Igas olukorras püüab organism säilitada oma sisekeskkonna konstantsust ja lülitab käiku hüvituslikud mehhanismid, et hüvitada häireid, mida kutsub esile väline kahjustav faktor. On protsesse, mis püüavad kompenseerida organismis tekkinud puudust ja protsesse, mis soodustavad organismi kohastumist vastavate tingimustega, kui puudust ei saa likvideerida.
 
 
 

1. H Ü P E R T R O O F I A  J A  H Ü P E R P L A A S I A

Hüpertroofia on kompensatoorne protsess, mis seisneb elundi või koe mahu suurenemises. Toimub rakkude mahu suurenemine nii tuuma, kui ka tsütoplasma mahu suurenemise teel.
Hüperplaasia  on kompensatoorne protsess, kus elundi või koe mahu suurenedes suureneb ka rakkude arv, rakkude jagunemise ja vohamise tagajärjel.

Hüperplaasia ja hüpertroofia on tihedalt seotud ja sageli esinevad koos ning neid kutsuvad esile samad mehhanismid.
Kui on suurenenud või rohkenenud funktsionaalselt aktiivsed elemendid st. parenhüümi rakud, siis ka elundi või koe funktsioon ja talitlus on kiirenenud ning seda võib nimetada tõeline hüpertroofia. Kui elund on suurenenud sidekoe või rasvkoe st. strooma arvel, siis tema funktsioon võib olla langenud ja nimetatakse seda ebahüpertroofia e. pseudohüpertroofia.
Hüpertroofia on oma olemuselt taaspöörduv e. reversiibelne s.t. kui on likvideeritud põhjus, taastub esialgne olukord.
 

Klassifikatsioon:

1.1. Füsioloogiline hüpertroofia – hüpertroofia, mis tekib füsioloogiliselt normaalsetes tingimuste.
1.1.1. Tööhüpertroofia – hüpertroofia, mis tekib, kui elundi koormus tõuseb ja elund peab tegema rohkem tööd, et koormusega hakkama saada.
Näide: sportlase lihasmass suureneb treeningu tagajärjel.
1.1.2. Hormonaalne hüpertroofia, hüperplaasia – elundi suurenemine ja rakkude jagunemise aktiivsuse e. mitootilise aktiivsuse tõus hormonaalse stimulatsiooni tagajärjel.
Näide: rinnanäärmete ja emaka suurenemine raseduse ajal.

1.2. Patoloogiline hüpertroofia – hüpertroofia, mis tekib  tingimustes, kus on suurenenud elundi funktsionaalne nõudlus või toimub hormonaalne stimulatsioon.
1.2.1.Kompensatoorne e. hüvituslik hüpertroofia – hüpertroofia, mis tekib reaktsioonina elundis ilmnenud kahjustusele.
Näide: hüpertooniatõve ja südame klapirikete korral peab süda  rohkem tööd tegema, et säilitada normaalne vereringe. Selle tagajärjel südamelihase mass suureneb (normaalse 350 g asemel võib süda kaaluda 700-800 g), südame sein pakseneb ja südame jõudlus tõuseb.
Näide: eesnäärme e. prostata suurenemise või kasvaja korral on kusepõiest uriini väljutamine takistatud. Kusepõie lihased hüpertrofeeruvad, meenutades jämedaid põrkasid ning siit ka sellise kusepõie nimetus – põrkpõis.
Näide: osalise maksa eemaldamise (partsiaalse hepatektoomia) korral toimub maksarakkude e. hepatotsüütide mitootilise aktiivsuse tõus ja paljunemine, ning taastub maksa esialgne kaal. Toimub kompensatoorne hüpertroofia kompensatoorse hüperplaasia teel.
1.2.2. Asendav e. vikarieeriv hüpertroofia – hüpertroofia, mis tekib paariselunditest ühes, kui teine ei funktsioneeri, on eemaldatud, või alaarenenud.
Näide: ühe neeru operatiivse eemaldamise (nefrektoomia) korral tekib teise neeru hüpertroofia.
1.2.3. Hormonaalne hüpertroofia – hüpertroofia, mille põhjustab hormonaalse tasakaalu häire.
Näide: günekomastia – naiserinnalisus mehel.
Näide: akromegaalia – liigne hiidsus, suurenevad väljaulatuvad kehaosad nagu lõug, kulmud, nina, jäsemed.
Näide: prostata hüpertroofia vanemas eas.
 
