Tartu Ülikool, eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakond, eesti keel

Lapsekeele teema/uurimisvaldkond on väga tihedalt seotud meie seminari nimetuse kõigi kolme komponendiga ja sisaldab eneses mitmeid erinevaid osi: fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika, pragmaatika jne. Sageli uuritakse lapsekeelt mingitest kindlatest teoreetilistest seisukohtadest lähtuvalt ja otsitakse siis tõendeid konkreetsetest keelenäidetest. Lapsekeele uurijate hulgas ongi kahte tüüpi teadlasi - ühed, kes toetuvad teooriale, tegelevad teooria arendamisega ja teised, kes toetuvad konkreetsetele andmetele, keelenäidetele.

Teoreetilisi lähenemisi lapsekeelele on erinevalt grupeeritud ja seletatud. Neil on omakorda palju alltüüpe. Seetõttu on erinevate uurijate seisukohad isegi vastuolulised. Üks võimalus jaotuseks on järgmine:

1. Käitumuslik lähenemine (ingl behavioral approaches). Keele omandamine ajustruktuuride, käitumise ja ümbritseva keskkonna, stiimulite mõjul; ei usuta mingitesse implitsiitsetesse teadmistesse grammatilistest seaduspärasustest/süsteemidest. Keel on lihtsalt üks teatud tüüpi käitumine. Inimesed lapse ümber treenivad teda esitama teatud verbaalset käitumist, oluline roll on imiteerimisel.

2. Lingvistiline lähenemine. Keelel on struktuur või grammatika, mis on keele kasutusest sõltumatu. Keel on inimeste jaoks midagi sünnipäraselt kaasaantut. Universaalne grammatika on üks osa bioloogilisest andest, mis on inimesele antud ja ta koosneb printsiipidest ning tingimustest, mis kehtivad kõikide inimkeelte struktuuride kohta. ‘Omandamine’ on väga ebamäärane ja mitmetähenduslik mõiste teaduskeeles: esitatakse väga palju erinevaid kriteeriume, mille põhjal lugeda midagi lapse keeles esinevat omandatuks.

3. Sotsiaalse interaktsiooni lähenemine. See suund tunnistab, et keele omandamist mõjutavad erinevad faktorid: sotsiaalne, lingvistiline, bioloogiline, kognitiivne jne, ja need erinevad faktorid mõjutavad üksteist vastastikku. Keele omandamine toimub sotsiaalses interaktsioonis.

Lähenemisi lapsekeelele võib grupeerida ka teisiti:

1. Semantiline - lapsel on loomupärased baasteadmised kategooriatest (nt isik, tegija, objekt, subjekt), ta kasutab neid kohe reeglipäraselt ??

2. Süntaktiline - lapsel on sünnipärased teadmised süntaksi aspektide kohta (lause struktuur, täiendid, predikatiivid jne) ??

3. Distributsiooniline - sõnade ja morfeemide vahelised suhted (keeleüksuste paigutus ja jaotus, suhted kontekstiga) mängivad olulist rolli lapse keele omandamises.

Imiteerimist hakkasid eriti oluliseks pidama just psühholoogid, sh J. Piaget. On leitud erinevat tüüpi imitatsioone: a) täpne/sõnasõnaline (ingl exact) imitatsioon; b) osaline (ingl reduced/partial) imitatsioon; c) laiendatud (ingl expanded) imitatsioon. Kognitiivne lingvistika ei vaatle grammatikat autonoomse nähtusena, vaid grammatilised struktuurid on alati inimeste interaktsiooni tulemus. Kogu varane keeleline käitumine põhineb sotsiaalsel kognitsioonil. Uuemates seisukohtades on arvatud, et inimese genotüübis võib olla erinevate keelenähtuste (nt sõnaklasside) jaoks kood, mis avaneb/selgub alles keelekogemuse abil. Tähtsaim keeleõppimise eeldus on piisavalt pikk küpsemisaeg, mis on kodeeritud inimese genotüüpi. (See eraldabki inimest ahvilistest.)

Tagasi