Kirjutamine ja sünnitamine

Kui uskuda ajakirja „Elle“, kus hiljuti avaldati korraga 70 naiskirjaniku kollektiivfoto, siis tuleb välja, et naiskirjanik on hämmastav zooloogiline liik: ta sünnitab vaheldumisi kord raamatuid, kord lapsi. Selgitused, näiteks: „Jacqueline Lenoir — kaks tütart, üks romaan“, „Marina Grey — üks poeg, üks romaan“, "Nicole Dutrey — kaks poega, neli romaani“ jne.

Mida see siis tähendab? Aga järgmist: kirjutamine on küll tore tegevus, kuid liiga vabameelne; kirjaniku, nagu ka „kunstniku“ puhul lubatakse teatud boheemlust, kuna tervikuna on talle ette kirjutatud — vähemal sellel Prantsusmaal, mida me näeme ajakirjas „Elle“, kinnitada ühiskonna rahulikku südametunnistust, siis tuleb tema teenete eest maksta ja seetõttu tunnustatakse tema õigust elada enam-vähem oma äranägemise järgi. Kuid — naistele teadmiseks: kasutada seda kokkulepet võivad nad ainult tingimusel, et kõigepealt alluvad nad oma naisesaatusele. Naised elavad maailmas selleks, et sünnitada meestele lapsi. Kui tahavad, las kirjutavad, kaunistades oma elu, peamine, ärgu mõelgugi väljuda selle saatuse raamidest; neile antakse võimalus silma paista, kuid mitte oma piiblis ettekirjutatud määratuse kahjuks, ja boheemse eluviisi eest, mis on loomulikult seotud kirjutamisega, peavad nad koheselt maksma emaduse andamit.

Niisiis, kallid naisterahvad, olge julgemad ja vabamad: mängige meest, kirjutage, nagu ka tema, raamatuid, kuid ainult ärge minge temast kaugele eemale; elage tema külje all, kompenseerides kirjutamist laste sünnitamisega; võite teha mingit karjääri, kuid ainult tulge kiiremini tagasi oma igaveste kohustuste juurde. Kord romaan, siis laps, natuke feminismi, natuke abielukohustust — kunstiloomingu avantürism peab olema kindlalt seotud kodukolde teiba külge, ja sellest siia-sinna liikumisest võidavad palju nii kodu kui ka looming: müütide vallas on vastastikune abistamine alati viljakas.

Ja niisiis Muusa valgustab oma ülevusega koduperenaise tagasihoidlikke tegemisi, ja vastupidi, justkui tänuks selle teene eest, Muusa, kes omab kergemeelse isiku reputatsiooni, omandab respektaabluse aluse vanemaks olemise müüdist, mis piirab teda lastetoa liigutava õhkkonnaga. Niisiis, kõik on kõige paremas korras selles parimatest parimas maailmas — ajakirja „Elle“ maailmas: naine võib olla kindel, et talle, nagu ka mehele, on avatud juurdepääs kõrgeimale looja seisusele. Kuid ka mees ei pea muretsema: keegi ei võta seejuures talt ära naist, ja ta jääb millelegi vaatamata tema juurde oma loomulikus soojätkaja rollis. „Elle“ mängib kiiruga läbi Moliere´liku stseeni: üheltpoolt ütleb „jah“, teisalt „ei“, et kedagi mitte kurvastada. Justkui Don Juan kahe talutüdruku vahel räägib „Elle“ naistele: „ te pole põrmugi halvemad meestest“, aga meestele: — „ teie naine jääb alati ei millekski muuks kui naiseks“.

Võib näida, et naiskirjanikule omases kahelises sünnitaja/vanemlikus funktsioonis pole mees nagu üldse oluline , lapsed ja romaanid tulevad ilmale justkui iseenesest, kuuludes ainult oma emale. Kui raamatud ja lapsed seitsekümmend korda järjest on pandud ühtedesse ja samadesse sulgudesse, võiks ju tõesti mõelda, et nii ühed kui teised on unistuste ja fantaasia sünnitised, teatud ideaalse partenogeneesi produktid, andmas naisele üheaegselt nii balzacklikku loomingurõõmu kui ka emaduse õrnu võlusid. Nii et kus siin on siis mees sellel perekonnapildil? Eikuskil ja kõikjal, ta moodustab siin taeva, horisondi, selle võimu, millega luuakse ja samaaegselt piiritletakse naise saatus. Selline on ajakirja „Elle“ maailm: naised moodustavad iga kord siin sisemiselt ühetaolise püsiva korporatsiooni, mis armastusega peab kalliks oma privileege, ja peamine — oma mittevabadust. Nende maailmakese sees meest ei leidu ja siin avaneb vabalt naiselikkuse jõud, see-eest on mees kõikjal ümberringi, ta piiritleb kõike ümberringi, andes kõigele edasi oma eksistentsi, ta on igavene loov tühjus, nagu Racine´i jumalus. Ajakirja „Elle“ maailmas ei ole mehi, kuid ta on täielikult loodud mehe pilgu poolt ja kujutab endast ei midagi muud, kui günekeioni maailma.

Selline kahetine zhest on igas ajakirja „Elle“ publikatsioonis; kõigepealt sulgege günekeion ja siis andke naisele voli selle sees. Te võite armastada, töötada, kirjutada, tegeleda äriga või kirjandusega, kuid ainult ärge unustage, et maailmas on olemas mees ja et te ei ole temaga võrdne; teie maailm on vaba just niivõrd, kuivõrd sõltub tema, mehe, maailmast; teie vabadus on luksus ja võimalik vaid tingimusel, et te kõigepealt tunnistate oma loomusest tulenevaid kohustusi. Kirjutage raamatuid, palun, kuid ärge unustage sünnitamast ka lapsi, kuna selline on teie saatus. Jesuiitlik moraal: võite oma saatuse moraalist lahti öelda, kuid mitte mingil juhul dogmast, millel see põhineb.

 

Tagasi