 
 

2. A T R O O F I A

Atroofia e. kõhetus on kohastuslik e. adaptiivne protsess, mis seisneb elundi või koe mahu vähenemises, millega kaasneb ka elundi funktsiooni langus. Rakkude vähenemine toimub rohkem raku tsütoplasma, kui raku tuuma arvel. Vähenb raku organellide arv. Võib väheneda ka rakkude arv.

Muutused atroofia puhul tekivad tavaliselt järk-järgult pikema aja jooksul. Atroofia on ka oma olemuselt taaspöörduv e. reversiibelne s.t. kui on likvideeritud põhjus, kaob ka atroofia. Kui atroofilised muutused on aga väga kaugele arenenud, siis taastumist ei teki. Raku atrofeerumise käigus tekib perinukleaarselt s.t. tuuma ümber tsütoplasmas teraline pruun pigment lipofustsiin. Lipofustsiini koostisse kuuluvad nii lipiidi kui valgukomponendid ja ta on vajalik kõhetunud rakkude oksüdatsiooniprotsessis. Kuna seda pigmenti esineb elundi kõhetumisel ja vananemisel, siis nimetatakse teda veel kulumispigmendiks. Tänu lipofustsiinile muutub elund pruuniks ja nimetatakse sellist atroofiat pruunatroofia.  Kui lipofustsiini ei teki, siis on tegemist lihtsa atroofiaga. Nahas võib üldise atroofia korral tekkida pruuni pigmendi melaniini rohkenemine.
Atroofia võib olla  elundi funktsiooni languse põhjuseks kui ka tagajärjeks.
 

Klassifikatsioon:

2.1. Füsioloogiline atroofia e. taandareng e. involutsioon – rakkude ja elundite taandareng normaalses organismi arenemisprotsessis, kui vastava elundi funktsioon pole enam eluks vajalik.
Näide: pärast sündi atrofeeruvad imikul nabaarterid.
Näide: puberteedieas atrofeerub tüümus.
Näide: menopausis atrofeerub emakas.
Näide: vanemas eas atrofeeruvad sugunäärmed, luud. Raugana on kõik elundid atrofeerunud ja seda nimetatakse seniilne atroofia e. raukuskõhetus.

