SÜMBOOLSUS VS KEELELISUS

Oluline binaarsus, mille toovad välja Mamardashvili ja Pjatigorski („Teadvus ja sümbol“). Lahkavad just semiootilisi probleeme ja väidavad muuhulgas, et inimese teadvus tegeleb kogu aeg teadvuse sümbolite tõlkimisega kultuurimärkideks. Eksisteerivad kaks eraldi seisvat süsteemi, mida mõlemat kasutame, aga tänapäeva inimesel prevaleerib keeleline pool sümbolite üle. Sümboli ja keele erinevus seisneb selles, et teadvuse sümbolid on intuitiivselt tunnetatavad, aga keelemärke kirjeldame, need on kaks täiesti erinevat vastuvõtu ja edastamise süsteemi. Seetõttu tõlgime teadvuse sümboleid kultuurimärkideks, et teised kah neist aru saaks, sest teadvuse sümbolid on ainult meile mõistetavad. Räägivad ka sellest, et kõiki kultuure võib iseloomustada sümboolse/keelelisuse suhtest lähtuvalt ja sellest sõltub ka vastava kultuuri religioon.

/Vrd Lotman: kultuur kui minimaalselt kakskeelne struktuur/

SEMIOOTIKA ja STRUKTURALISM

Miks samastatakse teadust märkidest strukturalistliku meetodiga?

Kuna just struktuurne lingvistika Prantsusmaal stimuleeris kõige rohkem märgiteaduse arengut.

Samal ajal prantslased püüdsid varjata fakti, et strukturalism on eelkõige meetod ja püüdsid seda tõsta filosoofia, teatud ontoloogia staatusesse. Siit eemalhoidmine Peirce`i teoorias esinevatest mittestrukturalistlikest momentidest.

Strukturaalne meetod

Raamatus “Totemism tänapäeval” kirjeldab Levi-Strauss strukturalismi meetodit:

1. Koguda ja analüüsida üksikfaktid.
2. Selgitada nende omavahelised seosed, sarnased grupeerida ja tuua välja korrelatiivsed ehk sisemised suhted.
3. Sünteesida ühtseks tervikuks. Luua teineteisele vastav elementide süsteem ning ühtlasi loome me sellega ka totaalse uurimisobjekti.

Kuidas uurida kultuurinähtusi? Levi-Strauss toob ära neli olulist punkti:

SEMIOOTIKA ja KOMMUNIKATSIOON

Opositsioon, mis põhineb erinevusel — see on igasuguse kommunikatsiooni elementaarne struktuur.

Kuigi reaalsus on tunduvalt keerulisem kui binaarsed opositsioonid, aitavad need meil mudelitena tunnetada reaalsust. (just mitteintuitiivselt).

Samal ajal binaarsuse idee metafüüsilise alusprintsiibina tunnistamine toob endaga kaasa struktuuri mõiste kaotamise. Leibniz, binaarsuse leiutaja. „On kaks elementaarset mõistet: Jumal ja eimiski, puudumine“ ja seda tõestab imetlusväärne samasus 1 ja 0. Neist kahest arvust võib luua kõik ülejäänud, nagu neist kahest algelemendist kogu maailma. Jumal ja Eimiski, Kohalolek ja Puudumine.

Kas on ka ühisprintsiip, mis ühendaks mõlemad? Jumala puhul ei teki küsimust, kuna Jumal teab ja saab kõigest aru, seetõttu ei ole Jumalal kommunikatsiooniprobleeme – ta haarab kõik korraga. Inimesel on vaja teatada just selle tõttu, et ta ei suuda haarata korraga. Ja seetõttu on asju, mida ta ei tea, kuid mille kohta on vaja midagi öelda. Tunnetusvõime puudulikkus muudab kommunikatsiooni vahelduvaks jadaks, kus vaheldub see, mida me teame, sellega, mida me ei tea. Et teada saadab midagi tundmatut, selleks on vaja vastandusi ja eristusi, mis aitavad tundmatut teadvustada.

