P Õ L E T I K
 

Põletik on organismi kohalik kaitsekohastisliku iseloomuga reaktsioon, mis on suunatud kahjustava faktori ja tekkinud kahjustuse kõrvaldamiseks.

Kui kudedesse toimib patoloogiline faktor, põhjustab ta seal kahjustuse, millele organism vastab põletikulise reaktsiooniga. Seega põletikuline reaktsioon on üldiselt kasulik. Teatud ulatuse ja lokalisatsiooni korral aga võib osutuda ohtlikuks ja kahjulikuks.
 

Põletiku kliinilised tunnused:

1. punetus
2. kuumus e. soojenemine
3. turse
4. valu
5. funktsioonihäire
 

Põletiku morfoloogilised tunnused:

1. Alteratsioon e. koekahjustus – sellega algab igasugune põletik. Põletiku adekvaatsuse korral kahjustused likvideeritakse või isoleeritakse. Avalduseks on düstroofiad ja nekroosid.
2. Eksudatsioon veresoontega seotud muutused. Veresoontes toimuvad järgmised muutused:

A. Põletikuline arteriaalne hüpereemia – väikesed veresooned laienevad ja täituvad üleliia verega. Kehaosas on temperatuur tõusnud ja vastav piirkond on punane, verevool on seal aeglane.

B. Eksudatsioon kitsamas mõttes – veresoonte läbilaskvus tõuseb ja veresoonest väljuvad vereplasma koos sooladega ja plasmavalgud (albumiinid, globuliinid, raskemal juhul ka fibrinogeen), tekib turse e. ödeem.

C. Leukotsüütide emigratsioon kudedesse - veresoont vooderdavate endoteelirakkude vahelt väljuvad lümfotsüüdid ja suuremad leukotsüüdid - leukodiapedees. Raske nakkushaiguse korral (nt. katk) väljuvad ka erütrotsüüdid - erütrodiapedees.

D. Fagotsütoos– põletikukoldesse rändavad mikrofaagid ja makrofaagid n.o. õgirakud, kes õgivad e. fagotsüteerivad koe laguprodukte ja võõrast materjali.

E. Eksudaadi moodustumine – toimub eksudatsiooniprotsessi tulemusena. Eksudaat
koosneb vedelatest osistest (vesi, selles lahustunud soolad, üle 2% valku) ja tahkest komponendist (fibrinogeenist moodustunud fibriin ja rakkelemendid). Eksudaat võib koguneda serooskelmete õõntesse, limaskesta pinnale või immutada koed läbi. Eksudaadi väljumine põletikukoldesse põhjustab seal põletikulise turse.
 

3. Proliferatsioon – põletikukoldes paljunevad rakud püüavad kahjustuskollet likvideerida või isoleerida ja alteratsiooniprotsessis tekkinud defekti täita. Proliferatsioon on suures osas reaktsioon sidekoe poolt, mis avaldub selle vohangus. Põletikukoldes tekib noor sidekude e. põletikuline granulatsioonkude. Aja jooksul diferentseerub granulatsioonkude kiudsidekoeks ja armkoeks. See kude võib sõltuda tekitajast ja olla spetsiifilisuse morfoloogiliseks näitajaks – spetsiifiline granulatsioonkude.

Rakuline reaktsioon on veidi erinev, sõltuvalt sellest, kas on tegemist ägeda või kroonilise põletikuga. Ägeda põletiku puhul domineerivad segmenttuumsed neutrofiilid ja makrofaagid. Kroonilise põletiku puhul on ülekaalus mononukleaarid n.o. lümfotsüüdid, plasmarakud ja makrofaagid.
 
 

Klassifikatsioon:

1. Põletiku vormid etioloogia alusel

1.1. Tekitava faktori järgi:

1.1.1. Infektsioosne põletik
Tekitajateks on bakterid, viirused, seened, parasiidid.
1.1.2. Mitteinfektsioosne põletik
Põhjuseks on füüsikalis-keemilised ja mehhaanulised tegurid: temperatuur, liigne ultraviolettkiirgus; alused, happed; haava paranemine.
1.2. Tekitava faktori spetsiifilisuse järgi:
1.2.1. Tavaline e. banaalne põletik – põhjustada võivad erinevad tegurid, tekivad aga ühesugused põletikulised muutused. Muutuse alusel ei saa etioloogilise faktori üle otsustada.
1.2.2. Spetsifiline põletik – tekitab teatud kindel tekitaja ja tekivad vastavale tekitajale iseloomulikud muutused. Vohab spetsiifiline granulatsioonkude. Muutuste alusel saab kindlaks teha etioloogilise faktori.
2. Põletiku vormid kulu alusel
2.1. Äge e. akuutne põletik – tormiliselt kulgev kiire kuluga u. 2-3 nädalat kestev põletik. Muutustest esiplaanil on eksudatsioon. Rakkinfiltraadis suuremad leukotsüüdid nn. segmenttuumsed neutrofiilsed granulotsüüdid.
2.2. Alaäge e. subakuutne põletik – veniva kuluga u. 3-6 nädalat kestev põletik. Iseloomulikke tunnuseid nii ägedale kui ka krooilisele põletikule.
2.3. Krooniline põletik – kuid ja aastaid kestev põletik. Võib tekkida algselt kohe kroonilisena. Võib tekkida ka ägedana ja minna üle alaägedaks ning siis krooniliseks. Esiplaanil on proliferatiivsed muutused. Põletikulise infiltraadi rakud on mononukleaarid, väikesed ümarad lümfotsüüdid ja plasmarakud ümarrakuline e. väikerakuline infiltraat. Kui ilmnevad segmenttuumsed neutrofiilsed granulotsüüdid, siis viitab see protsessi ägenemisele.
3. Põletiku vormid organismi reaktiivsuse alusel
3.1. Normergiline põletik – kudede normaalse reaktsiooni puhul vastavale kahjustusele on ka vastava normaalse tugevusega reaktsioon. Põletikuprotsess on adekvaatne.
3.2. Hüperergiline e. allergiline põletik – nõrk kahjustav faktor kutsub esile ülitugeva reaktsiooni. Esiplaanil alteratiivsed ja eksudatiivsed muutused.
3.3. Hüpergiline e. anergiline põletik – vaegreageerivus, mil kahjustavale faktorile ei vallandu reaktiivseid muutusi.
3.3.1. Positiivne anergia – tegemist immuunsusega, mil eelnevalt vaktsineeritud inimene ei haigestu haigustekitajaga kokkupuutel.
3.3.2. Negatiivne anergia – kurtunud ja nõrgestatud organismiga inimestel ja vastsündinutel, mil organism pole võimeline reageerima. Näha ainult alteratiivsed muutused. Puudub reaktsioon, mis kahjustavat faktorit likvideeriks ja kahjustust piiraks, nagu on põletiku ülesanne.
4. Põletiku morfoloogilised vormid
4.1. Alteratiivne põletik – esiplaanil põletiku morfoloogilistest muutustest on alteratsioon. Elundi parenhüümis on näha düstroofilisi ja nekrootilisi muutusi. Tagasihoidlikult on väljendunud eksudatsioon ja proliferatsioon. Alteratiivne põletik võib tekkida raskete nakkushaiguste korral mikroorganismide toksiinide mõjul. Esineb müokardis, maksas, neerudes, närvikoes. Raskeima vormi korral esineb laialdaselt väljendunud nekroos ja nimetatakse nekrootiline põletik. Kui selline põletik puutub kokku väliskeskkonnaga, nimetatakse gangrenoosne põletik.
4.2. Eksudatiivne põletik – esiplaanil on reaktsioon veresoonte poolt so. eksudatsioon eksudaadi moodustumisega, kusjuures erinevalt eksudaadi koostisest eristatakse erinevaid eksudatiivse põletiku vorme.
4.2.1. Seroosne põletik – kergeim vorm, kus eksudaat koosneb veest, sooladest, väikemolekulaarsetest valkudest ja sisaldab vähesel määral rakkelemente, puudub fibriin. Esineb serooskelmetel (perikardiit, pleuriit, peritoniit), ajukelmetel, limaskestadel, nahas (vesivill e. vesiikel ning kui neid on palju, siis vesikuloosne põletik) ja võib ka koguneda kelmete õõnde.
Lõpe on enamasti soodne, eksudaat resorbeerub.

4.2.2. Fibrinoosne põletik – veresoonte läbilaskvus on niivõrd suur, et väljub ka suuremolekulaarne valk fibrinogeen, mis muutub fibriiniks ja moodustab serooskelmetel ja limaskestadel valkjashalli katu e. ebakile e. pseudomembraani.