2.2. Patoloogiline atroofia – atroofia, mis tekib elundi või koe sattumisel kahjustavatesse tingimustesse. Patoloogiline atroofia jaguneb üldiseks ja kohalikuks vormiks.
2.2.1. Üldine patoloogiline atroofia e. kurtumus e. kahheksia – sugeneb siis, kui organism ei saa küllaldaselt toitu või kui on häirunud toidu omastamise protsess.
2.2.1.1. Alimentaarne kahheksia  - nälgus, kui organism ei saa küllaldaselt toitu.
2.2.1.2. Vähkkahheksia – põhjuseks on pahaloomulise kasvaja puhul tekkinud üldintoksikatsioon ja seedetrakti kasvaja korral ka mehhaaniline toidu takistus.
2.2.1.3. Tserebraalne kahheksia – vaheaju kahjustusest tingitud toitainete omastamise häire.
2.2.1.4. Hüpofüsaarne kahheksia – hüpofüüsi eessagara kahjustuse tagajärjel tugevad ainevahetushäired ja sellest tulenevad toitumishäired (Simmondsi tõbi).
2.2.1.5. Kahheksia krooniliste nakkushaiguste puhul – tuberkuloosi raskete vormide korral.
2.2.2. Kohalik  patoloogiline atroofia – atroofia, mille iseloom on kohalik ja muutused piirduvad ühe elundi või kehaosaga.
2.2.2.1. Düsfunktsionaalne e. tegevusetusatroofia – elundi atroofia selle funktsiooni vähenemisel või lakkamisel.
Näide: jäseme immobiliseerimisel kipsiga jäseme luumurru korral tekib selle piirkonna kudede atroofia.
Näide: üle 100 a vanusel inimesel, kui hambad on ammu välja langenud alveolaarjätked atrofeeruvad.
2.2.2.2. Trofoneurootiline atroofia – põhjuseks on innervatsiooni lakkamine teatud piirkonnas ja selle tagajärjel lihaste, naha, luude jm. atroofia.
Näide: poliomüeliit e. lastehalvatus, mille puhul seljaaju eessarve rakud hävivad ja seega lakkab jalalihaste innervatsioon, mille tagajärjel lihased kõhetuvad.
Näide: parapleegia korral on toimunud seljaaju läbilõikav trauma tasandil, kus mõlemaid alajäsemeid enam ei innerveerita ja nad atrofeeruvad.
Näide: tetrapleegia korral on toimunud seljaaju läbilõikav trauma kaela piirkonnas ja sellest allpool olevat keha enam ei innerveerita, jalad ja käed ei liigu ning atrofeeruvad.
2.2.2.3. Rõhkatroofia – tekib, kui avaldada kas ekso- või endogeenset  survet koele.
Näide: peaaju rõhkatroofia ajukelme kasvaja meningioomi poolt tekitatud surve tagajärjel.
Näide: sõrmuse jälg, mis tekib sõrmuse all selle pikaajalisel kandmisel, kui allasetsevad koed kõhetuvad (eksogeenne surve).
Näide: vesipea korral, kui vedelik koguneb ajuvatsakestesse, avaldab see seestpoolt rõhku ajule ja tekib peaajuatroofia, kuid rõhk kandub edasi ning aju avaldab omakorda survet koljuluudele ja tekib koljuluude atroofia (endogeenne surve).
2.2.2.4. Atroofia verevarustuse häiretest – kui veresooned on ahenenud, ei varustata vastavat piirkonda küllaldaselt verega ja tekib toitainete ning hapniku puudus.
Näide: ateroskleroos ahendab veresooni ja vanuritel tugeva ateroskleroosi korral on aju verevarustus häiritud, mis viib ajuatroofiani, aju funktsiooni languseni ja raukusnõdrameelsuseni e. dementsuseni.
2.2.2.5. Atroofia füüsiko-keemilistest teguritest.
Näited: ioniseeriv kiirgus atrofeerib luuüdi; rõndtgenkiirgus tekitab nahaatroofiat; hormoonpreparaatide manustamisel endokriinnäärmete atroofia.

3. M E T A P L A A S I A

Metaplaasia e. koeteisumus on ühe koeliigi üleminek teiseks koeliigiks ühe lootelehe piires, kusjuures üks täiskasvanud e. lõplikult diferentseerunud rakuliik asendub teise täiskasvanud e. lõplikult diferentseerunud rakuliigiga.

Tänu metaplaasiale kude kohastub teatud tingimustele. Metaplaasia korral on ka oht, sest ta võib olla prekantseroosiks.
 

Klassifikatsioon:

3.1. Otsene e. direktne metaplaasia – koeteisumine, kus üks koeliik läheb üle teiseks ilma eelneva rakkude jagunemiseta. Diferentseerunud kude transformeerub.
Näide: Haava paranemisel sidekoes fibrotsüüdid diferentseeruvad luukoe osteotsüütideks või kõhrkoe kondrotsüütideks. Samuti kollageenkiud sidekoes diferentseeruvad kas luukoele või kõhrkoele omaseks rakuvaheaineks. Seega võib pehmes koes formeeruda luu või kõhrkude.

3.2. Kaudne e. indirektne metaplaasia – koeteisumine, kus kõigepealt toimub rakkude jagunemine ja ebaküpsed mittediferentseerunud rakud vastavalt tingimustele diferentseeruvad erinevalt.
Näide: hingamisteede kroonilise ärrituse (suitsetamine, A-vitamiini vaegus, põletik) puhul normaalne silindrjas ripsepiteel muutub mitmekihiliseks sarvestunud lameepiteeliks.

4. R E G E N E R A T S I O O N

Regeneratsioon on hävinud koe ja rakkude taasteke. Taasteke hõlmab nii rakkude jagunemise ja paljunemise ning vohamise e. proliferatsiooni, kui ka paljunenud rakkude küpsemise e. diferentseerumise. Alguse saab regeneratsioon säilunud ja vigastamata eellasrakkudest e. kambiaalsetest rakkudest. Regeneratsiooni käigus tekkinud kudet nimetatakse regeneraadiks.