Otsustav roll keelel, just läbi keele avaneb Olemine. Heidegger väidab et keel ongi Olemise keel ja Olemine räägib läbi minu keele abil. Mitte mina ei räägi keeles, vaid keel räägib mind.

Ei ole võimalik leida lõplikku algstruktuuri. Struktuursed mudelid omavad mõtet vaid siis, kui ei püstitata küsimust kommunikatsiooni päritolust. Nagu Kanti kategooriad, on neil tähendus vaid kui tunnetuse kriteeriumitel, fenomenide ringis, nad ei suuda seostada fenomenaalset ja noumenaalset maailma.

Mis on semiootiline uurimine ja milles on tema mõte?

Selline uurimine, kus kõiki kultuurifenomene vaadeldakse kui kommunikatsioonifakte ja üksikud teated organiseeritakse ja saavad mõistetavateks suhtes koodi.

Semiootiline uurimus püüab näidata, et igasugune kommunikatiivne akt on küllastatud sotsiaalselt ja ajalooliselt tingitud koodidega ja sõltub neist.

Semiootika tähtsus, mis avardab meie ettekujutusi ajaloolisest ja sotsiaalsest maailmast, milles me elame, tõuseb radikaalselt seoses sellega, et ta, kirjeldades koode kui märgilises universumis kehtivate ootuste süsteeme, kavandab vastavate ootuste süsteemide kontuurid, mis on tähenduslikud psühholoogiliste fenomenide ja mõtteviiside universumis. Märkide maailmas avab semiootika ideoloogiate maailma, mis on leidnud väljenduse juba kindlakskujunenud suhtlusviisides.

Semiootika vaatleb kõiki kultuurinähtusi kui märgisüsteeme, mis on siis ka kommunikatsiooni fenomenid. Biosemiootika, zoosemiootika — ka siin vaadeldakse tihti teatud tüüpi sotsiaalset reglementatsiooni.

Kood eeldab teatud sümbolite repertuaari, kusjuures osa neist jäävad esialgu kasutamata. Kui tahame vähendada riski müra pärast, tuleb koodi keerukustada.

Kommunikatsiooniskeem 1949 Shannon ja Weaver

Kodeerimis- ja dekodeerimispotsessid

Infoallikas ---[sõnum]→ saatja ---[signaal] → kanal (koos müraga) -- [vastuvõetud signaal] → vastuvõtja--- [sõnum] → sihtpunkt

Info on kodeeritud signaalideks, mille vastuvõtja hiljem dekodeerib.

Kui me saame teada, missugune kahest võimalikust sündmusest leidis aset, saame me informatsiooni. Eeldatakse, et mõlemad sündmused on võrdselt tõenäosed.

Kood on süsteem, mis määrab ära

1. üksteisele vastandatud sümbolite repertuaari
2. nende ühendamise/suhestamise reeglid
3. iga sümboli okasionaalne (juhuslik, suvaline) vastastikku ühene vastavus mingile tähistatavale.

1. kui adressaadiks on inimene (ehkki allikas võib olla ikka masin)
2. kui info allikas on inimene
3. eeldatakse, et nii saatja kui vastuvõtja võivad kahelda koodi õigsuses

sel juhul läheme üle signaali vallast mõtte/tähenduse valda.

Tähenduse maailm. Denotatiivne+konnotatiivne

Kui inimene saab teate ABC, lisandub denotatiivsele tähendusele ka konnotatiivne (ärevus). Masinaga seda ei juhtu. Küberneetikat huvitavad vaid signaalid. Kuid inimene võtab vastu tähendusi.

Ei tohi segamini ajada tähistatavat ja referenti. (reference and referent, Ogden&Richards)

Denotatsioon („koer“ määrab ära koerad kui klassi) kui mõiste ekstensiivsus (maht) ja konnotatsioon (omaduste hulk, mis koeraga seostuvad) kui intensiivsus.

