Keel, kommunikatsioon, kognitiivsus ja… emotsioonid?
Mõned pealkirjas nimetatud nähtustest on omased ainult inimliigile (keel,
kognitiivsus), mõned neist (kommunikatsioon ja emotsioonid) on omased ka
teistele arenenud loomaliikidele. Liikidel, kes suutsid efektiivselt suhelda,
on olnud enim šansse olelusvõitluses. Verbaalne keel on spetsiifiliselt inimlik
digitaalne suhtlemiskood. Selle kõrval kasutame suhtlemises ka evolutsiooni
varasematelt etappidelt kaasa saadud analoogkodeerimist (sealhulgas emotsioonid
kui kohastumuslikud reaktsioonid ja nende näoväljendused kui (pool)tahtlikult
vahetatavad sõnumid).
Keel, kommunikatsioon, kognitiivsus ja emotsioonid on inimkogemuses omavahel mitmekülgselt seotud ja põimunud. Nt on meil kognitsioonid emotsioonide kohta, mida me digitaalselt kodeerituna (üksikkogemusi mõisteks üldistades ja keeleliselt tähistades) kommunikatsioonis vahetame… Suhtlemine kui sotsiaalne kontekst vallandab mitmesuguseid emotsioone… Aga emotsioone tekitavad ka mitte ainult reaalsed olukorrad, vaid ka kognitsioonid ja keelekasutuski.
Emotsioonisõnavara empiiriline uurimine[1] ja analüüsimine näitas, et keel tõesti teatud määral modelleerib elu. Võiks öelda, et sõnavara on omamoodi virtuaalne reaalsus – selles on mingil moel olemas kõik, mida üldse tunnetada suudetakse. See, mis on olemas, kuid mida ei suudeta keeleliselt väljendada, jääb väljapoole teadvusliku kogemuse piire. Keel on vahendiks, mille abil me oma kogemust teadvustame, struktureerime ja mõtestame.
Indiviididena ei pea me mõistete loomise tööd aga algusest peale ise ja üksi tegema – emakeele õppimisega koos omandame ka mõisted ja oma rahvale omase maailma nägemise viisi. Mis on emotsioonisõnavarale ja emotsioonimõistetele ainuomast, on nende mõistete sidumine ja sobitamine enda individuaalse emotsionaalse kogemusega. Väidetavalt on põhiemotsioonid kultuuriuniversaalsed – siiski on ka nende kontseptualiseerimise viisides ajaloolistest, kultuurilistest, geograafilistest jne asjaoludest tingitud spetsiifilisi jooni.
Ja ehkki eestlaste emotsioonisõnade hulk ja temaatiline haare on sama kirju kui issanda loomaaed – lehmast kosmoseni – sisaldub selle sõnavara koguhulgas teatav pilt selle kohta, millised on eestlaste käepärasemad emotsioonimõisted, kuidas toimub emotsioonide kontseptualiseerimise protsess, milliseid keelevahendeid selles protsessis kasutatakse jne.
Emotsioonid on selline komplitseeritud inimliku kogemuse valdkond, kus kohtuvad inimliku olemuse eri tahud – et ollakse bioloogiline olend, kes osa oma käitumismustritest jagab teiste loomadega meie planeedil, et ollakse sotsiaalne olend, kelle jaoks on oluline sotsiaalne turvatunne ja kellegi hulka kuulumise vajadus, ning lõpuks, et ollakse reflekteeriv olend, kes keelelises käitumises omandatud mõistete abil mõtestab ja taasloob iseennast ning oma kohta teiste inimolendite hulgas.
[1] Vainik, Ene 2001. Eesti keele emotsioonisõnavara semantika. Magistritöö Tartu Ülikoolis.