Postkaart

Eelmine nädal möödus mägedes: Tatrad ja lumelaud on märksõnadeks. Ümberjutustust ei tee - tore oli.
...ronisin mäkke, mingi 200m kõrgustevahet, samm oli neljast mäepäevast juba natuke pehme ja päris rassimine oli, aga ilus - päike, avar silmapiir, mäed, sinine taevas... Mäe otsas avastasin pisikese restorani, sõin seal ja mõtisklesin - kõik oli uskumatult hästi ja ma olin üheaegselt nii õnnelik kui ka kurb.
Olen elus saatnud umbes 4-5 postkaarti ehk väga vähe. Ühel hetkel ma avastasin ennast seal restoranis aga just seda tegemas. Miski lihtsalt sundis neid emotsioone ja mõtteid, osasid neist, kirja panema... Tulemus oli päris liigutav ja ilus...
Harva satuvad sellised sõnad paberile.
Naljakas on see, et nime unustasin alla kirjutada, see ei tulnud mul isegi pähe - aga see oli alles kuues postkaart kah - kõik ei saagi alguses täiuslikult välja kukkuda.