T. Maran. Looming 2012, nr. 5, lk. 658-659. VARJATUD TARTU * Novembri lõpp. Miinus viis. Tulen risti üle Toome Rootsi bastioni varemete ja Baeri ausamba vahelt. Õhk aurab, mulda ja lehti katab valge kirme. Ilm on selge, päike käib poolviltu kusagil Tähetorni taga. Värvid on karged, pisut sinised. Puude ladvad sirutavad end välja, taevas saab üha kõrgemaks. Toomkiriku kaks terrakotapunast torni küünituvad üles, Kassitoome vajub sügavale alla. Kesklinna korstnatest tõuseb suitsu, valgeid, peenikesi lõngu, mis kerkivad, kuniks kaovad. Märkan, et keegi on Kristjan Jaagu pihku torganud hiiglasliku nööpnõela, mille tipp on taevas ja tera maa südames. Tartu varjatud vertikaal. * Südaööl saab Emajõest ookean. Murdlained peksavad kallast pärmivabriku all. Must vesi keeb ja kobrutab. Aiman pimeduses lõpnud parvepoisse, vene soldateid, eksinud soomlasi, väikeseid kalakesi, kes ujuvad silmakoobastest sisse-välja. * Olen teel turule sibula ja singi järele, kui Luuluri Jaan mul nööbist kinni saab. Seletab pikalt tuleva aasta festivalist silmad vilamas, habe turris. Vaatan Jaani ja turgatab äkki, et kui poleks teda oma juttude ja jämmidega, Sveni müürilehega, Mikat ja Berki, Merilaid, Lillemetsa, Runnelit. Kui seda metsa ees ei oleks. Jah, tõesti... oleks meist siin veel varjugi? * Paned jala jala ette, teed valgele lumele ümmargusi käpajälgi Karlovas ja Kassitoomel. Mina pole sind püüdnud ega piiranud, mul on teine minemine. Siiski tunnen seljaga su pilku, mis saadab hämaratel tänavatel valgussõõride vahel. Õhtul tuled mööda une ja ärkveloleku piiri, paned jala jala ette, teed oma ümmargusi käpajälgi mu äraolemisse. * Kaarsilla juurest turuhoone poole tulles paremat kätt. Pärn, nooruke mänd, peaaegu nelinurkne graniitkivi ilma ühegi kirjata. Harali võraga paju, tüvi sammaldunud, suur oks üle tee jõe poole. Vana naine, istub, loeb raamatut. Kolm tamme üksteise kõrval, ühel oksad tüve vastu surutud. Joodikud külitavad, ajavad juttu. Neli pärna kõrvuti, üks neist tugevasti turu poole kaldu. Mida ei näe, seda pole olemas. Suur jändrik paju, tüvi kämblana laiali. Neli hõbekuuske. * Mis aeg, mis aeg, mis aeg - küsib joodik sadamaturu juures, kangetel jalgadel, seina najalt tuge otsides igalt möödakäijalt. Vene aeg, saksa aeg, poola aeg, rootsi aeg, eesti aeg. Jah tõesti, mis aeg!?