Avatud tüüpi reformuleeringualagatused
Krista Strandson
Tartu Ülikool, eesti ja soome-ugri keeleteaduse
osakond, eesti keel
Kõneleja võib mitmesugustel põhjustel teha
keelelisi otsuseid, mida ta kas ise või tema kaasvestleja(d) tagantjärgi õigeks
või sobivaks ei pea. Seega tuleb need juba välja öeldud lausungid ümber teha,
neid täpsustada, täiendada vms. Selliseid täpsustusi võib teha nii kõneleja ise
kui ka tema kaasvestleja(d). Samuti võib juba välja öeldud lausung olla
probleemne kas selle väljaütleja enda või tema kaaslase jaoks.
Konversatsioonianalüüsis nimetatakse parandusmehhanismiks (ingl repair organization)[1]
vahendeid, mille abil vestlejad lahendavad rääkimisel, kõne kuulamisel
ja sellest arusaamisel tekkinud probleeme.
Vestluskaaslane võib parandusmehhanismi
algatamiseks kasutada vahendeid, mis probleeme tekitanud kohta eelpool kõneleja
tekstis ei määratle, vaid laienevad tervele eelnenud voorule. Paul Drew on
seetõttu nimetanud selliseid vestluskaaslase parandusalgatusi avatud tüüpi reformuleeringualgatusteks
(ingl’open’ class repair initators)
(Drew 1997: 69). Eesti keeles on sellised reformuleeringualgatused, mis
raskuskohta ei lokaliseeri - kui nende semantika või grammatiline vorm seda ei
tee - näiteks partiklid ah, mh; küsisõnad mida, kuidas ja mis, misasja; aga ka
pikemad küsimused, nagu mis sa räägid,
kuidas see oli ning kuulmishäirele osutavad lausungid, nagu oi ma ei kuule, oi mitte ei kuule.
Seminari “Keel, kommunikatsioon ja kognitiivsus”
ettekandes analüüsin, millised võivad olla põhjused, miks vestluskaaslane
avatud tüüpi reformuleeringualgatust kasutada võib ning kuidas eelmine kõneleja
avatud tüüpi reformuleeringualgatusele reageerib. Vestluskaaslase avatud tüüpi
reformuleeringualgatuse põhjus võib olla kas kuulmishäire, arusaamisraskus või
asjaolu, et eelmine voor oli tema seisukohast mingil moel ebaootuspärane.
Eelmise vooru mõistmisega seotud probleemid võivad olla väga erinevat laadi.
Need võivad näiteks olla seotud probleemvooru sekventsiaalse ümbrusega või
kõnelejate teadmistega kindlat tüüpi suhtlussituatsiooni kohta.
Kõneleja võib vestluskaaslase avatud tüüpi
reformuleeringualgatusele reageerida vähemalt kolmel erineval moel:
1. Kõneleja kordab oma eelmist vooru täpselt või
pisut modifitseeritud kujul. Sellisel juhul tõlgendas ta (või soovis osutada,
et ta tõlgendas) vestluskaaslase avatud tüüpi reformuleeringualgatuse põhjusena
kuulmisprobleemi.
2. Kõneleja sõnastab probleemvooru ümber või lisab
sellele täienduse, täpsustuse, selgituse vms. Sellisel juhul ei saa
reformuleeringualgatuse põhjust üheselt kuulmisprobleemiga seostada: pigem on
võimalik tõlgendus, et kõneleja pidas kaaslase avatud tüüpi
reformuleeringualgatuse põhjuseks tõlgendusraskust.
3. Kõneleja ei pruugi vestluskaaslase avatud tüüpi
reformuleeringualgatusele üleüldse reageerida.
Kokkuvõtvalt võib nentida, et kõneleja kordab oma eelmist vooru, kui
vestluskaaslane ei määratle täpset probleemallika asukohta ning kõneleja arvab
või soovib vestluskaaslasele jätta muljet end arvavat, et vastava reformuleeringualgatuse
põhjustas kuulmishäire. Juhul kui kõneleja oma eelmist vooru avatud tüüpi
reformuleeringualgatusele reageerides muudab või lisab sellele selgituse,
täienduse, täpsustuse või põhjenduse, osutab ta eksplitsiitselt, et tõlgendas
kaaslase avatud tüüpi reformuleeringualgatust kui viidet mingit laadi
arusaamisraskusele või suhtlusprobleemile. Mitmeti tõlgendatavaks jäävad
sellised näited, kus on võimalik, et vestluskaaslase reformuleeringualgatuse
tegelik põhjus oli siiski seotud mingit laadi tõlgendusraskusega või
vestluskaaslase ootustega. Kui vaadata, kuidas kõneleja vestluskaaslase avatud
tüüpi reformuleeringualgatusele reageeris, saab öelda, et tüüpiliselt järgneb
vestluskaaslase avatud tüüpi reformuleeringualgatusele eelmise vooru kordus. Seisukoht
põhineb konkreetsel kvantitatiivsel uurimismaterjali analüüsil.
[1] Schegloff, E., Jefferson, G., Sacks, H. 1977. The Preference for Self-Correction in the Organization of Repair in Conversation. – Language 52 (2), 361-382.