Jakobsoni kommunikatsioonimudel koos keelefunktsioonidega

KOOD ja STRUKTUUR

Levi-Strauss: Struktuur on korrastatus, mis vastab kahele tingimusele:

• see on süsteem, mis püsib sisemistel seostel
• see seostatus ei ole nähtav isoleeritud süsteemi jälgijale, vaid avaneb siis, kui erinevaid fenomene võrreldakse omavahel ja viiakse nad ühe süsteemi alla

Et mudelid teeniksid ära struktuuri nime, on vaja nelja tingimust:

- struktuur on süsteem, mis koosneb niisugustest elementidest, et ühe muutmine toob kaasa kõikide teiste muutumise

- igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi.

- ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele

- mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi

Mudelid võivad olla teadvustatud ja mitte, sõltuvalt tasandist, millel nad funktsioneerivad. Levi-Strauss

Igasuguse diakroonias muutuva süsteemi fikseering sünkroonias.

Mõtestada keelt kui süsteemi tähendab analüüsida teda kui struktuuri. Kuna iga süsteem koosneb ühikutest, mis vastastikku üksteist tingivad, siis ta erineb teistest süsteemidest nende elementide vaheliste sisemiste seoste , mis moodustavadki struktuuri, poolest. Benveniste

Eco: struktuur kui sisemisel seosel põhinev süsteem

kahekordne jaotus keeles esmatasand (tähenduse kandjad, moneemid või morfeemid, võivad võrduda sõnaga, loendamatu hulk ja ühinevad süntagmadeks)

teine tasand — foneemid, piiratud hulk, omavad vaid diferentsiaalset tähendust. Erinevuste süsteem, ka esmatasandil (Hjelmslevi näide puu kohta. Struktuurne semantika. Sellistes tabelites (nagu Hjelmslevil) ei ole tegu mitte „ideedega“, vaid tähendustega, mis sõltuvad keelesüsteemist. Määratletakse mitte sisuliselt, vaid sõltuvalt teistest süsteemi elementidest.

Struktuur kui teoreetiline mudel.

Kriipsujuku kui inimese lihtsustus, on väljatoodud struktuur (omane kõigile inimestele). See struktuur on juba teatud kood: nõuete kogum, milledele peab vastama keha, millised ka ei oleks tema individuaalsed iseärasused, et ära tunda inimese keha.

Kuid struktuur pole mitte lihtsalt lihtsustus, vaid ka juba teatud vaatepunkt.

Struktuur — see on mudel, mis on üles ehitatud teatud lihtsustavate operatsioonide abil, mis võimaldavad vaadelda nähtust ühest ja ainsast vaatepunktist. Vajalik, et oleks võimalik nimetada sarnaselt erinevaid asju. Küsimus reaalsetest suhetest — erinevus ontoloogilise ja metodoloogilise strukturalismi vahel. Strukturalist unistab Koodide koodi leidmisest --elementaarsed struktuurid, mis juhivad nii kultuurilist kui bioloogilist käitumist.

Just kõige seostamine kommunikatiivsete protsessidega ongi üks taoline: igasuguse kultuurilise või bioloogilise fakti viimine ühele tekkemehhanismile.

Kood — see on mudel, mis on rea tinglike lihtsustuste, mis on teostatud eesmärgiga kindlustada mingite teadete edastamine, tulemus.

Kood, see on struktuur, mis on esitatud mudelina ja on reegliks rea konkreetsete teadete formeerimisele, mis just tänu sellele omandavadki võime olla teatatavad.

Juri Lotman vaidles vastu koodi samastamisele keelega, väites, et keel = kood + ajalugu, st keel mäletab ja on võimeline ka “etteaimama” (diakroonia ja dünaamika), kood aga on eelkõige lihtsustus ja oluline on sünkrooniatelg.

Paradigmaatika (sümbolite repertuaar ja nende valiku reeglid, asendatavus) ja süntagmaatika (sümbolite kombineerimine, süntaktika) teljed. Jakobson vt Juhatus 17

Koodi käitumine inimestevahelises kommunikatsioonis. Kuigi keel on justkui ette antud, mõjutab ka inimlik faktor.

