Teate kedagi, kellel sõna "prussakas" mingeid positiivseid emotsioone tekitaks? Vaevalt. Prussakaid peetakse eelkõige
lihtsalt vastikuks kaasüürilisteks, vähem aga teatakse, et prussakad võivad levitada ka mitmeid bakter-, viirus- ja
seenhaigusi, näiteks salmonelloos, tuberkuloos, düsenteeria jmt. On ka inimesi, kes on prussakate suhtes allergilised.
Võib tunduda üllatavana, et veel mõni sajand tagasi probleem nimega "prussakas" puudus meie laiuskraadidel. Nii nagu
mitmed teised inimkaaslevad putukad (nt. vaaraosipelgad), on ka meie kodusid asustav prussakas siiamaile jõudnud tänu
inimese aktiivsele kaasabile. Prussaka kodumaa arvatakse asuvat hoopis Lõuna-Aasias, Euroopasse sattus ta aga alles
XVIII sajandil.
Prussakad on varjulise eluviisiga putukad, päevavalguse kätte nad tavaliselt ei tule. Prussakate dieet on lai, nad võivad
toituda nii loomsetest kui taimsetest produktidest, aga võivad kahjustada ka näiteks paberit ja nahkesemeid. Sõltuvalt
temperatuurist võib emane prussakas elada kuni 10 kuud, isaste eluiga on tavaliselt lühem. Täiskasvanud prussakas on
kuni 16 mm pikk ja kaalub kuni 0,1 grammi. Emased ja isased on väliselt üsna sarnased. Kõige lihtsam on emast isasest
eristada siis, kui emane kannab tagakeha tipus munakapslit (vt. pilti). Seda piklikku, pakikese taolist moodustist,
milles on tavaliselt 20-45 muna, kannab emane peaaegu kuni munade koorumiseni, jättes selle alles siis kuhugile varjatud
paika. Oma elu jooksul võib emane prussakas produtseerida 4-5, harvemini kuni 8 munakapslit. Juba 1-2 päeva pärast kooruvad
munadest noored isendid, kellest 6-7 kestumise järel saavad valmikud. Areng munast valmikuni kestab 22 kraadi juures umbes
pool aastat, kõrgematel temperatuuridel toimub aga märksa kiiremini.
Tänu sellele, et prussakad on üsna suured, on nende vastu märksa lihtsam võidelda kui näiteks vaaraosipelgate vastu.
Individuaalelamu puhul pole prussakate vastu võitlemiseks sobivamat aega kui talv. Nimelt lõunamaiste putukatena on
prussakate külmataluvus väga kehv: juba -5 kraadi juures surevad nad poole tunni jooksul, -10 kraadi juures ei pea aga
minutitki vastu. Seega tehke külmal talvepäeval aknad-uksed lahti ja laske majal korralikult läbi külmuda ning prussakatega
peaks asjalood ühel pool olema. Paraku keskküttega korterelamuis sellist meetodit rakendada ei saa. Siin võiks kõige
efektiivsem prussakavastase võitluse meetod olla oma korteri korralik isoleerimine ning olemasolevate prussakate
hävitamine. Väiksemaid avasid (näit. pistikupesad), kust noored prussakad korterisse pääsevad, jääb muidugi nii või
teisiti, aga õnneks on noorisendid üsna kehvad levijad. Valmikute levimisvõimalusi saab aga juba üsna edukalt piirata.
Loomulikult on kergem prussakatest lahti saada ka siis, kui teie elamine on võimalikult "läbipaistev" ning puhas -
prussakal ei ole palju vaja, et söönuks saada.
Loomulikult on kaubanduses saadaval ka hulgaliselt spetsiaalseid tõrjevahendeid. Osa neist toimivad mürkidena, teised aga
viivad prussakal maitseretseptorid rivist välja, misläbi prussakas sureb lihtsalt nälga. Müügil olevad tõrjevahendid võib
jagada kolme põhitüüpi: pulbrilised ja pihustatavad tõrjevahendid ning söötmürgid. Kõigil neil on paraku omad spetsiifilised
puudused. Inimese tervisele on kõige ohutumad söötmürgid, nii pulbrilised kui pihustatavad tõrjevahendid võivad aga
põhjustada näiteks allergiat. Pihustatavad tõrjevahendid on reeglina kiire, aga üsna lühiajalise toimega ning seetõttu
tuleb neid sageli kasutada. Söötmürgid, vastupidi, on suhteliselt aeglase toimega, aga see-eest küllaltki kauakestvad.
Individuaalelamus on piisava kannatlikkuse olemasolul ilmselt kõik need vahendid küllaldased, et prussakatest lõplikult
lahti saada. Korterelamu puhul aga jäävadki need vaid tõrjevahenditeks, mille abil saab prussakate arvukust vähendada,
lõplikku lahtisaamist ei ole aga loota - teistest korteritest võib ju prussakaid alati juurde tulla. Mõnevõrra rohkem
põhjust optimismiks võiks olla siis, kui tõrje viiakse läbi terves majas.
Muide, prussakaliste (Blattodea) seltsi kuuluv prussakas ei ole kaugeltki mitte ainuke omataoline: maailmas teatakse
üle 4000 prussakalise liigi. Inimkaaslejaid on nende hulgas aga kõigest mõni üksik, Eestis võib peale prussaka kohata vaid
tarakani (Tartus olla tarakane viimati nähtud Anne saunas aastaid tagasi). Vahel arvatakse, et prussakas ja tarakan on
ühe hea lapse mitu nime. Tegelikult on tegemist siiski kahe erineva liigiga. Tarakan on märksa suurem (kuni 3 cm pikk)
ning väga aeglase arenguga (arengutsükkel kuni 4 aastat). Ka tarakan on pärit lõunapoolsetelt aladelt, kust täpselt,
pole kahjuks teada. Eestis on aga ka täiesti omamaiseid prussakaid. Nood kaks liiki - harilik metsprussakas ja euroopa
metsprussakas - on majades elava prussakaga väliselt üsna sarnased, kuid mõnevõrra väiksemad ja tumedamad. Nagu nimigi
ütleb, elavad nad peamiselt metsas, aga ka metsaservades ja -lagendikel. Elupaigast johtuvalt on ka nende dieet linnas
elavate prussakate omast erinev: metsprussakad toituvad peamiselt puudel kasvavatest samblikest, kuivadest lehtedest jms.
Metsprussakaid peljata pole põhjust: metsas on neil küllalt hea ning meie kodudesse nad ei trügi.
Lõpetuseks: need, kellel prussakaid kodus veel ei ole, aga tunnevad nüüd, et tahaks mõnda, võiks pöörduda loomapoodidesse.
Väikese summa eest saab sealt soetada endale tõelise hiigelprussaka, pärit Madagaskarilt, kes kasvab kuni 8 cm pikkuseks.
|
|
[Pildil on metsprussakas]