Organismis on aga ka selliseid rakke, mis täiskasvanuna ei jagune (kardiomüotsüüdid südames ja gangliotsüüdid ajus). Sellistes mittejagunevates rakkudes toimub raku ultrastruktuuride vohang ja rakk muutub seesmiselt uueks. Tegemist on intratsellulaarse regeneratsiooniga e. regeneratiivse hüpertroofiaga.
 

Klassifikatsioon:

4.1. Füsioloogiline regeneratsioon – normaalse füsioloogilise elutegevuse käigus kulunud või hukkunud rakkude asendumine uutega.
Näide: naha pindmiselt kihilt, sarvkestalt, toimub pidev vanade epidermiserakkude irdumine e. eemaldumine ja asemele tekivad uued rakud.
Näide: vereloomekoes toimub pidev väga kiire rakkelementide uuenemine. 2-3 nädala järel uueneb kogu vere koosseis.

4.2. Paranduslik e. reparatiivne regeneratsioon – regeneratsioon, mis toimub patoloogilistes tingimustes (haigus, trauma) tekitatud defekti e. puude e. vigastuse parandamiseks. Paranemine toimub rohkem või vähem täiuslikult.
4.2.1. Restitutsioon e. täielik regeneratsioon – koedefekti täitumine hävinud koele nii ehituselt kui funktsioonilt identse koega ja taastub elundi endine välimus ja funktsioon.
Restitutsioon toimub väiksemate defektide puhul ja nendes kudedes, kus on hea rakkude paljunemine nagu sidekude, luukude, vereloomekude, nahk, limaskest, serooskelmet vooderdav mesoteel ja veresooni vooderdav endoteel.
4.2.2. Substitutsioon e. mittetäielik regeneratsioon – koedefekti täitumine kiudsidekoega, mis valmides muutub armkoeks ja kootub e. tõmbub kokku ja deformeerib sealjuures elundit. Selline koedefekti paranemine sidekoega on organisatsioon.
Substitutsioon esineb suure koedefekti puhul ja elundites, kus rakud paljunevad halvasti või ei paljune ültse. Et funktsiooni tagada, taastab elund oma mahu defekti naabruses olevate rakkude arvel. Selliseks taastumiseks on kaks viisi:
regeneratiivne hüpertroofia - naaberrakud ise suurenevad mahult (toimub ajus ja südames),
proliferatsioon - naaberrakud jagunevad ja nende arv suureneb (toimub parenhümatoossetes elundites nagu neerud, maks, kops jt.).

4.3. Patoloogiline regeneratsioon – reparatiivse regeneratsiooni käigus tekkinud kõrvalekalded.
4.3.1. Hüporegeneratsioon – paranemisprotsessi loidus, mille käigus tekib vähe regeneraati ja koedefekt paraneb aeglaselt.
Organismi alareageeringu põhjuseks võivad olla kroonilised haigused, infektsioonid, avitaminoosid, nälgus, verevarustuse häirad, halb innervatsioon.
4.3.2. Hüperregeneratsioon – paranemisprotsessi ebaadekvaatselt ülemäärane kiirus, mille käigus tekib üleliia regeneraati. Liigne regeneraat võib defekti kohal tekitada kasvajat meenutava vohandi e. liigliha.
 

Regeneratsiooni/reparatsiooni mõjutavad:

1. vanus - umbes 10 aastasel lapsel paraneb haav 2 korda paremini kui 30 aastasel ja 5 korda paremini kui 60 aastasel täiskasvanul
2. toitumus – haava paranemine sõltub proteiini ja kollageeni sünteesi võimest, mis on pidurdunud vitamiinide või mineraalide defitsiidi tingimustes
3. hormonaalne staatus – hormoonide liig, kas tuumori produktsiooni või teraapia tagajärjel, süvendab vigastust ja takistab haava paranemist
4. innervatsioon – deinnervatsioon tõstab kudede kahjustumist ja halvendab paranemisprotsessi
5. verevarustus – isheemia tingimustes tekkinud hüpoksia pidurdab haavade paranemist
6. vereloomeseisund - aneemia e. kehvveresuse korral toimub protsess aeglaselt
7. põletiku olemasolu organismis
8. konkreetse koe bioloogiline regeneratsiooni võime

