Roland Barthes (1915-1980)

1948–50 lektor Buharestis ja Aleksandrias, tutvub Greimasiga
Massikommunikatsiooni uurimiskeskuse looja 1960
Professor 1962
Visiit Hiinasse 1974
Kirjandusliku semioloogia õppetooli juhataja College de France 1977

Kirja nulltasand 1953
Mütoloogiad 1957
Kaks kriitikat 1963
Strukturalism kui tegevus 1963
Semioloogia alused 1965
Kriitika ja tõde 1966
Moe süsteem 1967
S/Z 1970
Märkide impeerium 1970
Sade, Fourier, Loyola 1972
Armunute diskursus 1977
Camera lucida 1980

Loomingut on ise periodiseerinud 3etapilisena /Semioloogiline seiklus/:

• 50-ndatel eelstrukturalistlik periood, vaimustumine
• 57-63 teaduse v teaduslikkuse etapp, semioloogia
• 66-70 Teksti etapp, poststrukturalistlik
• uus etapp algas 70-ndate lõpus, tagasipöördumine, postpoststrukturalistlik /1978 intervjuu Humanite’le/

“Mütoloogiad” 1957 aastast, kus ta käsitleb müüdiga seonduvat. Terminil on laiem tähendus kui seda oli Levi-Strauss’il — müüt on nii sõna kui ka ütlus; nii verbaalne kui ka visuaalne. Müüdi uurimine kuulub semioloogia, mitte lingvistika valdkonda.

Põhimõisted:

• ideoloogia — kui eriline märgiline ühendus, mida iseloomustab:

ideoloogia esindab teatud kindla grupi huve

imperialism, mille tõttu on tal tung universaalsusele

ideoloogia on agressiivne ja peale sundiva loomusega

ideoloogiatele on omane naturaliseeriv filosoofia, mis väljendub asjaolus, et ideoloogiad ei tunnista end sotsiaalsete faktorite kokkulangevuse sünnitiseks, vaid peavad end ajaloo ja inimkonna loomuliku arengu tulemuseks ja enamasti finishiks

stereotüüpilisus ehk püüe kindla ja püsiva maailmapildi poole.

• konnotatsioon — on otseselt seotud ideoloogiaga. Konnotatiivseid tähendusi iseloomustab:

võimelisus kinnituma mitte ainult keeleühendite, vaid ka materiaalsete objektide külge, nt. riietus kui märk sotsiaalsest staatusest

varjatus, kuid omavad võimet aktualiseeruda

võime kontekstist lähtuvalt kiiresti märki siseneda või väljuda

difuussus ehk läbipõimitus omavahel. Märk võib korraga omada mitut konnotatiivset tähendust ja samas võib konnotatiivne tähendus omada mitut märki

agressiivsus — konnotatiivsed tähendused tahavad allutada endale denotatiivseid tähendusi.

§ denotatsioon — Barthes’i sõnul on see viimane konnotatsioonidest. Otsene tähendus.

1963 aastal kirjutatud artiklis “Strukturalism kui tegevus” määratleb Barthes strukturalismi mõiste. See pole liikumine ega koolkond. Strukturalismi iseloomustamiseks ei kõlba terminid märk, funktsioon, vorm, struktuur jne. Oluline on siin opositsioonide kasutamine: tähistaja/tähistatav; sünkroonia/diakroonia.

On olemas strukturalistlikud inimesed, kelle jaoks on struktuuriga opereerimine inimtegevuse eritüüp — üheltpoolt analüütiline, teisalt loominguline. Sellise tegevuse eesmärgiks on objekti (taas)loomine sellisel moel, et rekonstruktsioonis ilmneksid selle objekti funktsioneerimisreeglid. Seetõttu võib seda nimetada ka modelleerivaks tegevuseks — looja peegeldab, mitte ei kopeeri maailma. Seda tegevust iseloomustavad kaks operatsiooni: a) jagamine/jaotamine ning b) montaazh.

Samal aastal ilmub teinegi tähelepanuväärne artikkel “Kaks kriitikat”. Barthes vastandab kahte :

• ülikoolide, positivistlik, deterministlik kriitika. Põhitegevuseks on siin allikate/põhjuste otsimine väljaspool teksti. Vale lähenemine.
• interpretatsioon, immanentne, “ideoloogiline” (marksistlik, feministlik, eksistents., fenomenoloogiline jmt). Selline lähenemine tunneb naudingut teksti küllasusest.

1966 “Kriitika ja tõde”. Barthes’i arvates pole “tõde” mitte välistes tingimustes, mis viisid teksti loomisele, vaid “tõde” tuleb otsida tekstist endast, tema tähendusest. Kirjandusteost võib vaadelda kui funktsioneerivat mehhanismi ja sel juhul uurib teda kirjandusteadus, kirjandusvormi “universaalne grammatika”, või kui mõttelist moodustist, millel on sümboolne iseloom. Seda uurib “kriitika”, mis on hermeneutiline, interpreteeriv. Empaatiline lugemine, mis “astub teosele vastu”, st. püüab teost jäljendada, ise selleks muutuda.

Kirjandus on Barthes’il justkui aktiivne alge, mis on võimeline edasi kandma ajalugu. Hiljem kasutas ta termini “teos” asemel terminit “tekst”. Siin muutub mingil määral ka mõistete semantiline sisu, mille uurimiseks on vaja luua ka uus keel. Sama teemat käsitleb 1971 “Teoselt tekstile” ja 1973 “Teksti analüüs”.

