LAS MA ÜMISEN Luuletused: Timo Maran Mirkka Rekola luuletõlked Kujundus, küljendus: Rauno Thomas Moss [Tallinn]: Allikaäärne, 2015; 80 lk. ISBN 978-9949-95-137-6 Telli raamat / Order the book: Apollo, Rahva Raamat SISUKORD SÄSI JA SÜÜ Alati see koore   9 RAIESMIK   10 Midagi erilist ei teegi   11 Kirjutada raamat   12 KAJAKAS   14 Kuidas me süttime   15 Puud, mis päikese käed kuldsed   16 KASVAVAD PUUD Ma olen elu, mis tahab   21 Lasen käguvaablase aknast õue   22 Mõtled vanusele   23 Põuane suvi   24 Võililled on juba ära õitsenud   25 KILDUDES OLEMINE   26 Eredamalt kui   27 Suveti vanas talumajas   28 Seistes sauna kõrval   29 LUMELEOPARD   30 Kirjutad luuletuse   32 TÕLKED. MIRKKA REKOLA Valge kivi paistis. Ma ütlesin luik   37 Kiiguvad järved, kiiguvad metsad   38 Tuleb kõnelda   40 Mis on tasakaal   41 Liblika tiibadel on selline ilme   42 PARANEV   44 Roheline hämarus silmis, puud   46 VARJATUD TARTU VARJATUD TARTU   53 Olen teel turule sibula ja singi järele   54 Käia pikki jõge sama mõtlikult, kui ta voolab   55 Südaööl saab Emajõest ookean   57 Kas see on seesama linn   58 Kui sa lähed täna üle Kaubamaja   59 Kaarsilla juurest turuhoone poole   61 Paned jala jala ette   62 VANAD MEHED Hoia metsa poole   69 Lase ma ümisen   71 Täna nägin ma päris inimest   72 Seista, püsida   73 Vanad mehed   74 Mis aeg, mis aeg, mis aeg   75 ------------------- * Kuidas me süttime - mõni kui kasetoht, hetkega, kui kulu ja kuiv sammal. Teisel on vaja tervet õhtut, visiseb kui rabamännijuurikas pool järgmistki päeva, aga ikka ajab kirbet suitsu. Kuidas me süttime, pilgust, mõttest, heast sõnast, puudutusest, paitusest. Alati ühtemoodi. Ja põleme ehedalt, ereda vaiguse tulega, valusaid punaseid leeke heites, sädemeid pildudes, külma ja pimeduse kiuste hõõgudes, praksudes. Ennast ja üksteist põletades, elu kulutades.