4.2.2.1. Fibrinoosne põletik serooskelmetel
4.2.2.1.1. Kuiv fibrinoosne põletik – serooskelmed on kaetud kuiva fibrinoosse katuga. Serooskelmed on tuhmid ja sageli on pseudomembraan hatuline (hatussüda fibrinoosse perikardiidi korral).
4.2.2.1.2. Serofibrinoosne põletik – samaaegselt fibrinoossele katule koguneb serooskelmete õõnde ka seroosne vedelik.
Fibriin resorbeerub halvasti ja lõppena toimub tema organisatsioon. Sealjuures võivad tekkida serooskelmetele liited või õõs võib umbuda.

4.2.2.2. Fibrinoosne põletik limaskestadel – tegemist limaskesta alteratsiooniga, mis immutatakse läbi fibriininiitide poolt.
4.2.2.2.1. Krupoosne põletik – on kergem vorm ja muutused piirduvad limaskesta pinnaepiteeliga. Pseudomembraan on kergelt seotud ja selle maharebimisel jääb järele ainult limaskesta pindmine defekt e. marrastus e. erosioon. Esineb limaskestadel, mis on kaetud ühekihilise epiteeliga (trahhea, sool). Erandlikult esineb krupoosne kopsupõletik, kus kopsualveoolides esineb fibriini, mis ei ole kopsukoega tugevalt seotud.
Lõppena võib toimuda ennistus.
4.2.2.2.2. Difteriitiline põletik – on raskem vorm, mille puhul muutused haaravad nii epiteeli kui ka epiteelialuse koe. Pseudomembraani maharebimisel jääb järele sügav koedefekt e. haavand. Esineb mitmekihilise epiteeliga kaetud limaskestadel (suuõõs, kurk, neel, neelupealis, söögitoru, emakakael, kusepõis).
Lõppena defekt sidekoestub.

4.2.3. Mädane e. purulentne põletik – eksudaat sisaldab lisaks vedelatele osistele rakkelementidest segmenttuumseid neutrofiile ja hävivaid leukotsüüte. Leukotsüütides on rasvdüstroofia ning hävides moodustavad nad mädakehakesi. Seega eksudaadiks on mäda – kollakasroheline, püdel mass. Mädapõletik esineb siseelundites, limaskestadel, serooskelmetel, ajukelmetel, nahal (pustul e. mädavill ja hulgiesinedes pustuloosne põletik). Kogunedes serooskelmete või õõneselundi õõnde nimetatakse sealset mädakollet empüeem.
4.2.3.1. Flegmoon – difuusne mädapõletik, mis immutab koe läbi. Esineb flegmonoosse põletiku puhul.
Lõpe: ennistumine väikese flegmooni resorbeerumisel.
4.2.3.1. Abstsess – piirdunud mädapõletik. Tervetest kudedest sidekoelise seinaga e. valliga e. püogeense membraaniga eraldatud mädaga täidetud õõs. Abstsessile on eelnenud nekroos. Abstsessidega iseloomustuv põletik on abstsedeeruv põletik. Väikest 2-3 mm läbimõõduga piirdunud mädanikku nimetatakse aposteem ja nende hulgiesinemisel on tegemist apostematoosse põletikuga.
Lõpe: kui mäda otsib õõnest väljapääse, tekitab ta uurise e. fistuli, tühi õõs moodustab sidekoeliste seintega kaverni. Kaverni kokkulangemisel jääb sidekoeline arm.
Mädapõletik võib sattuda verre – püeemia e. mädaveresus ja levides piki veresooni tekivad mädapõletikud mitmetes elundites – generaliseerunud mädapõletik e. sepsis. 4.2.4. Putriidne e. roisuline põletik – eksudaadis paljunevad anaeroobsed mikroobid e. roisubakterid ja tekib roisklaostus. Esineb väliskeskkonnaga kontakteeruvates elundites (kops, seedetrakt, emakas). Koed muutuvad räpasroheliseks ja eritavad halba lehka e. vina.

4.2.5. Katarraalne põletik e. katarr – põletik limaskestadel (hingamisteedes ja seedekulglas), kusjuures eksudaat sisaldab alati lima ja voolab limaskestade pinnale. Lima teke on seotud epiteelirakkude ja näärmete limadüstroofiaga.
 

