Põletik on organismi kohalik kaitsekohastisliku iseloomuga reaktsioon, mis on suunatud kahjustava faktori ja tekkinud kahjustuse kõrvaldamiseks.
Kui kudedesse
toimib patoloogiline faktor, põhjustab ta seal kahjustuse, millele organism
vastab põletikulise reaktsiooniga. Seega põletikuline reaktsioon on üldiselt
kasulik. Teatud ulatuse ja lokalisatsiooni korral aga võib osutuda ohtlikuks
ja kahjulikuks.
Põletiku kliinilised tunnused:
1. punetus
2. kuumus
e. soojenemine
3. turse
4. valu
5. funktsioonihäire
Põletiku morfoloogilised tunnused:
1.
Alteratsioon e. koekahjustus – sellega
algab igasugune põletik. Põletiku adekvaatsuse korral kahjustused likvideeritakse
või isoleeritakse. Avalduseks on düstroofiad ja nekroosid.
2. Eksudatsioon
–
veresoontega seotud muutused. Veresoontes toimuvad järgmised muutused:
A. Põletikuline arteriaalne hüpereemia – väikesed veresooned laienevad ja täituvad üleliia verega. Kehaosas on temperatuur tõusnud ja vastav piirkond on punane, verevool on seal aeglane.3. Proliferatsioon – põletikukoldes paljunevad rakud püüavad kahjustuskollet likvideerida või isoleerida ja alteratsiooniprotsessis tekkinud defekti täita. Proliferatsioon on suures osas reaktsioon sidekoe poolt, mis avaldub selle vohangus. Põletikukoldes tekib noor sidekude e. põletikuline granulatsioonkude. Aja jooksul diferentseerub granulatsioonkude kiudsidekoeks ja armkoeks. See kude võib sõltuda tekitajast ja olla spetsiifilisuse morfoloogiliseks näitajaks – spetsiifiline granulatsioonkude.B. Eksudatsioon kitsamas mõttes – veresoonte läbilaskvus tõuseb ja veresoonest väljuvad vereplasma koos sooladega ja plasmavalgud (albumiinid, globuliinid, raskemal juhul ka fibrinogeen), tekib turse e. ödeem.
C. Leukotsüütide emigratsioon kudedesse - veresoont vooderdavate endoteelirakkude vahelt väljuvad lümfotsüüdid ja suuremad leukotsüüdid - leukodiapedees. Raske nakkushaiguse korral (nt. katk) väljuvad ka erütrotsüüdid - erütrodiapedees.
D. Fagotsütoos– põletikukoldesse rändavad mikrofaagid ja makrofaagid n.o. õgirakud, kes õgivad e. fagotsüteerivad koe laguprodukte ja võõrast materjali.
E. Eksudaadi moodustumine – toimub eksudatsiooniprotsessi tulemusena. Eksudaat
koosneb vedelatest osistest (vesi, selles lahustunud soolad, üle 2% valku) ja tahkest komponendist (fibrinogeenist moodustunud fibriin ja rakkelemendid). Eksudaat võib koguneda serooskelmete õõntesse, limaskesta pinnale või immutada koed läbi. Eksudaadi väljumine põletikukoldesse põhjustab seal põletikulise turse.
Rakuline
reaktsioon on veidi erinev, sõltuvalt sellest, kas on tegemist ägeda
või kroonilise põletikuga. Ägeda põletiku puhul domineerivad segmenttuumsed
neutrofiilid ja makrofaagid. Kroonilise põletiku puhul on ülekaalus mononukleaarid
n.o. lümfotsüüdid, plasmarakud ja makrofaagid.
Klassifikatsioon:
1. Põletiku vormid etioloogia alusel
1.1. Tekitava faktori järgi:
1.1.1. Infektsioosne põletik1.2. Tekitava faktori spetsiifilisuse järgi:
Tekitajateks on bakterid, viirused, seened, parasiidid.
1.1.2. Mitteinfektsioosne põletik
Põhjuseks on füüsikalis-keemilised ja mehhaanulised tegurid: temperatuur, liigne ultraviolettkiirgus; alused, happed; haava paranemine.
