T. Maran. Ükskord vabaneb... (One day all will be). Olen paju ja mind... (I am a willow and I am). Varasügisese päikese kahvatus... (Paleness of the early autumn sun). * Ükskord vabaneb kõik, mõte pääseb paisu tagant, käsi laseb kivi lahti, vesi viib jää endaga. Ükski paine ei püsi igavesti ja ka piiridel on piirid ees. Ainult ajad on erinevad. Mõne jõuad Sa ära oodata ja mõni ootab ära Sinu. Nii ei olegi vabadust otsustada, et kummale poolele jääd, kas murrad või murdud, kas päästad või pääsed. Valged jääpangad tumekülmas vees, rüsinas üheks saavad jää hääl, vee hääl ja laste hõiked vana veskitammi all. * One day all will be freed, thought is released behind the dam, hand lets go of the stone, water carries ice along. No force can resist forever and boundaries too have boundaries. Only times are different. You can wait out some and some wait you out. Thus we have no freedom to decide which side to stay on, you either break or be broken, save or be saved. White floes in dark-cold water, sound of ice, of water and children's cries become one in a tussle under the old milldam. Tõlk./Trans. Kadri Kosk * Olen paju ja mind on väga raske murda. Tormid, mis tapavad kuuski, ei tee mulle midagi. Painutasid mu maadligi ja ma tegin endale uued juured, uued võrsed ja võrakuju. Ka vanas kartulikorvis, ukse taha unustatud luuana suudaksin ma kevadel lehte minna. Olen paju. Minu nimes on palju lihtsat rõõmu, sootihaste säutsumist, vilepilli häält kevadiste luhaheinamaade kohal. * I am a willow and I am very hard to break. Storms that kill spruces cannot hurt me. They bent me to the ground and I made myself new roots, new sprouts and a crown. In the old potato basket, like an old broom forgotten behind the door I could burst into leaf in spring. I am a willow. I have many simple joys in my name, cheeping of titmice, tunes of flute over the spring flood meadows. Tõlk./Trans. Kadri Kosk * Varasügisese päikese kahvatus. Pihlakamarjad. Aeg seisab hetkiti - voolab, langeb esimese lehena. Ööd pole kuigi külmad, aga siiski on õhus õhtuti tunda mineku haprust. Lennakem, piirpääsukesed, kõrgele. Putukad, mahajäänud, võtab talv ju niigi. * Paleness of the early autumn sun. Rowan-berries. Time stands still at moments - flows, falls with the first leaf. Nights are not so cold, however, in the evenings the air tells the fragility of leaving. Let us fly, swifts, up high. Bugs, the left behind, - winter will catch them even so. Tõlk./Trans. Elin Sütiste