Tähenduse polüseemia kommunikatsioonis ja selle vältimise võimalused.

• süntagma sisemine kontekst ek „tee“ Läksin teed jooma. Läksin teele. Tee teed!
• kommunikatiivne situatsioon, mis võimaldab aru saada, mis koodi kasutas saatja „I vitelli dei romani sono belli“. Lad. Keeles „mine, Vitelli, /järgides/ rooma jumala sõjakat hüüdu“, it „roomlaste poolt aretatud vasikad on ilusad — itaalia keele grammatikas või ladina tekstis.

1. situatsioon muudab teate tähendust — punane lipp stardirajal või demonstratsioonil
2. situatsioon muudab teate funktsiooni Jakobsoni keelefunktsioonid (147 Juhatuses)
3. situatsioon muudab teate informatsioonilist sisu (kolp sääreluudega mingil purgil ja elektrikilbil)

• Teade ise võib viidata sellele, mis koodi tuleb kasutada „Tähendus Frege mõttes...“

SEMIOOTIKA KLASSIKUD

Ferdinand de Saussure 1857-1913

Cours de linguistique générale 1916.

Semioloogia — teadus märkidest (märgiteooria). Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas.

Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles.

Tähistatav — mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks.

Väärtus (valeur)— relatiivne, suhteline om-s. Diferentsiaalsus. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saab määratleda vaid läbi eituse — suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega.

Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit.

Tähendus (signification, sens) — viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud.

Durkheimi sundusseadus (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) → Saussure lingv. märgi motiveerituse analüüs: Kui suhtes tema poolt kujutatavasse ideesse on tähistaja vabalt valitud, siis, vastupidi, suhtes tähistaja suhtes sellesse keelekollektiivi, kes teda kasutab, on ta mitte vaba, vaid pealesunnitud.

Keele ühiskondlik iseloom. Keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos.

Kuigi tähistaja ja tähistatav, võetuna eraldi, on puht diferentsiaalsed ja negatiivsed suurused, siis nende seos on positiivne fakt.

Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage)

Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks.

Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas.

Ühikute omavaheline seos keelesüsteemis

2 tüüpi suhted süsteemi liikmete (term) vahel — süntagmaatilised ja assotsiatiivsed. Kumbki tüüp tekitab oma väärtuste rea.

Lähtub Krushevski mõttest assotsiatsioonidest sarnasuse ja "külgnevuse"(smezhnost) järgi ja Kanti õpetusest nähtuste seostest asetuse ja sarnasuse põhjal.

Süntagmaatilised — lineaarsed

assotsiatiivsed — tähekujulised ¤ , võivad tekkida akustiliste kujundite sarnasuse põhjal või tähistatavate sarnasuse põhjal

Sünkroonia – diakroonia

Sünkroonia (üheaegsus)non ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.

Diakroonia (ajalisus). Olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. D. on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi.

keele püsivus (muutumatus) – muutlikkus

Püsivuse (immutabilité) kindlustavad:

1. Märgi suvalisus
2. Märkide paljusus
3. Süsteemi keerulisus
4. Kollektiivi vastupanu uuendustele

Muutlikkuse tagab keelemärgi asümmeetria.

Charles Sanders Peirce 1839–1914

Loogika — teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast.

Õpetus kategooriatest

 

Igas fenomenis esinevad korraga kõik kategooriad (Esmasus, Teisesus, Kolmasus). Kolmas on 1. ja 2. siduv lüli.

Märgiteooria

Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi interpreteeriva mõtte C jaoks.

Märk on autentne Kolmasuse vorm. Tema moodustajateks on 3 korrelaati.