1.2.1. Tavaline e. banaalne põletik – põhjustada võivad erinevad tegurid, tekivad aga ühesugused põletikulised muutused. Muutuse alusel ei saa etioloogilise faktori üle otsustada.2. Põletiku vormid kulu alusel
1.2.2. Spetsifiline põletik – tekitab teatud kindel tekitaja ja tekivad vastavale tekitajale iseloomulikud muutused. Vohab spetsiifiline granulatsioonkude. Muutuste alusel saab kindlaks teha etioloogilise faktori.
2.1. Äge e. akuutne põletik – tormiliselt kulgev kiire kuluga u. 2-3 nädalat kestev põletik. Muutustest esiplaanil on eksudatsioon. Rakkinfiltraadis suuremad leukotsüüdid nn. segmenttuumsed neutrofiilsed granulotsüüdid.3. Põletiku vormid organismi reaktiivsuse alusel
2.2. Alaäge e. subakuutne põletik – veniva kuluga u. 3-6 nädalat kestev põletik. Iseloomulikke tunnuseid nii ägedale kui ka krooilisele põletikule.
2.3. Krooniline põletik – kuid ja aastaid kestev põletik. Võib tekkida algselt kohe kroonilisena. Võib tekkida ka ägedana ja minna üle alaägedaks ning siis krooniliseks. Esiplaanil on proliferatiivsed muutused. Põletikulise infiltraadi rakud on mononukleaarid, väikesed ümarad lümfotsüüdid ja plasmarakud – ümarrakuline e. väikerakuline infiltraat. Kui ilmnevad segmenttuumsed neutrofiilsed granulotsüüdid, siis viitab see protsessi ägenemisele.
3.1. Normergiline põletik – kudede normaalse reaktsiooni puhul vastavale kahjustusele on ka vastava normaalse tugevusega reaktsioon. Põletikuprotsess on adekvaatne.4. Põletiku morfoloogilised vormid
3.2. Hüperergiline e. allergiline põletik – nõrk kahjustav faktor kutsub esile ülitugeva reaktsiooni. Esiplaanil alteratiivsed ja eksudatiivsed muutused.
3.3. Hüpergiline e. anergiline põletik – vaegreageerivus, mil kahjustavale faktorile ei vallandu reaktiivseid muutusi.3.3.1. Positiivne anergia – tegemist immuunsusega, mil eelnevalt vaktsineeritud inimene ei haigestu haigustekitajaga kokkupuutel.
3.3.2. Negatiivne anergia – kurtunud ja nõrgestatud organismiga inimestel ja vastsündinutel, mil organism pole võimeline reageerima. Näha ainult alteratiivsed muutused. Puudub reaktsioon, mis kahjustavat faktorit likvideeriks ja kahjustust piiraks, nagu on põletiku ülesanne.
4.1. Alteratiivne põletik – esiplaanil põletiku morfoloogilistest muutustest on alteratsioon. Elundi parenhüümis on näha düstroofilisi ja nekrootilisi muutusi. Tagasihoidlikult on väljendunud eksudatsioon ja proliferatsioon. Alteratiivne põletik võib tekkida raskete nakkushaiguste korral mikroorganismide toksiinide mõjul. Esineb müokardis, maksas, neerudes, närvikoes. Raskeima vormi korral esineb laialdaselt väljendunud nekroos ja nimetatakse nekrootiline põletik. Kui selline põletik puutub kokku väliskeskkonnaga, nimetatakse gangrenoosne põletik.
4.2. Eksudatiivne põletik – esiplaanil on reaktsioon veresoonte poolt so. eksudatsioon eksudaadi moodustumisega, kusjuures erinevalt eksudaadi koostisest eristatakse erinevaid eksudatiivse põletiku vorme.4.2.1. Seroosne põletik – kergeim vorm, kus eksudaat koosneb veest, sooladest, väikemolekulaarsetest valkudest ja sisaldab vähesel määral rakkelemente, puudub fibriin. Esineb serooskelmetel (perikardiit, pleuriit, peritoniit), ajukelmetel, limaskestadel, nahas (vesivill e. vesiikel ning kui neid on palju, siis vesikuloosne põletik) ja võib ka koguneda kelmete õõnde.
