T. Maran. Looming 2000, nr. 12, lk. 1830–1831.



*
"See, mis seisab,
selgineb,
tasakesi
järvevesi" -
kivi kaldal kõneleb.

Ilma alt ja üle aja,
kaigub sõna,
vaibub kaja -
mõttekatke põgeneb.

Üle iidse järve viivad
kimalase kullast tiivad.
Puutub maailm nimetuga -
elavneb.


*
Kollased kased ja punakad haavad
ududes maastikumaalideks saavad.
Taamal, kus kummargil leinapajud
jõgi taevaga ühte hajub.
Karjateel rebane nuhutab õhku,
sooja ja niisket, täis sügiselõhnu.
Loikudeks kogunev vihmavesi
öösel Su silmad vist puhtaks pesi.


*
Süveneb pimedus sekundeid mööda
süttivad tuled akende taga
külm võtab astrid ainsama ööga
Jumal seitsmendat päeva magab.

Õhtud meil põlevad vaibuva väega
päiksele vastu veel punetab raba
hommikuks jäljed on kattunud jääga
Jumal seitsmendat päeva magab.

Mägedest talv laskub lumise rüüga
tema on ainsana tulema vaba
lunastab neidki, kes suurima süüga
Jumal seitsmendat päeva magab.


*
Süüta üks sõna, kui vähegi saad,
soojenda külma ja päikseta maad.
Mõtle üks mõte, hõika üks hõik,
kogu see kokku ja süüta kõik.

Laula üks laul, mis valgustaks teed
usu, et jääst saavad sulaveed.
Muuda me maailmast väiksemgi lõik,
kogu see kokku ja süüta kõik.

Raiu üks rada, kaeva üks kaev,
tee oma tegudest tulelaev.
Kutsu end välja ja saavuta võit,
kogu see kokku ja süüta kõik.