Esimene - triaadilise suhte Representamen,
teine - selle Objekt (vahetu/dünaamiline)
kolmas - Interpretant (mentaalne representatsioon, efekt, mille märk kutsub esile interpreteerivas subjektis). Vahetu/dünaamiline/lõplik

Märkide tüpoloogia

Baastrihhotoomiaid 3 (algul kümme)

II MÄRK — OBJEKT

Märkidel on kaks väljasuremise (degeneracy) astet:

• väiksemal määral — indeks
• suuremal määral — ikoon

Indeksitelt sümboliteni

Loomulikud indeksid — loomulik märk, kui tuli on spetsiaalselt inimese poolt süüdatud, et tähistada oma kohalolu

Kunstlikud indeksid — termomeeter, lakmuspaber

Need mõlemad on tõelised indeksid — annavad edasi informatsiooni „allikast“ (objektist) tänu objektiivsele (looduslikule või kunstlikult loodud) sõltuvusele sellest

Väljasurnud indeksid — on objektile viitavaks funktsiooniks, jäädes ise põhjuslikult sõltumatuks temast. Tõeliste indeksitega seob see, et oma kasutamisaktides on alati seotud selle situatsiooniga, milles asub nende referent.

Kuid indeksiteks teeb neid mitte niivõrd see seotus referendiga, kuivõrd võime täita indeksiaalset funktsiooni, st suunata subjekti tähelepanu mingile olemasolevale objektile, samal ajal teda nimetamata ja määratlemata, väljendamata midagi tema kohta.

Kuid realt tunnustelt on sarnasemad sümbolitega:

• nagu sümbolid, nii ka need viiakse informatsiooni jadasse sisse mitte indeksiaalselt vaid märgiliselt — kommunitseeruvate subjektide tegevuse tulemusel. Nende referent ei osale enam informatsioonijadas kui informatsiooni allikas. Ta vaid kaasneb/külgneb taoliste näitavate märkidega ühes situatsioonis.
• Väljasurnud indeksi, nagu ka sümboli interpretatsioon võib toimuda ainult kultuurilise konventsionaalse koodi (keele) põhjal.

Tüüpilised näited — näitavad asesõnad, deiktilised märgid

Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksid võivad olla terminid ja laused, sümbolid võivad olla kõik kolm (terminid, laused, argumendid).

„jalajälg, mille Robinson leidis liival, oli indeks, mis näitas, et saarel on mingi olevus ja samal ajal sümboliks, mis kutsus esile inimeses idee“.

„Niisiis, sümboli eksisteerimise viis erineb ikoonilise märgi ja indeksi eksisteerimise viisist. Ikoonilise märgi eksistents on seotud mineviku kogemusega. Indeks eksisteerib olevikus. Sümboli olemine seisneb selles reaalses faktis, et miski saab kindlasti olema vastu võetud, kui on täidetud teatud tingimused, ja nimelt, kui sümbol mõjutab oma interpretaatori mõtete ja käitumist. Iga sõna on sümbol. Iga lause on sümbol. Iga raamat on sümbol. Sümboli väärtus seisneb selles, et ta annab meie mõtetele ja tegevusele ratsionaalsuse mõõtme ja võimaldab meil ennustada tulevikku“.

„Pärisnimi, kui te põrkute sellega kokku esimest korda, on eksistentsiaalselt seotud mingi vastuvõtu või siis muu ekvivalentse individuaalse teadmisega individuaalsest objektist, mida selle nimega nimetatakse. Siis, ja ainult siis on see tõeline Indeks. Kui te kohtate seda nime järgmine kord, siis on see selle Indeksi Ikooniline märk. Igapäevane tutvus nimega teeb ta Sümboliks, mille Interpretant esitab teda kui nimetatud Individuaalse objekti Indeksi Ikoonilist märki.“

III MÄRK–INTERPRETANT

3.1 Reema, termin, sumsignum. On hea — monaad, armastab — diaad, annab — triaad jne. Loogikast sarnane — propositsionaalne funktsioon (S=P Russell: „lihtsalt klassi nimetus või nimi, iga märk, mille kohta ei saa öelda, on ta tõene või vale. Peaaegu kõik üksikud sõnad, peale selliste nagu „jaa“ ja „ei““).