Rakke võib regeneratsiooni ja proliferatsiooni aspektist jaotada kolme gruppi:
Labiilsed rakud – nende rakkude regeneratsioonivõime on suurepärane ja füsioloogiliselt toimub nende pidev uuenemine (epiteelirakud, luuüdi rakud, lümfoidkoe rakud).
Stabiilsed rakud – rakud, mille asendumine tavalises füsioloogilises olekus on minimaalne, kuid neil on säilunud proliferatsioonivõime kahjustuse korral (maks, endokriinnäärmed, neerutorukeste epiteel).
Permanentsed rakud – nende jagunemine on võimatu täiskasvanu eas (närvirakud, kardiomüotsüüdid).
 

Üksikute kudede regeneratsioon/reparatsioon:

VERESOONED

Väikesed veresooned e. kapillaarid tekivad kahel teel.
1. Veresoonte regeneratsioon pungumise teel.
Veresoont vooderdavad seest endoteeli rakud, mis hakkavad grupina vohama tekitades soonele külgmise väljasopistuse e. punga. Kasvades pung pikeneb väädiks, sisse tekib valendik, mis ühineb emasoone valendikuga. Teisest soonest tekib analoogne valendikuga väät ja need ühinevad omavahel, moodustades uue kapillaari.
2.  Veresoone regeneratsioon autogeensel teel.
Sidekoest eraldub rühm rakke, nende vahele tekib pilu, kuhu voolab veri. Sidekoe rakud sellises tingimuses diferentseeruvad endoteeli rakkudeks, mis vooderdavad veresoont. Selliselt valmib kõigepealt kapillaar.

Arteriaalset ja venoosset tüüpi  suured veresooned tekivad kapillaaridest kohastumusliku ümberehituse teel. Veresoone seina kihid diferentseeruvad sidekoest.
Suure veresoone vigastusel regenereerub veresoone sisekest e. intima hästi. Teised veresoone seina kihid regenereeruvad sidekoe moodustumisega, mis võib soone valendikku ahendada või tekitada sulgust e. obliteratsiooni.

SIDEKUDE

Sidekoe enda puhul on võimalik restitutsioon. Sidekude vohab igasuguse haavaparanemise puhul, põletiku protsessis, substitutsiooni korral.
Regeneratsiooni lähtematerialiks on säilunud ja kahjustamata madalalt diferentseerunud sidekoe rakud. Alguses tekib noor sidekude e. granulatsioonkude. See kude on erepunane, kuna sisaldab rohkelt veresooni ja sõmerjas e. graanulaarne, kuna kapillaaride lingud ulatuvad koe pindmisse kihti. Edasi hakkavad noored rakud diferentseeruma: polüblastid - epitelioidsed rakud - fibroblastid - fibrotsüüdid. Fibroblastid produtseerivad kollageenkiude, mis on sidekoerakkude vaheaineks ja muudavad koe kõvaks. Fibrotsüüdid on valmis sidekoerakud ja koos kollageenkiududega moodustavad nad valminud sidekoe. Kui kollageeni on liiga palju produtseeritud, siis kiud laatuvad ja moodustub tihke valkjas kude, armkude e. fibrooskude.

VERI

Väikese verekaotuse puhul taastub veri kiiresti. Vedelik tungib veresoonde ümbritsevatest kudedest ja rakkelemendid taastuvad vereloome e. hemopoeesi teel vastavas vereloomekoes.
1. Müeloidne vereloome toimub punases luuüdis, mida on leida toruluude epifüüsis, lülisamba lülides, roietes, koljuluudes. Punane luuüdi toodab erütrotsüüte, trombotsüüte ja leukotsüüte.
2. Lümfoidne vereloome toimub põrnas ja lümfisõlmedes, kus toodetakse lümfotsüüte.
Rohke verekaotuse korral, kui punane luuüdi ei tule regeneratsiooniga toime, tekivad vereloomekoe kolded ka siseelundites nt. maksas, kopsus, neerudes jm. Seda nimetatakse heterotoopiliseks vereloomeks e. ekstramedullaarseks vereloomeks. Toruluude diafüüsis olev kollane luuüdi asendub ka punase luuüdiga.

