1960.-ndate aastate suur illusioon, et lingvistikat on võimalik varustada kõigi vajaminevate vahenditega loomulike keelte sisuplaani ammendavaks analüüsiks, kuna lingvistika oli tihtipeale endale teadvustamata sekkunud erakordsesse projekti, mis püüdis täielikult kirjeldada kõiki kultuure, isegi hõlmata tervet inimkonda.

7. Liikumaks edasi tekkefaasist, mida oleme lühidalt kirjeldanud, peab semantika — sellisena nagu me oleme teda kujundanud Semiolingvistiliste Uuringute Grupi raames (Groupe de Recherches sémio-linguistiques) — rahuldama vähemalt kolm tingimust: (a) S. peab olema generatiivne, sisu progressiivsete investeeringute vormis, paigutudes üksteisele järgnevatele tasanditele, liikudes kõige abstraktsemast* investeeringust kõige konkreetsema ja kujundlikuma* (figurative) suunas nõnda, et igale tasandile oleks võimalik rakendada eksplitsiitset metalingvistilist representatsiooni*, (b) S. peab olema süntagmaatiline ja mitte lihtsalt taksonoomiline selgitamaks teatud kindlaid leksikaalseid ühikuid, vaid diskursuse esitamist ja vastuvõtmist. Mis puutub sellesse punkti, siis tähtsus, mis on osutatud kontekstuaalsetele* seemidele semeemide loomisel laseb meil postuleerida järgneva hüpoteesi: sügavaimad semantilised investeeringud vastavad süntagmaatilistele kõige laiemaid dimensioone omavatele üksustele ja toimivad diskursuse isotoopide loomise baasina; sel moel loovad semantiliste investeeringute lisakihid võimaluse sisude spetsifitseerimiseks, lõhkudes diskursust väiksemateks süntagmaatilisteks üksusteks selleks et lõpuks jõuda semeemiliste kombinatsioonideni; (c) S. peab olema üldine (general): loomulikud keeled* nagu ka loomulikud maailmad* on kohtadeks (loci), kus paljud erinevad semiootilised süsteemid ilmnevad ja kus neid luuakse; seetõttu on oluline postuleerida tähenduse ühtsus ja aduda, et tähendus võib ilmneda mitmete erinevate semiootiliste süsteemide vahendusel samal ajal (näiteks teatri puhul). Seetõttu tuleneb semantika tähendustamise* (signification) üldteooriast.

8. Semiootilise grammatika* raames, nii nagu meie teda mõistame, tuleb eristada kahte teineteist täiendavat osa — süntaktikat ja semantikat — neid osi saab artikuleerida sügavuse kahel eri tasandil. Seega diskursuse generatiivne protsess esitleb kahte semantilist valda semiootilisel või narratiivsel tasandil (a) fundamentaalne semantika, mis on varustatud abstraktse loogilise representatsiooniga ja (b) narratiivne semantika, mille investeeringud on mahutatud pind-narratiivse süntaksi* kihti. Tulemuseks saadav semantilis-süntaktiline representatsioon on omane semiootilistele struktuuridele, mille võib omandada enontsiatsiooni ala diskursuse esiletoomise eesmärgist lähtudes.

— SISU; DISKURSIIVNE SEMANTIKA; GENERATIIVNE SEMANTIKA; FUNDAMENTAALNE SEMANTIKA; NARRATIIVNE SEMANTIKA; GENERATIIVNE TRAJEKTOOR.