4.2.5.1. Äge katarr – kiirelt kulgev põletik, mis lõpeb tavaliselt ennistusega. Harva läheb üle krooniliseks katarriks. Olenevalt eksudaadi koostisest on kolm vormi.
4.2.5.1.1. Seroosne katarr – valdavalt on seroosne eksudaat, lima on vähe (nohu e. riniidi algstaadium).
4.2.5.1.2. Limane katarr – eksudaadis suur lima sisaldus. Eksudaat on viskoosse konsistentsiga, veniv (nohu teine staadium).
4.2.5.1.3. Mädane katarr – eksudaadis rohkelt nii mäda kui lima (nohu lõppstaadium oma kollase paksu eritisega).

4.2.5.2. Krooniline katarr – katarraalne põletik, kus tekivad morfoloogilised muutused limaskestades.
4.2.5.2.1. Atroofiline katarr – limaskest õheneb, sileneb.
4.2.5.2.2. Hüpertroofiline katarr – limaskest pakseneb, muutub pinnalt ebatasaseks.


4.2.6. Hemorraagiline põletik – eksudaati, mis võib olla nii seroosne, fibrinoosne, mädane, putriidne, katarraalne, on lisandunud rohkelt erütrotsüüte. Veresoonte läbilaskvus on intoksikatsiooni tagajärjel mõnede haiguste puhul niivõrd suurenenud (üliäge gripp, katk, tuberkuloos, vähk), et võib rääkida hemorraagilisest diateesist st. kalduvusest diapedeessetele verevalumitele.

4.2.7. Segavorm – tegemist on erinevate eksudatiivsete põletike kombinatiivsete vormidega (serofibrinoosne, fibrinoos-hemorraagiline, hemorraagilis-mädane jt.).
 

4.3. Proliferatiivne e. produktiivne põletik – esiplaanil on rakuline reaktsioon, proliferatiivsed muutused st. reaktsioon sidekoe poolt. Proliferatiivne põletik on valdavalt krooniline. Algul vohab noor sidekude e. granulatsioonkude, mis diferentseerub edasi kiudsidekoeks. Tänu proliferatsioonile täidetakse koedefekt, mis on alteratiivse kahjustuse tõttu põletiku käigus tekkinud. Defekti paranemine on positiivne aga negatiivseks osutub tekkiv morfoloogiline muutus, kus on häiritud ka elundi funktsioon.

Proliferatiivset põletikku, mille puhul vohab rohkelt kiudsidekudet nimetatakse fibroosne e. fibroblastiline põletik. Põletikunähtude vaibudes läheb fibroosne põletik üle fibroosiks e. skleroosiks e. sidekoestumiseks e. kõvastumiseks. Kui lisandub koe ümberehitus nimetatakse tsirroos. Pikemaajaline ebaadekvaatne proliferatiivne põletik viib hüperplastiliste protsesside tekkimisele. Tekivad papilloomid, polüübid, kondüloomid.

