[Pildil on voodilutikas]	VOODILUTIKAD [kommentaare ja küsimusi saab saata siit või aadressil tiit.teder@ut.ee]
	"Lutikad välja! Saksad välja! Saksad, minge Saksamaale! Kust tulnud, sinna mingu!" Selliste ja mitmete teistsugustegi sõnumiste abil olla varematel aegadel voodilutikatest lahti püütud saada (pikemalt loe vastavasisulist Mall Hiiemäe teksti aadressil: http://www.zbi.ee/satikad/putukad/folkloor/04/). Tänaseks on välja mõeldud mõnevõrra veenvamaid meetodeid voodilutikatest lahti saamiseks, õnneks või kahjuks näeb varem laialt levinud voodilutikat tänapäeval aga järjest harvemini. Inimese ja mitmete teiste imetajate, aga ka lindude verd imeva voodilutika (lad. k. Cimex lectularius) kodumaa arvatakse olevat kuskil Vahemeremaades. Kindel on see, et "rõõmu" said neist tunda juba nii vanad kreeklased kui roomlased. Tülikat parasiiti mainivad oma töödes nii kreeklane Aristoteles (384-322 e. Kr.; Historia Animalium) kui roomlane Plinius (23-79 p. Kr.; Historia Naturalis) – kooliõpikutestki tuttavad mehed. Üks briti teadlane avastas hiljaaegu, et samal põhjusel said unetuid öid veeta egiptlasedki. Neil kaugetel aegadel peeti voodilutikast aga arvatavasti veidi rohkem lugu kui tänapäeval: nimelt arvati, et selle putuka abil saab ravida mitmesuguseid haigusi. Millal see verelutiklaste sugukonda kuuluv putukas Eestisse jõudis, pole täpselt teada, aga kindlasti juhtus see enne prussakate või vaaraosipelgate siia ilmumist. Mõne aja paastunud voodilutikas on tugevalt lamendunud, ovaalse kehaga umbes poole sentimeetri pikkune putukas. Verd imedes voodilutika keha paisub ja pikeneb peaaegu ühe sentimeetrini. Esialgne pruunikas kehavärvus muutub pruunikaspunaseks. Nii nagu paljude teistegi parasiitsete putukate puhul, on voodilutika kehaehitus lihtsustunud: silmad on neil väikesed ja tiibadest on evolutsiooni käigus järele jäänud vaid köndid. Jalgadega sibavad nad aga päris kiiresti, umbes meeter minutis. Soodsates tingimustes muneb emane voodilutikas oma elu jooksul mõnisada muna. Munadest koorunud vastsed läbivad enne täiskasvanuks saamist 5 arengujärku. Uude arengujärku kestub voodilutikas vaid siis, kui tal õnnestub verd imeda. Sõltuvalt temperatuurist kestab areng munast valmikuni 5 nädalast 4 kuuni. Kõige kiiremini toimub areng vahemikus 21–28°C, madalamatel temperatuuridel arenevad voodilutikad aeglasemalt, temperatuuril alla 10°C arengut sisuliselt ei toimu. Täiskasvanud voodilutikas elab kuni 12 kuud. Päeval varjuvad voodilutikad kõikvõimalikesse pragudesse, tapeedi alla, riiete vahele jne. Tänapäeval on nad kindlasti meelsasti nõus oma päeva veetma ka printeris või telefoniaparaadis. Aktiivselt tegutsevad voodilutikad siis, kui me oleme nende suhtes kõige kaitsetumad – öösel une ajal. Magava inimese leiavad nad üles soojuse ja CO2 kontsentratsiooni järgi, nägemine ei mängi siin mingit rolli. Ajal, mil voodilutikas verd imeb, ei pruugi me seda tähelegi panna. Valu ja sügelust hakkab veidi hiljem põhjustama sülg, mille ta verd imedes haava juhib. Selleks ajaks on putukas ise aga juba jalga jõudnud lasta. Kui neid vereimejaid väga palju on, viib see ka suuremalt unimütsilt une. Ühekordse annuse imemiseks kulub voodilutikal 3-10 minutit. "Kõht täis", liigub putukas tagasi mõnda varjulisse paika. Ühest söömaajast jätkub mõneks päevaks, aga seda ei maksa loota, et teil lutikatest õnnestub lahti saada neid näljutades: voodilutikad võivad ilma suuremate probleemideta mitmeid kuid nälgida. Kaua aega nälginult võib voodilutikas ka päeval inimest rünnata, puutumata ei pruugi siis jääda ka koduloomad. Mis neil muud üle jääbki – ilma vereta voodilutikas ei sigi ega arene. Voodilutikatest saab lahti märksa lihtsamalt kui prussakatest või vaaraosipelgatest. Esmalt tuleks kindlaks teha kohad, kuhu nad võivad peituda. Kuna nende levimisvõime on üsna piiratud, siis kaugele meie magamisasemest nad ei lähe. Seetõttu tuleks peamist tähelepanu pöörata just ruumidele, kus magatakse. Muide, peidupaiku on kõige lihtsam leida oma nina usaldades: tuleb teada vaid tüüpilist lutikalõhna. Viis, kuidas leitud voodilutikad taevastele jahimaadele saata, on juba igaühe enda valida. Loomulikult on kaubanduses saadaval hulganisti vastavaid abivahendeid putukamürkide näol. Mingi putukamürgi kasutamine on ilmselt ka kõige tõhusam vahend lutikate surmamiseks - nii võime lahti saada ka osast munadest. Tõenäoliselt kõiki mune meil esimese korraga siiski hävitada ei õnnestu ja seetõttu tuleks inspekteerimist mõne aja pärast korrata. Kord lahti saanult võime kergendatult hingata - piiratud levimisvõime tõttu voodilutikad niisama lihtsalt tagasi ei tule. Aga kui soovite voodilutikatest lahti saamiseks kasutada esivanemate kavalusi, siis palun - proovige seinte ülevalamist seavere, hobusekuse, kalarasva või seenekupatusveega. Mine tea, järsku aitabki!