Metafoor keeles ja meeles. Pilguheit kognitiivsele metafoorikäsitusele

Reet Hendrikson

Tartu Ülikool, eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakond, eesti keel

Ettekanne rajaneb eelkõige kahel allikal: 1) Raymond W. Gibbsi teosel The poetics of mind. Figurative thought, language, and understanding (1994), esmajoones selle 4. ning 5. peatükil (Metaphor in language and thought ning Understanding metaphorical expressions) ning 2) George Lakoffi artiklil The contemporary theory of metaphor, mis käsitleb otseselt kognitiivset metafoorimõistmist ja mis on ilmunud Andrew Ortony poolt koostatud artiklikogumikus Metaphor and Thought (1992).

Tänapäeval ülekaalukalt domineeriva metafooriteooria, kognitiivse metafoorikäsituse järgi on meie igapäevane kontseptuaalne süsteem, mille raames me nii mõtleme kui ka tegutseme, oma loomult läbini metafoorne. Vastustatakse metafoori pidamist pelgaks retooriliseks elemendiks, kõrvalekaldeks tavapärasest keelekasutusest, mis on olnud prevaleeriv alates Aristotelesest (Gibbs 1994: 248). Metafoor on mõtlemismoodus; metafoorsus keeles on vaid meie kogemuste mõistmise metafoorsuse refleksioon, pindmine teostus. Nõnda peab metafoor olema semantikauuringute keskseid elemente; kirjandusliku metafoori uurimine aga kujutama endast igapäevase metafoori uurimise laiendit, põhinedes sellel (vt nt Lakoff 1992: 203, 205, 209, 244).

Metafoori – täpsemalt kontseptuaalset metafoori (nt +ELU ON REIS+) – defineerib G. Lakoff süsteemse kognitiivse projektsioonina (ingl mapping) allikdomeenilt (ingl source domain; olemuselt konkreetsem mõiste, nt reis) sihtdomeenile (ingl target domain; abstraktsem mõiste, nt elu). Nii aitab metafoor meil maailma mõista, struktureerib me taju ja kogemusi, määratledes abstraktset konkreetse, tuttava, kogetu kaudu (nt aega iseloomustatakse ruumi ja liikumise termineis; suunda ja mitmesuguseid suheteid inimkeha varal; seisundeid, muutusi, tegevusi, põhjusi, eesmärke, vahendeid ruumi, liikumise ja jõu termineis jne (Gibbs 1994: 248-249; Lakoff 1992: 219-210, 222). Teisisõnu: meie metafoorimõistmist määratleb suuresti kogemuste skematiseerimine, tähendus sünnibki just kogemuslike skeemide (ingl experiential gestalts) tasandil. Kogu inimkognitsioon rajaneb argi-, sh eelkõige kehalisel kogemusel, mitte formaalloogika või füüsika seadustel (nagu varem on rohkem või vähem vaikimisi eeldatud). Kuna meie kontseptuaalset süsteemi struktureerivad läbivalt metafoorsed projektsioonid, siis metafoori mõistmine ei erine üldjuhul sõnasõnalise keele mõistmisest, samuti ei kujuta endast mingit derivatsiooniprotsessi (taas põhimõtteline vastuolu traditsiooniliste lähenemistega) (Gibbs 1994: 251).

Kontseptuaalsed projektsioonid erinevad üldisuse astme ja universaalsuse poolest, moodustades omamoodi taksonoomia: ülemtasandi kontseptuaalsed projektsioonid (sündmusstruktuuri metafoor) kalduvad olema universaalsed, põhitasandi omad laialt levinud (nt +ELU ON RÄNNAK+), kuna alam- (ehk kolmanda) tasandi metafoorid aga kultuurispetsiifilised (nt +armastus on rännak+, +karjäär on rännak+). Näeme, et madalamad projektsioonid omandavad reeglina kõrgemate struktuuri (siit ka taksonoomilisus; seega pole projektsioonid üksteisest isoleeritud ega arbitraarsed).

Tagasi