 
4.3.1. Interstitsiaalne proliferatiivne põletik– sidekude vohab parenhümatoossete elundite (süda, neerud, maks, kops) stroomas difuusselt. Olemas ka põletikuline infiltraat.
4.3.2. Granulomatoosne põletik – proliferatiivse põletiku sagedaseim vorm. Sidekude vohab koldeliselt teatud kindlal piiralal, tekivad sõlmed e. granuloomid, mille läbimõõt võib olla 1 mm – mitu cm. Peale sidekoerakkude vohab granuloomis hulgaliselt veel teisi rakke. Granuloomi keskele tekib nekroos. On enamasti histoloogiliselt ühetüübilised mittespetsiifilised granuloomid, kuid esineb ka omapärase mikroskoopilise leiuga spetsiifilisi granuloome, mis on omased ainult teatud haigustele. Uurides spetsiifilisi granuloome, võib kindlaks määrata vastava põletiku e. haiguse koos selle tekitajaga. Spetsiifilisele granuloomile on iseloomulik haigustekitaja leidumine ja nekroosi tekkimine rakukogumike keskosas. Selline põletik on spetsiifiline põletik.  
4.3.2.1. Tuberkuloos - avaldub spetsiifiliste granuloomide – köbrukeste e. tuberkulite tekke näol. Köbrukesed on 1-2 mm läbimõõduga, valkjashallid, meenutavad hirsitera (hirsitera ladina k. milium) ja kui neid on hulgi, siis sellest ka nimetus – miliaarne tuberkuloos. Granuloom koosneb noorest sidekoest e. granulatsioonkoest, keskel tekib kohupiima meenutav nekroos – kaseoosne nekroos. Ebasoodsa kulu korral nekroos laieneb ja tuberkulid suurenevad ja laatuvad. Soodsa kulu korral tuberkuloosikolded organiseeruvad, inkapsuleeruvad või lubjastuvad. Tüüpiline on kõbrukeses esinev mitmetuumne Langhansi hiidrakk, mis on histoloogiliselt nähtav ja mille alusel võib püstitada diagnoosi. Hiidrakule on iseloomulik hoburauakujuliselt asetsevate tuumade rida.
Tuberkuloosi puhul üldiselt on tegemist nii alteratiivse, eksudatiivse, kui proliferatiivse põletikuga. Milline põletiku vorm prevaleerib, see sõltub organismi reaktiivsusest. Eksudatiivse põletiku puhul on protsess tormiline. Proliferatiivse põletiku puhul on haigus loium. Seega arsti ülesanne on raviga soodustada proliferatiivsete protsesside ülekaalu.
Tuberkuloos on krooniline nakkushaigus, mille puhul võivad olla tabatud kõik elundid, kõige sagedamini aga kopsud.
Tuberkuloosi haigestumine toimub esmasel kokkupuutel tuberkuloosi mükobakteriga (nim. veel Kochi kepike) kas lapse või noorukieas. Tekib primaarne tuberkuloos, mis soodsa kulu korral põetakse läbi märkamatult ebamäärase temperatuuri tõusuga. Haiguse esmasest läbipõdemisest annab märku ainult positiivne tuberkuliiniproov. Aastaid hiljem võib inimene uuesti haigestuda, siis tekib postprimaarne tuberkuloos. Viimase tekkel on kaks võimalust. 1) Inkapsuleerund koldes on säilunud tekitaja, mis vabaneb ja satub verre, ning levib verega erinevatesse elunditesse (neerutbk., suguelunditetbk., luu- ja liigesetbk.) hematogeenne tuberkuloos. 2) Reinfektsioon so. taasnakkus – sekundaarne tuberkuloos kopsukoe ulatuslike destruktiivsete muutustega ja hävinguga nim. ka kopsutiisikus.
4.3.2.2. Süüfilis e. luues – spetsiifiliseks põletikuliseks granuloomiks on gumma, mis võib esineda maksas, kopsus, ajus, nahas, veresoonte seinas, munandites, limaskestadel, luudes. Tüüpiline on selle keskel tekkiv nekroos, mis meenutab liimi.
Esimeses ja teises haiguse faasis prevaleeruvad mittespetsiifilised haigusnähud. I järgus tekib kõvade servadega haavand – kõva shanker. II järgus on nahal haigustekitajaid sisaldavad punased laigud või sõlmed – süfiliidid. III järgus tekivad gummad. Gumma paranemisel vohab rohkelt sidekudet, mis tõmbub kokku e. kootub nt. tekib sissetõmmete tagajärjel sagardunud maks. Gumma, vohades luus, kahjustab ja purustab seda nt. ninaluu langeb sisse ja tekib sadulnina.
Süüfilis on krooniline nakkushaigus, mis võib olla nii elupuhuselt omandatud, kui kaasasündinud. Omandatud vormi korral toimub nakatumine kahja spiroheediga läbi limaskestade sugulisel teel.
4.3.2.3. Leepra e. pidalitõbi spetsiifiliseks granuloomiks on leproom, tekitajaks leepra mükobakter. Spetsiifiliseks rakuks nendes on Virchowi leeprarakk, mille tsütoplasma sisaldab haigustekitajat. Leproomi keskele tekib nekroos, mis ebasoodsalt kulgedes võib laieneda niivõrd, et nekrotiseerunud kehaosad langevad ära. Toimub nt. sõrmede või varvaste mutilatsioon e. köntumine. Näopiirkonna leproomid muudavad näo inetuks tekitades seal sõlmi ja haavandeid – lõvinäosus.
4.3.2.4. Rinoskleroom – spetsiifilised granuloomid tekivad ninas ja ülemistes hingamisteedes. Karakteersed on spetsiifilised suured heledad vakuoliseerunud Mikuliczi rakud.
4.3.2.5. Malleus e. tatitõbi põhiliselt hobustel esinev, aga võib ka inimest nakatada. Granuloomid tekivad nahas ja kopsudes.
4.3.2.6. Võõrkeha granuloomid kudedesse sattunud võõrkehade, keemiliste ainete või ravimite ümber hakkab organismis vohama sidekude, ümbritsedes need fibroosse kihnuga. Granuloomis leida võõrkeha hiidrakke.
4.3.2.7. Parasiitide poolt tekitatud granuloomid.
4.3.2.7.1. Ehhinokokk e. põistang – põhjustab haigust ehhinokokkoosi e. põistangtõbe. Pärisperemees on koer, kelle sooles on paeluss. Väljaheitega satuvad paelussi munad lohakusel inimese organismi. Vastne tungib mao seina ja sattudes veresoonde kantakse verega laiali neeru, maksa, rasvkoesse. Tekivad põisjad moodustised e. tsüstid e. põistangud, millel on kolmekihiline sein. Välimine – põletikuline fibroosne kude; keskmine – kitiinkiht ja sisemine – germinatiivkiht, milles leidub paelussi päis e. skooleks poolkuu-kujuliste nookudega. Sellise granuloomi identifitseerimisel on diagnostiline tähtsus.
4.3.2.7.2. Tsüstitserk e. tang – põhjustab tsüstitserkoosi e. tangtõbe.Täiskasvanud vorm on nookpaeluss ja esineb sigadel. Kui munad satuvad inimese makku, kantakse need verega laiali ajju, silmadesse, lihastesse, nahaalusesse koesse. Tekivad herneterasuurused põied e. tsüstitsergid e. tangud, mis on sidekoega ümbritsetud nookpaelussi finnid.
4.3.2.7.3. Trihhiin e. keeritsuss – põhjustab trihhinelloosi e. keeritsusstõbe. Täiskalvanud vorm on ümaruss. Inimene nakatub, kui kasutab toiduks sellega nakatunud sealiha. Soolest kantakse verega embrüod skeletilihastesse ja seal areneb trihhiin – spiraalselt keerdunud parasiit, mis ümbritsetakse fibroosse sidekoelise hüaliniseeruva kapsliga. Parasiit võib hukkuda ja kaltsifitseeruda.