“Semioloogia alused” ilmus 1965 aastal ja on Barthes’i selle perioodi peateoseid. Semioloogia on ainult lingvistika üks osa, mille eesmärk on uurida keele tähendusüksusi kõige laiemas mõttes. Barthes kirjeldab nende tähendusüksuste iseloomulikke jooni :

• keel-kõne — nende vahepiir on ähmane. Vajalik on sellele vahepealsusele leida uus termin, mis oleks lähemal kõnele. Selline kõne oleks küll määratletud, kuid mitte nii formaliseeritud kui keel. Nt. mood — keel, kus pole kõnet; toit — keeleline süsteem, mis koosneb neljast komponendist : a) piirangud (mida ei tohi süüa), b) tähenduslike opositsioonide kogum (magus-soolane jne), c) ühendamise reeglid (mida võib üheaegselt süüa; toitude järjekord), d) retoorika (kuidas süüa).
• tähistaja-tähistatav — Barthes annab märgitabeli: signaal-tunnus-ikooniline märk-sümbol-märk kui niisugune ning allegooria. Need kõik võivad aja jooksul märgiks saada . Ta vaatleb neid viiest erinevast aspektist:

1. psüühiline ettekujutus — kas antud tüüp eeldab seda või mitte.

2. analoogia — on seotud motiveeritusega.

3. seose vahetus — kas stiimul ja reaktsioon on vahetus seoses.

4. adekvaatsus — kas nad (tähistaja ja tähistatav) langevad kokku või on üks neist “laiem”.

5. eksistentsiaalsus — kas nende suhe eeldab eksistentsiaalset seost märki kasutava subjektiga.

Lingvistikas ei segata märgi mõistet lähedaste sugulusterminitega.

• süntagma-süsteem (Saussure süntagmaatiline ja paradigmaatiline telg). Need vastavad kahele mõttetegevuse vormile (hiljem Jakobson metonüümia ja metafoor).Nt. menüüs kõik võimalikud pakutavad toidud restoranis, kuid sealt sobiva valides muutub tähendus.
• denotatsioon-konnotatsioon .

1960 aastal lõi Barthes koos Todorovi, Genette’i ja Kristevaga ajakirja “Tel Quel,, eesmärgiks oli Barthes’i poliitilise semioloogia projekti semiotiseerimine. TQ ülesanded:

1. üldise märgisüsteemide teooria loomine
2. semiootiliste süsteemide formaliseerimine kommunikatsiooni vaatepunktist lähtuvalt, st püütakse kommunikatsioonis eristada tähenduse loomise tsoone
3. politiseerida kiri (siin diskursus). Igasugune poliitika osutub põhimõtteliselt keelepoliitika sünnitiseks.

Paraku ajakiri hääbus (80ndatel) ja seda eelkõige võimetusest luua globaalset märgisüsteemi teooriat.

Poststrukturalismi periood algab 70-ndatel. Uurib kuidas struktuur tekib. Ei uuri kindla tähendusega staatilist märki, vaid teda huvitab tähenduse tekkimise dünaamiline protsess.

Tähendustamine tähendabki tähenduse kujunemise protsessi. Kasutab kahte Kristeva mõistet selles protsessis:

1. fenotekst — loomingu lõppresultaat
2. genotekst — see abstraktne, millest fenotekst lõpuks tekib.

Fenoteksti saab mõista tema lingvistiliste kategooriate ja tähendumuste läbi. Tähendustamise funktsiooniks oleks keelematerjali tekitamine ja mina loomine, mis esindab seda tähendamist.

• Teoses “S/Z” avaldatud koodid kujutavad endast dekonstruktivistliku kriitika esmaavaldumist. Eesmärgiks pole mitte kirjeldada teksti struktuuri, vaid tungida mõtte formeerimise sisemusse ja selgitada, kuidas antud teksti vastu võetakse. Analüüsib Balzac’i jutustust Sarrazin.

Poststrukturalistlikus perioodis muutub termini kiri tähendus, mis nüüd märgib erinevate koodide põimumist ja üksteiseks muutumist tekstis.

S/Z kasutatavad koodid jagunevad kaheks grupiks:

traditsioonilisele teksti süzheele omased

1) empiiriline/prohereetiline/ tegevuse kood (“jälitama”, “mõtisklema”, “teater”, “armusuhe” jne )
2) hermeneutiline, so saladuse kood. Iga tekst sisaldab mingit mõistatust, mida lahendatakse.

avatud tekstile omaseid koode on kolm

3) kultuuriline, teadmise, referentsiaalne, ehk millised kultuurilised referendid vastavad tekstile (nt teaduslik, retooriline, kronoloogiline kood) (“vanameeste välimus”, “iha kood”, “kahetsuse kood”)
4) seemid, mis kujutavad endast teksti väiksemat sisulist ühikut (“rikkus”, “kuulsus”, “ilu”, “naiselikkus”)
5) sümboolne (“kehade reproduktsioon” “naine-laps”, “antitees”, tabu”, “Pygmalion”)

Tekstis toimub koodide põimumine ja sageli ei saa ühtegi neist lugemisel eelistada

“Semiootilises seikluses” kirjeldab Barthes teksti ja teose vahekorda:

TEKST Tähendustav praktika Töö (abstraktne) ja tegevus Kokkulangevate jälgede eksisteerimise diapasoon Tähistajad (semiootika ja psühhoanalüüs) Strukturatsioon

TEOS Esteetiline praktika Objekt Eristatud märkide kogum, milleks on tähendus Tähendus Struktuur

Tekstile saab läheneda üksnes läbi teose.

Tagasi