T. Maran. Looming 2006, nr. 12, lk. 1813–1814.



*
Ükskord vabaneb
kõik, mõte pääseb
paisu tagant, käsi
laseb kivi lahti, vesi
viib jää endaga.
Ükski paine ei püsi
igavesti ja ka piiridel
on piirid ees. Ainult
ajad on erinevad.
Mõne jõuad Sa ära
oodata ja mõni ootab
ära Sinu. Nii ei olegi
vabadust otsustada, et
kummale poolele jääd,
kas murrad või murdud,
kas päästad või pääsed.
Valged jääpangad
tumekülmas vees,
rüsinas üheks saavad
jää hääl, vee hääl ja
laste hõiked vana
veskitammi all.


*
Olen paju ja mind
on väga raske murda.
Tormid, mis tapavad
kuuski, ei tee mulle
midagi. Painutasid mu
maadligi ja ma tegin
endale uued juured,
uued võrsed ja võrakuju.
Ka vanas kartulikorvis,
ukse taha unustatud
luuana suudaksin ma
kevadel lehte minna.
Olen paju. Minu nimes
on palju lihtsat rõõmu,
sootihaste säutsumist,
vilepilli häält kevadiste
luhaheinamaade kohal.


*
KÕIK MINGU TAGASI SINNA,
KUST TULNUD -
see on kõige kangem loits siin ilmas,
olen ma ikka teadnud.
Iga Su hea tegu tuleb tagasi Sinu juurde
ja iga kuri tegu tuleb tagasi Su juurde.
Iga mõte läheb tagasi sinna,
kus ta on sündinud.
Elu köitraod väänduvad jälle lahti
ja sipelgad viivad okkad tagasi üles
kuuse latva lagendiku serval.


*
Üks mees tuleb ülevalt alla
mööda Toomemäe nõlva,
tal hakid istuvad õlul
ja ta on kõigile võlgu.
Mees astub kaldast alla
ja läheb silla alt läbi
mööda jõge Vorbuse poole
ta mõtted kannavad teda.
Üks naine teeb köögis süüa
ja hõikab aknast õue
lapsi, keda veel pole,
lapsi, kes on alles teel,
just nagu rändavad linnud
kosklad ja kiivitajad,
käosulased, leevikesed -
ah hoidku end külmade eest.
Üks poiss mängib sulaveega,
mis voolab Emajõe poole,
ta sätib oksadest tõkkeid,
mida vesi viib aina kaasa.
Ja nii ta ei näe ega kuule,
et puud on kasvamas suureks,
et aeg toob mängusid juurde
ja tuul pühib raamid eest.