3.2 Dicisignum. P+S. Kui asendada muutujad esimeses, saame ütluse. Kvasilaused „selline märgi liik, mis edastab informatsiooni, on kas tõene või vale, kuid ei argumenteeri. Kaheosaline representamen, mille Interpretant representeerib teda kui tema Objekti indeksit. Kaheosaline: subjekt on või representeerib mingit Teisesuse indeksit, mis eksisteerib oma representatsiooni faktist sõltumatult. Predikaat — on või representeerib mingit Esmasuse Ikoonilist märki, signifitseerib esmasust.“ Kain tapab Abeli

3.3 Argument. Suadisignum (suadere — veenma). Väide. Püüdleb tõe poole kuid võib osutuda ekslikuks.

Tõde võib saavutada kolmel viisil.

3.3.1 Abduktsioon. Kui üks eeldustest ei ole tõsikindel.

3.3.2 Induktsioon. Üksikjuhtumite põhjal üldistuste tegemine. A on x, b on x, c on x.. a,b,c on kõik y → Kõik y on x.

3.3.3 Deduktsioon. Kõik lapsed on head. X on laps. X on hea.

Märgitüübid

1. punane feeling of „red“
2. individ. diagramm, sisaldab I, sisaldab infot
3. spontaanne karje, näitab objekti
4. tuulelipp
5. üldine diagramm
6. näitav asesõna
7. liiklusmärk
8. üldnimi, kaamel
9. tavaline propositsioon
10. argument

 

Charles William Morris 1901–1978

biheiviorism

Signification and Significance 1964
Signs, Language, and Behavior 1946
Foundations of the Theory of Signs 1938

Semioos

5-liikmeline suhe

• märk
• interpretaator
• interpretant
• tähendus (signification) — objektide tüüp, millede suhtes interpretaator on valmis teatud kindlal viisil reageerima
• kontekst

Tähenduse kolm mõõdet sõltuvalt kolmest tegevuse faasist (lähtub G.Mead'i kontseptsioonist):

- tähistav v.designatiivne (designative) vaadeldavad om-d

- hinnanguline (appraisive) lõplikud (consummatory) om-d

- ettekirjutav (prescriptive) kuidas reageerida, et rahuldada saadud impulssi

SEMIOOSI KOLM MÕÕDET

Semantika märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse andmine). Loogika, Triviumis dialektika (vaatluskunst). Oluline praktilises kõnes. Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.

Süntaktika. Märk — märk. Keelesisesed reeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta. Grammatika. Süntaktiline mõõde implitseerib (kaasab). Käsitleb märgi struktuuri, nii sisestruktuuri kui ka seda, kuidas üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste. Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud.

Pragmaatika. Märk — subjekt. Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad „minad“. Suhted rääkija — kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud, tendentsid. Retoorika. Pragmaatiline mõõde väljendab.

Morrise näide. Sõna „laud“ implitseerib (kuid ei tähista) horisontaalse pealispinnaga mööblieset, millele võib paigutada esemeid. Tähistab teatud objektide klassi (mööbliese), üldnimi, denoteerib neid objekte, millede suhtes seda sõna saab kasutada. Väljendab oma interpretaatorit (surnud keeltes see puudub). Singularia nominantur, universalia significantur.

Diskursuse põhitüübid (Märk, keel ja käitumine 1946)

3 esimesele vastandub formaalne diskursus (formatiivne signifikatsioon). Formaalseteks märkideks on loogilised, grammat. , struktuursed (nt "või", sulud jmt).

Kaks semiootika suunda: Peirce´i märgisemiootika ja Saussure´i keelesemiootika.

KEEL JA TEISED SEMIOOTILISED SÜSTEEMID

 

BENVENISTE keele kohast teiste semiootiliste süsteemide suhtes.

KULTUURISEMIOOTIKA

J. Lotman. Kultuuri fenomen.

Mitte mingi mõtlev seadeldis ei saa olla ühestruktuurne ja ühekeelne: ta peab tingimata sisaldama erikeelseid ja vastastikku tõlkimatuid semiootilisi moodustisi. Igasuguse intellektuaalse struktuuri hädavajalikuks tingimuseks on tema sisemine semiootiline eripalgelisus.

