T. Maran. Akadeemia 2005, nr. 1, lk. 67–70. * Lihtsad valged mõtted tulevad liiga harva päästma sind sellest asjalikust maailmast. Aina rohkem, aina rohkem on tarvis kirju ja pabereid õigeks ajaks ära saata. Täita lahtreid, täita rolle, täita ootusi ja jääda samas nähtamatuks. Võõrad rütmid haaravad kaasa, ridade vahel on vähe vaba ruumi ja sa ise kiirustad risti läbi linna, läbi inimeste saatuste peatumata, märkamata mu pilku, langevaid lehti või päevade kulumist. Kunagi püütakse sind kinni nagu meid kõiki varem või hiljem. Võibolla on see lumi, mis sajab valgeks su silmalaud, tihased pudistavad päevalilleseemneid mõtete vahele ja ämblik koob hinge peale võrgu, kui ta valmis saab, ei tohi enam midagi muuta. * Kui sind pole näha, siis sind nagu polegi. Kui sind pole kuulda, siis sind nagu polegi. Paned oma tillukesed silmad kinni. Paned oma tillukesed kõrvad kinni ja istud kiviks kiviaeda kivide vahele. Sammal kasvab aega mööda. Punane raamat Tuletan ennast su meelde. Sõnaga. Päris meelepõhjas on sul salapaik - hele laik. Armastuse kaitseala. Ükskord vaatasin sügavale su südame Punasesse Raamatusse. Seal aga kirjutati mu kohta - paiguti. Levik teadmata. Metsa pööramine ma olen paju       me oleme tammed sa oled kuusk      te olete kased ta on kastan        nad on haavad. Jäälind Põhjatuse pihus sinine juveel, see, kes kord ta kaotas, otsib ikka veel. Jõgi külmi kive kannab vastu merd. Tillukene süda aga kuuma verd. Järsk on liivakallas, pesas pojad sees. Vetevoogu pudeneb sinine juveel. * Kui sa lähed täna üle Kaubamaja ristmiku, unusta end hetkeks sel linna rahutul tuiksoonel, aja pea kuklasse ja püüa silmadega taevast. Jää lihtsalt korraga seisma ja kuula maad oma jalgade all. Kas ei otsi su varbad juba teed läbi kivi, asfalti ja betooni? Seal kusagil peab ju olema muld, niiske ja kutsuv. Unusta ennast kesklinna tänavale kuuse, kase või tammena, jää lihtsalt korraga seisma ja oota, et mets tuleks taas. Kuniks sammal kasvab ja sabatihased punuvad su sõrmede vahele oma pesa.