Lõpe on enamasti soodne, eksudaat resorbeerub.4.2.2. Fibrinoosne põletik – veresoonte läbilaskvus on niivõrd suur, et väljub ka suuremolekulaarne valk fibrinogeen, mis muutub fibriiniks ja moodustab serooskelmetel ja limaskestadel valkjashalli katu e. ebakile e. pseudomembraani.
4.2.2.1. Fibrinoosne põletik serooskelmetel4.2.3. Mädane e. purulentne põletik – eksudaat sisaldab lisaks vedelatele osistele rakkelementidest segmenttuumseid neutrofiile ja hävivaid leukotsüüte. Leukotsüütides on rasvdüstroofia ning hävides moodustavad nad mädakehakesi. Seega eksudaadiks on mäda – kollakasroheline, püdel mass. Mädapõletik esineb siseelundites, limaskestadel, serooskelmetel, ajukelmetel, nahal (pustul e. mädavill ja hulgiesinedes pustuloosne põletik). Kogunedes serooskelmete või õõneselundi õõnde nimetatakse sealset mädakollet empüeem.
4.2.2.1.1. Kuiv fibrinoosne põletik – serooskelmed on kaetud kuiva fibrinoosse katuga. Serooskelmed on tuhmid ja sageli on pseudomembraan hatuline (hatussüda fibrinoosse perikardiidi korral).
4.2.2.1.2. Serofibrinoosne põletik – samaaegselt fibrinoossele katule koguneb serooskelmete õõnde ka seroosne vedelik.
Fibriin resorbeerub halvasti ja lõppena toimub tema organisatsioon. Sealjuures võivad tekkida serooskelmetele liited või õõs võib umbuda.4.2.2.2. Fibrinoosne põletik limaskestadel – tegemist limaskesta alteratsiooniga, mis immutatakse läbi fibriininiitide poolt.
4.2.2.2.1. Krupoosne põletik – on kergem vorm ja muutused piirduvad limaskesta pinnaepiteeliga. Pseudomembraan on kergelt seotud ja selle maharebimisel jääb järele ainult limaskesta pindmine defekt e. marrastus e. erosioon. Esineb limaskestadel, mis on kaetud ühekihilise epiteeliga (trahhea, sool). Erandlikult esineb krupoosne kopsupõletik, kus kopsualveoolides esineb fibriini, mis ei ole kopsukoega tugevalt seotud.
Lõppena võib toimuda ennistus.
4.2.2.2.2. Difteriitiline põletik – on raskem vorm, mille puhul muutused haaravad nii epiteeli kui ka epiteelialuse koe. Pseudomembraani maharebimisel jääb järele sügav koedefekt e. haavand. Esineb mitmekihilise epiteeliga kaetud limaskestadel (suuõõs, kurk, neel, neelupealis, söögitoru, emakakael, kusepõis).
Lõppena defekt sidekoestub.4.2.3.1. Flegmoon – difuusne mädapõletik, mis immutab koe läbi. Esineb flegmonoosse põletiku puhul.
Lõpe: ennistumine väikese flegmooni resorbeerumisel.
4.2.3.1. Abstsess – piirdunud mädapõletik. Tervetest kudedest sidekoelise seinaga e. valliga e. püogeense membraaniga eraldatud mädaga täidetud õõs. Abstsessile on eelnenud nekroos. Abstsessidega iseloomustuv põletik on abstsedeeruv põletik. Väikest 2-3 mm läbimõõduga piirdunud mädanikku nimetatakse aposteem ja nende hulgiesinemisel on tegemist apostematoosse põletikuga.
Lõpe: kui mäda otsib õõnest väljapääse, tekitab ta uurise e. fistuli, tühi õõs moodustab sidekoeliste seintega kaverni. Kaverni kokkulangemisel jääb sidekoeline arm.
4.2.5.
Katarraalne
põletik e. katarr – põletik limaskestadel
(hingamisteedes ja seedekulglas), kusjuures eksudaat sisaldab alati lima
ja voolab limaskestade pinnale. Lima teke on seotud epiteelirakkude ja
näärmete limadüstroofiaga.
4.2.5.2.