Põletiku lõpe:

1. Ennistus – esineb ägeda põletiku puhul, suhteliselt tühise kahjustuse korral, toimub restitutsioon.
2. Patoloogiline seisund – toimub paranemine organisatsiooniga, kui on laialdane eksudaat või nekroos, mida ei suudeta organismist eemaldada.

2.1. Skleroos – on vohanud rohkelt sidekudet, mis muudab elundi kõvaks.
2.2. Tsirroos – elundi kõvastus, kus vohanud sidekude on elundi struktuuri muutnud ja teda deformeerinud.
2.3. Arm - sidekoe vohangust, mis võib hüaliniseeruda.
2.4. Kavern – tühik, mis on tekkinud, kui mädapõletik on viimasest välja murdunud.
2.5. Stenoos – õõneselundi valendiku kitsenemine, selle seinas põletiku järgselt vohanud sidekoe kootumise tagajärjel.
2.6. Anküloos – liigesjäikus organisatsiooni tagajärjel.
2.7. Liited e. adhesioonid – tekivad serooskelmete õõntes, kui eksudaat organiseerub.
2.8. Obliteratsioon – serooskelmete õõnte täielik umbumine organisatsiooni tagajärjel.
2.9. Hüperplastilised vohandid.
3. Põletiku generaliseerumine – põletik läheb organismis laiali ja tekivad tüsistused: sepsis – nakkusveresus, amüloidoos, kahheksia.
 

Terminoloogia:

Elundi nimele lisatakse järelliide –iit, saades vastava elundi põletiku.
 

adeniit - näärmepõletik

lümfadeniit - lümfisõlme- e. lümfinäärmepõletik

apenditsiit - ussripikupõletik

dermatiit - nahapõletik

entsefaliit - peaajupõletik

mastiit - rinnanäärmepõletik

meningiit - ajukelmepõletik

müosiit - lihasepõletik

ostiit - luupõletik

trahheiit - hingetorupõletik

farüngiit - neelupõletik

arteriit – arteripõletik

endarteriit – arteri sisekesta põletik

aortiit - aordipõletik

flebiit - veenipõletik

artriit – liigesepõletik

polüartriit - mitme liigese põletik

kardiit - südamepõletik

endokardiit - südame sisekestapõletik

müokardiit - südame lihaskestapõletik

perikardiit - südame väliskestapõletik

pankardiit - südame kõigi kestade põletik
 

Paar erandit, mis püsivad arhailiste nimedega.
 

angiin – kurgupõletik

pneumoonia - kopsupõletik
 

*teema algusesse

*KKT sisukorda

*esilehele