Monokeelne struktuur võib seletada kommunikatiivsete seoste süsteemi, mõnede juba formuleeritud teadete tsirkulatsiooniprotsessi, kuid hoopiski mitte uute tekkimist. Selle seaduspärase ja otstarbekohase mitteõigsuse tekkimiseks, mis ongi uue teate või vana uutmoodi lugemise (mis annab võimaluse uue keele tekkimiseks) olemuseks, on vajalik minimaalselt kakskeelne struktuur.

Mõtlev struktuur peab moodustama isiksuse, st integreerima vastandlikud semiootilised struktuurid üheks tervikuks. Vastandlikud tendentsid peavad kaduma mingis ühtses struktuurilises tervikus.

Integratsioonimehhanisme on kahte liiki: metakeele plokk ja kreolisatsioon.

Kultuuri kihistustes võib jälgida kahte vastassuunalist protsessi. Käivitatud duaalsuse mehhanism viib pidevalt iga kultuuriliselt aktiivse keele lagunemisele kaheks, mille tulemusena kultuuri keelte üldarv kasvab laviinina. Iga sel moel tekkinud keel kujutab endast iseseisvat, immanentselt endassesulgunud tervikut. Kuid samaaegselt toimub ka vastassuunaline protsess. Keelte paarid integreeruvad terviklikesse semiootilistesse moodustistesse. Seega on töötav keel üheaegselt nii iseseisev keel kui ka allkeel, mis sisaldub üldisemas kultuurikontekstis kui tervik ja terviku osa.

Iga integreeritud semiootiline keeltepaar, mis omab võimalust kommunikeeruda, säilitada informatsiooni ja, mis eriti oluline, töötada välja uut, on mõtlev seadeldis ja teatud mõttes esineb kui “kultuuriline individuaalsus”. Integreerudes üha kõrgematel tasanditel omavahel, moodustavad need “kultuurilised individuaalsused” tipus kultuuri individuaalsuse.

Kultuur — üliindividuaalne intellekt — kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on ses suhtes tema vältimatuks täienduseks.

Selles mõttes võib kultuuri mehhanismi kirjeldada järgnevalt: mõtleva individuaalsuse käsutuses oleva informatsiooni ebapiisavus teeb hädavajalikuks tema pöördumise teise samasuguse üksuse poole. Kui me suudaks endale ette kujutada olevust, kes tegutseb täieliku informeerituse olukorras, siis oleks loomulik eeldada, et ta ei vaja otsuste vastuvõtmiseks endasugust olevust. Inimese jaoks on normaalseks olukorraks aga tegevus ebapiisava informatsiooni tingimustes. Kui palju me ka ei laiendaks oma teadmiste ringi, kasvab vajadus informatsiooni järele kiiremini meie teadusprogressi tempost. Järelikult hakkab teadmise kasvades mitteteadmine mitte kahanema, vaid kasvama, tegevus, muutudes üha efektiivsemaks, mitte kergenema, vaid raskenema. Sellistes tingimustes kompenseerib info vajakajäämist selle stereoskoopilisus — võimalus saada sama reaalsuse täiesti erinev projektsioon, tema tõlge täiesti teise keelde. Kommunikatsioonipartneri kasulikkus seisneb selles et ta on teine. Kommunikatsiooniaktis osalejate kollektiivne kasu on nende mudelite, mille vormis peegeldatakse välismaailma nende teadvuses, mittesamasuse arendamises. See saavutatakse nende teadvuses moodustuvate koodide mittekokkulangevusega. Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad “rääkima erinevates keeltes”.

On selge, et sama suhete süsteem, mis seob erinevad keeled (semiootilised struktuurid) kõrgemasse ühtsusesse, seob ka erinevad individuaalsused mõtlevasse tervikusse. Nende kahe, struktuurilt ühetüübiliste mehhanismide kogum moodustabki indiviidiülese intellekti — Kultuuri.