Krooniline
katarr – katarraalne põletik, kus
tekivad morfoloogilised muutused limaskestades.
4.2.5.2.1.
Atroofiline
katarr – limaskest õheneb, sileneb.
4.2.5.2.2.
Hüpertroofiline
katarr – limaskest pakseneb, muutub
pinnalt ebatasaseks.
4.2.6.
Hemorraagiline
põletik – eksudaati, mis võib olla
nii seroosne, fibrinoosne, mädane, putriidne, katarraalne, on lisandunud
rohkelt erütrotsüüte. Veresoonte läbilaskvus on intoksikatsiooni tagajärjel
mõnede haiguste puhul niivõrd suurenenud (üliäge gripp, katk, tuberkuloos,
vähk), et võib rääkida hemorraagilisest
diateesist st. kalduvusest diapedeessetele
verevalumitele.
4.2.7.
Segavorm
– tegemist on erinevate eksudatiivsete põletike kombinatiivsete vormidega
(serofibrinoosne, fibrinoos-hemorraagiline, hemorraagilis-mädane jt.).
Proliferatiivset põletikku, mille puhul vohab rohkelt kiudsidekudet nimetatakse fibroosne e. fibroblastiline põletik. Põletikunähtude vaibudes läheb fibroosne põletik üle fibroosiks e. skleroosiks e. sidekoestumiseks e. kõvastumiseks. Kui lisandub koe ümberehitus nimetatakse tsirroos. Pikemaajaline ebaadekvaatne proliferatiivne põletik viib hüperplastiliste protsesside tekkimisele. Tekivad papilloomid, polüübid, kondüloomid.
Põletiku
lõpe:
1. Ennistus
– esineb ägeda põletiku puhul, suhteliselt tühise kahjustuse korral, toimub
restitutsioon.
2. Patoloogiline
seisund – toimub paranemine organisatsiooniga,
kui on laialdane eksudaat või nekroos, mida ei suudeta organismist eemaldada.
2.1. Skleroos – on vohanud rohkelt sidekudet, mis muudab elundi kõvaks.3. Põletiku generaliseerumine – põletik läheb organismis laiali ja tekivad tüsistused: sepsis – nakkusveresus, amüloidoos, kahheksia.
2.2. Tsirroos – elundi kõvastus, kus vohanud sidekude on elundi struktuuri muutnud ja teda deformeerinud.
2.3. Arm - sidekoe vohangust, mis võib hüaliniseeruda.
2.4. Kavern – tühik, mis on tekkinud, kui mädapõletik on viimasest välja murdunud.
2.5. Stenoos – õõneselundi valendiku kitsenemine, selle seinas põletiku järgselt vohanud sidekoe kootumise tagajärjel.
2.6. Anküloos – liigesjäikus organisatsiooni tagajärjel.
2.7. Liited e. adhesioonid – tekivad serooskelmete õõntes, kui eksudaat organiseerub.
2.8. Obliteratsioon – serooskelmete õõnte täielik umbumine organisatsiooni tagajärjel.
2.9. Hüperplastilised vohandid.
Terminoloogia:
Elundi
nimele lisatakse järelliide –iit, saades vastava elundi põletiku.
adeniit - näärmepõletik
lümfadeniit - lümfisõlme- e. lümfinäärmepõletik
apenditsiit - ussripikupõletik
dermatiit - nahapõletik
entsefaliit - peaajupõletik
mastiit - rinnanäärmepõletik
meningiit - ajukelmepõletik
müosiit - lihasepõletik
ostiit - luupõletik
trahheiit - hingetorupõletik
farüngiit - neelupõletik
arteriit – arteripõletik
endarteriit – arteri sisekesta põletik
aortiit - aordipõletik
flebiit - veenipõletik
artriit – liigesepõletik
polüartriit - mitme liigese põletik
kardiit - südamepõletik
endokardiit - südame sisekestapõletik
müokardiit - südame lihaskestapõletik
perikardiit - südame väliskestapõletik
pankardiit
-
südame kõigi kestade põletik
Paar erandit,
mis püsivad arhailiste nimedega.
angiin – kurgupõletik
pneumoonia
-
kopsupõletik