LUUKUDE

Luukoe regeneratsioon on hea. Toruluud seestpoolt vooderdava endosti ja pealtpoolt vooderdava periosti süvakihis on paljunemisvõimelised rakud, osteoblastid, mis luumurru korral hakkavad vohama. Vohab ka sidekude. Moodustub osteoblastiline granulatsioonkude. Osteoblastid produtseerivad osteoidset rakkude vaheainet, mis ei sisalda kaltsiumi soolasid. Paraneva luu otste vahele tekib paksend, mida nim. kallus e. luumõhn. Esialgne e. provisoorne kallus on pehme ja ei sisalda kaltsiumi soolasid. Kui sinna hakkavad soolad ladestuma, kujuneb lõplik e. definitiivne kallus. Lõplik lamellaarne luu formeerub staatilise jõu rakendumisel s.t. käimisel.
Kui regeneratsioon on häiritud, siis osteoblastiline granulatsioonkude võib diferentseeruda atüüpiliselt ja luukoe asemel tekib kas kiudsidekude või kõhrkude. Sellisel juhul luustumist ei toimu ja luu otsad jäävad teineteise suhtes liikuvateks moodustades ebaliigese e. pseudoartroosi.

KÕHRKUDE

Restitutsioon on võimalik ainult väikese defekti puhul. Algrakkudeks on kondroblastid, millest koosnev noor kõhrkude e. kondroblastiline granulatsioonkude diferentseerub valminud kõhrkoeks. Kondroblastid sünteesivad kõhrkoele omast kõhre põhiainet. Kondroblastidest tekivad valminud kõhrkoe rakud kondrotsüüdid ja vastavalt erinevale põhiainele valmib kas hüalinne-, fibroosne- või elastne kõhrkude.

RASVKUDE

Rasvkude regenereerub hästi ja madalalt diferentseerunud rasvarakud e. lipoblastid diferentseeruvad valminud rasvarakkudeks e. lipotsüütideks. Rasvarakk ei prolifereeru, vaid neid tekib juurde eellasrakkudest.

EPITEELKOED

Kõik katteepiteeli vormid regenereeruvad hästi.
Naha pindmise kihi e. epidermise vigastus on erosioon e. marrastus, mille puhul aluskiht pole kahjustatud. Epidermises asetsevad rakud kihiti. Paranedes hakkavad vohama basaalkihi rakud defekti põhjale ja kihiti täidavad terve defekti. Toimub restitutsioon.
Analoogselt paraneb ka sooleseinas epiteeli defekt.
Pärast menstruatsiooni, kui emaka limaskest on ära heidetud, regenereerub see väga kiirelt.

LIHASKUDE

Vöötlihaskude regenereerub halvasti. Täielikku vöötlihaskiudude kokkukasvamist toimub väga harva, ainult siis, kui on säilunud lihasraku membraani e. sarkolemmi terviklikkus. Sarkolemmi all asetsevad  lihaskoe satelliitrakud e. müoblastid säilitavad eluvõime. Müoblasti tuum jaguneb ja tekib mitmetuumne müosümplast, mille sisse tuumade vahele hakkavad tekkima müofibrillid. Nii moodustubki uus lihaskiud. Sagedaseim paranemine on vöötlihaskoel sidekoelise armiga ning toimub naaberkiudude regeneratiivne hüpertroofia, et tagada lihaskoe funktsiooni.

Müokardi regeneratsioon toimub ainult sidekoelise armi ja regeneratiivse hüpertroofia teel, kuna kardiomüotsüüdid on permanenetsed rakud.

Silelihaskude regenereerub hästi. Soonte ja soolte seinas olev lihaskiht võib tekkida fibroblastide metaplaasie teel.

NÄRVIKUDE

Kesknärvisüsteemis on võimalik ainult substitutsioon. Närvirakkude  ja veresoonte ümbruse täidab ajus gliiakude. Gliiakoel on omadus prolifereeruda  ning ta täidab defekti ja tekib glioosne arm. Säilunud närvirakkudes toimub ainult ultrastruktuuride proliferatsioon e. rakusisene regeneratsioon, uusi rakke ei teki.

