Kultuur ja mõtlemine
Peeter Tulviste
Erinevates kultuurides mõeldakse erinevalt.
Inimmõtlemine ilma kultuurita on võimatu. Keeled on erinevad, tunnetusprotsessid
on erinevad, ka mõtlemine on erinev. Iga keelt kasutatakse mitmel viisil
mõtlemiseks. Igale keelele vastab hulk mõtlemisviise.
Võgotski-Luria koolkond lõi uue hüpoteesi keele ja mõtlemise kohta: inimmõistusel on mõtlemiseks tööriistad, millest peamine on keel. Kultuuri roll on suurem kui arvatakse. Selle tõestuseks on samad katsed erinevates kultuurides. Kultuuri- e kooditarvituses on miski, mis nõuab koodivahetust. Ei ole erinevus põtradega ja kaamelitega sõitjate vahel, vaid suurim erinevus on seotud kooliskäimisega. Kooliharidus nõuab uue mõtteviisi teket, mis ei teki argimõtlemise asemele, vaid kõrvale. Esialgne seisukoht oli, et kui kooliskäinutel on kaks mõtteviisi, siis teistel on üks.
‘Mõtlemine’ psühholoogias tähendab ‘ülesannete lahendamist’. Meil pole
ainult kahte liiki mõtlemine – on ju veel kunst, usk jm. On erinevad
mõtlemised, mis tulevad erinevatest ülesannetest, mida elus peab lahendama.
Verbaalsest mõtlemisest rääkides võib öelda, et meil on igapäevaelus vaja
defineerida mõisteid. Luule ja kunsti puhul tuleb sisse nt sõna kõla, mitte
sõnaraamatu mõiste (‘elu’, ‘armastus’). Iga kultuur annab käitumiseks erinevad
semiootilised vahendid: keelereeglid + tekstid (usulised, teaduslikud,
kultuurilised jne). See kõik annab erinevad mõtteviisid. Neid mõtteviise tuleb
vaadata koos. Keel on ikkagi suhtlemisvahend, aga sellest on tehtud ka
mõtlemisvahend. Karu ei mõtle mõmisedes, kuigi mõtleb. Siin ongi erinevus.