R. FAWCETTI SÜSTEEMITEOORIA — globaalse mudeli loomise katse.

R.P. Fawcett SEMIOOTILISED SÜSTEEMID

PITIRIM SOROKIN. SOTSIOLOOGILINE LÄHENEMINE KULTUURILE

Pitirim Sorokin 1889–1968 (1922 sunnitud lahkuma NSVL, 1930-59 Harvardis prof). Sotsiaalne ja kultuuriline dünaamika 4kd 1937-1941

Sotsiaalne nähtus. Sotsiaalse nähtuse olemus.

Igasugune mõte, igasugune psüühiline üleelamine on väljendamatud nende puhtas psüühilises olemises ja võivad objektiviseeruda vaid teatud „mittepsüühiliste“ vahendajate või saatjate kaudu /.../ → Psüühika sümbolid. Justkui signaliseerivad teatud psüühilise nähtuse olemasolust. Selle sümbolisatsiooni põhiliigid:

1. heliline (kõne, hüüatused, laul, muusika jne)
2. valguse/värvi mis pidevalt on koostöös ruumilisega (raudteesignalisatsioon, sõjalaevade signalisatsioon, pildid, tähed, pealkirjad jne)
3. esemeline /“ristid“, „peeglid“ „lipud“, „vapid“ /embleemid?/
4. liikumis (miimika, zhestid jne)

Tegelikkuses kohtame neid keerulistes kombinatsioonides, mitte puhtal kujul.

Põhiline metodoloogiline reegel sotsiaalnähtuste uurimisele:

• ükskõik missuguse sotsiaalnähtuste kategooria uurimisel on hädavajalik rangelt eristada selle kategooria kahte poolt:

- puht psüühilist
- eelmise poolt tingitud välist-sümboolset

• sotsiaalse elu tegelike seaduspärasuste selgitamisel tuleb arvestada nede mõlema poolusega

Jagab sotsioloogia kolmeks osaks („Ühiskond, kultuur ja isiksus; nende struktuur ja dünaamika“ 1947, ptk „Struktuurne sotsioloogia“). Järgides Kanti jaotust, sotsiaalne staatika ja dünaamika.

PIERRE BOURDIEU (1930-2002) SOTSIOLOOGILINE KULTUURIANALÜÜS

Habitus’e ja välja mõiste.

Habitus — eelsoodumuste kogum teatud viisil tegutseda, mõelda, hinnata, tunda. Indiviidi ja grupi, millesse ta kuulub, inkorporeeritud ajalugu, meie kehaline mälu.

Põhimõtted, mis toodavad ja organiseerivad praktikaid ja ettekujutusi. Struktureeritud struktuuridena toimivate struktureeritud struktuuride süsteem. Teatud kultuuriline alateadvus. /Vrd Peirce/

Väli on suhteliselt autonoomne tegevuse sfäär, millel on oma sisemine loogika (struktureeritus) ja kus käib pidev võitlus. Hierarhiliselt organiseeritud /vrd semiosfäär, Foucault episteem ja tõe ja võimu vahekord/: globaalsed (kogu sotsiaalne reaalsus, majandusliku ja poliitilise võimu väli), üksikud ja nende allväljad (kunst, filosoofia, sport, religioon jne). Väli on struktureeritud erinevate positsioonide (sõltuvad omakorda kapitali/võimu jaotumisest) läbi, mis on omavahel objektiivsetes suhetes (domineerimine, antagonism, komplementaarne jne). Positsioonid on manifesteeritud läbi poliitiliste aktsioonide, erinevate tekstide (nt kirjandus- ja kunstiteoste). Pidev võitlus oma positsiooni parandamise nimel, kasutades erinevaid strateegiaid.

BIOSEMIOOTIKA JA KULTUURISEMIOOTIKA

DISKURSUS

SEBEOK. MÄRGITÜÜBID

ESTEETILINE MÄRK