Piirdenärvisüsteemis on võimalik täielik regeneratsioon, kui selleks on olemas vastavad tingimused. Närvikiud taastub ainult siis, kui on ots-otsaga läbilõikesündroom. Distaalses närviköndis hävib telgsilinder ja säilub närvikiudu kattev Schwanni tupp. Kui närvikiu otsad on kohakuti, ja ilma põletikuta, siis toimub telgsilindri sissekasv proksimaalsest osast distaalsesse könti, Schwanni tuppe, ja närvi terviklikkus taastub, innervatsioon taastub. Kui närvikiu otsad pole kohakuti, siis telgsilinder niverdub e. paindub ja tsentraalse e. proksimaalse köndi otsa läbilõike piirkonnas tekib närvikiudude ja sidekoe sõlmjas vohand neuroom e. amputatsioonneuroom, mis põhjustab selle piirkonna väga häirivaid valusid.
 
 
  
5. O R G A N I S A T S I O O N

Organisatsioon on eluta massi (nekroos, tromb, võõrkeha) asendamine elusa sidekoega ja koedefekti paranemine sidekoega.

Ümber eluta massi hakkab vohama granulatsioonkude rohkete kapillaaridega. Kapillaaridest väljuvad leukotsüüdid, makrofaagid, mis hakkavad eluta massi lagundama. Eluta massi asemele vohab granulatsioonkude, mis kollageenkiudude moodustumisel formeerub kiudsidekoeks. Rohkelt kollageeni sisaldava kiudsidekoe tagajärjel tekib armkude e. fibrooskude.

Kui eluta mass või võõrkeha on liiga suur ning kõva ja teda ei ole võimalik elimineerida, siis tema ümber vohav sidekude moodustab fibroosse kapsli e. kihnu. Selline on üks organisatsiooni erivorme ja nimetatakse inkapsulatsioon e. kapseldumine.

Haavaparanemie on hea näide organisatsioonist. Haavaparanemine üldse võib toimuda neljal viisil olenevalt haava iseloomust. Kahe viimase vormi puhul on aga tegemist organisatsiooniga.

1. Pindmise defekti paranemine naaberepiteeliga.
Defekti naabruses olev epiteel hakkab roomama defekti pinnale ja katab selle täielikult. Sellisel juhul tagatakse epiteeli terviklikkus (limaskest, silma sarvkest).

2. Haavaparanemine raia e. kärna all.
Selline paranemine tuleb esile väikeste defektide e. marrastuste puhul. Hüübinud verest ja koevedelikust kujuneb vigastuse kohale koorik e. raig. Kooriku all toimub epiteeli vohamine e. epitelisatsioon. Paranemise käigus taastub epidermis täielikult ja 3-5 päeva pärast langeb kärn ära.

3. Haavaparanemine esmaspingselt e. primaarne haavaparanemine.
Selline paranemine esineb operatsioonihaavadega sarnaste haavade puhul. Haavaparanemise tingimused on:
1. haava pind väike
2. haava kanal kitsas
3. haavas vähe kärbunud massi
4. haava seinad puutuvad kokku
5. haavas puudub põletik
Haava servadest hakkab vohama sidekude, mis täidab haavakanali. Sidekudet tekib vähe ja jääb sellest kitsas vaevumärgatav arm. Taastub ka pinnaepiteel. Organisatsiooniprotsess kiire.

4. Haavaparanemine teisespingselt e. sekundaarne haavaparanemine.
Selline paranemine toimub, kui pole tingimusi primaarseks haavaparanemiseks:
1. haava pind lai
2. haava kanal lai
3. haavas palju kärbunud massi
4. haava seinad ei puutu kokku
5. haavas on põletik
Siin toimub kõigepealt haava puhastumine mädapõletiku käigus. Fermentide abil lõhustatakse ja eemaldatakse kärbunud osad. Asemele vohab rohkelt sidekudet, mis kootub, jättes järele suure inetu deformeeriva armi.  Pinna epitelisatsioon toimub aeglaselt ja kogu organisatsiooniprotsess on aeglane.
 

*teema algusesse

* KKT sisukorda

*esilehele