T. Maran. Vikerkaar 2010, nr. 1–2, lk. 32–34. RAIESMIK Kimalased, kärbsed, põdrakanep, üks ämblik okste vahel võrku veab. Tee käändub vasakule, ümber tühja koha, mu jalast liiva sügavale vajub jälg. On vanad kännud tuhmid, sammaldunud, neil aastarõngaid enam pole näha ja ega keegi neid vist lugenudki, ring ringi järel puiduks kasvas mäha, kui ühel päeval okkad pudenesid, vaik tilkus. Ainult sipelgate rada käib meenutamas metsa vägevust. Puud noored varju veel ei anna. Tuul viib mu mütsi peast. * Hoia metsa poole, usu oma jändrikku loomust. Kasvamine on lugu tuulest ja kividest. Ära siis lase ennast mõõta ega kiita, ära paindu sõnade all. Usalda oma pahklikku loomust, laukapuu sitkust, kontpuu kõvadust. Kõnele iseenda häälega mullast, vihmast ja päikesest. Kirveterast, mis valib sirge tüve, aga mitte sind. * Vanad mehed, mütsid viltu peas, mullused lehed, lume alt välja sulanud, natuke koltunud, kõik need talved ja kevaded, sõjad ja sündimised, habe nagu sügisene põld, silmad kui jäälahvandused, pisut nurgeliselt astudes lörtsistel tänavatel tulevad, tulevad ja nende piibud põlevad, heledad. * Ma olen elu, mis tahab elada ja kõik, mida ma tean, on elu mu ümber, mis tahab elada keset elu - orashein, tihased, huntämblik, juttselg-hiir ja sääsed - kõik siinsamas, mu ümber, teineteise jaoks ja üksteise keskel. Jah, see elu tahab elada üle elu, püsida teistest kauem, ulatuda välja metsa hämarast sügavusest õhu ja valguse kätte, saada kõht täis, toita pojad, püüda kinni juttselg-hiir ja jääda ise alles. * Lasen käguvaablase aknast õue otsima tõuke seinapalgi seest. Hiljem raiun seina tagant noore pihlaka, mis kasvab majale liiga lähedal. Sipelgad ronivad palke mööda, peavad mu kodu enda omaks. Nende arvamine on põhjendatud, sest nad olid siin enne mind. Näib, nagu oleksime kõik ühtmoodi parasiidid, käguvaablane, pihlakas, sipelgas ja mina, elades üksteise kukil ja kannul. * Suveti vanas talumajas möödub aeg, kasvavad puud, muutub maastik just nõnda aeglaselt, et tundub, nagu oleksid päriselt elus. Nagu ulatuksid läbi kõigist kuudest ja aastatest. Nagu mäletaks see koht sind samavõrd kui sina teda. * Seistes sauna kõrval õhtu madalas valguses, tundub äkki, nagu ütleksid vanad pärnad oma kaarduvate okste läbi - "Meie kasvame siin ja vaatame su üle". Ilmelik, et nii tihti nende juures seistes ei ole ma varem märganud seda sõnatut sõbralikkust. Tõesti kummaline on nüüd kõndida mööda õue. Sirel kõneleb: "Mina seisan siin, ajast aega". "Uinuge rahus, kõik on hästi," soovib õunapuu. |