T. Maran. Looming 2004, nr. 3, lk. 282–283. * Öö pilke lummab, vaikus katab laua, mu luuletuste kummalised read. Kes õiget hetke otsib liiga kaua, kord üksi veidrat leinariitust peab. Heaks kaaslaseks siin kivist palvemajas on saand me püsimatu, tuhatsilmne linn. Ta tuled ütlevad, et selle eluaja ma tahan veeta, meenutades Sind. Jah, oma kustuva ja kummalise eluaja, ma kulutan, Sind püüdes unustada. * Loojangupäike ja laululuiged. Hommikupäike ja hajevil käod. Mõned on halvad ja mõned on õiged. Hetkeks puutuvad pilgud ja peod. Kevad veel kaugel, on paiguti pime. Mida Sa elad, ei alati näe. Mõtteis korrutad ühtsama nime ja selle kõla on otsatult hää. * Tõusku Su tee täna kohtama ärkavat päeva. Saatku Sind mõtted, mis puhtad ja heleda väega. Viimaseid tähti veel vaata kui taganeb pime, viipa neist ühte ja sosinal lausu mu nime. Pööra siis pilku, et puutuda mägede harju. Pool võib meist paista, kuid teine jääb maailma varju. Tõusku Su tee täna kohtama ärkavat päeva, las ma jään rajaks, mis koidikul kokku saab mäega.