Verbaalne tagasiside ja dialoogipartiklid

Olga Gerassimenko

Tartu Ülikool, eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakond, eesti keel

1952. aastal ingliskeelseid vestlusi uurinud C. Fries pani tähele üksikuid väljendeid, mis märgivad kuulaja tähelepanu – uh huh, yeah, I see, good etc. Esmalt nimetati neid saatesignaalideks (ingl accompaniment signals), aga paremini on juurdunud V. Yngve määratlus 1970. aastast – backchannel communication, mida eesti keelde tõlgitakse sõnaga tagasiside. Tagasiside hulka kuuluvad leksikaalsed ja mitteleksikaalsed kuulaja reaktsioonid eelnevale sõnumile (kas sõnum on vastu võetud, mõistetud, teatud efekti põhjustanud). Termin on õnnestunud, kuna kajastab nähtuse faatilist olemust, kontakti ja keskustelu ülalpidavat ja juhtivat rolli. Hiljem on sarnasest suhtluseesmärgist lähtudes tagasiside hulka paigutatud lisaks lühisignaalidele ka partneri jutu kajakordused, pikemad hinnangu väljendamised, tundeväljendused (oo jee oo jee).

Küll aga tekitas probleeme ja edasisi segadusi uurijate käsitus tagasisidesignaalidest kui mitteprimaarsetest kõnevoorudest (ingl non-primary turns). Kõnevoor on intuitiivselt määratletud dialoogiüksus, ühe kõneleja jätkuv häälesolek. Pikka aega on tagasiside uurimustes (B. Oreström, J. Allwood, A.-B. Stenström, M. Stubbe) jagatud voore täisväärtuslikeks kõnelejavoorudeks ja tagasiside lühiüksusteks, mille eesmärk on lükata vooruvõtmist edasi. Kõnelejale antakse teada, et kuulaja püsib kuuldel, saab sõnumist aru ja kõneleja võib jätkata; kõnelejavahetust ei toimu.

Sellise lähenemise kriitika osutab, et iga kõnevoor on muude tegevuste seas ka tagasiside, iga vastutegevus signaliseerib seda, et vestluspartner on kuuldel ja saab aru. Pealegi ei moodusta tagasisidesignaalid vooru alati üksi, vaid tihtipeale kuuluvad pikema vooru koosseisu. Ka tagasiside funktsioon pole ühtne - suulise kõne uurimise klassikud E. Schegloff ja G. Jefferson on 1980. aastate alguses märkinud, et ‘mitteprimaarsed voorud’ ei moodusta monoliitset tervikut, nende vahel on kindlad funktsionaalsed ja positsioonilised erinevused. Tagasisidesignaal võib olla jätkaja (ingl continuer), vooruõiguse tagasisaatmine kõnelejale (nt tõusva intonatsiooniga hääldatud mm, nii), ning vastuvõtuteade (ingl acknowledgement), samameelsuse markeerimine (jah).

Tiit Hennoste paigutab tagasisidesignaalid Auli Hakulise partiklijaotust järgides suhtluspartiklite alla, nimetades neid dialoogipartikliteks. Dialoogipartikleid määratletakse neutraalsete reaktsioonidena eelnevale või pooleliolevale kõnevoorule. Samuti juhivad need partneri tulevast keelelist tegevust, osutades kuuldel olemist ja distantseerumist (mhmh, nii), samameelsust (jah, okei) või seda, et eelnev sõnum oli uudiseks (ahah). Reaktsiooni vestluspartneri sõnumile väljendavad ka afektiivsed partiklid (mnjah, jess, sorri).

Siiski paistab, et tagasiside mõistest täielikul loobumisel ei ole mõtet. Dialoogipartiklid on regulaarne ja ökonoomne tagasisidestrateegia, kuid see pole ainus viis vastavat suhtluseesmärki saavutada (kajakordused esinevad samuti regulaarselt). Ka võivad nende hulka kuuluvad üksused olla homonüümsed teiste partikliliikidega.

Tagasiside kui nähtuse uurimise vajalikkust rõhutab Austraalia uurija Rod Gardner, kelle kogemus keeleõppijatega näitab, et kuulajal on oluline mõju vestluse arenemisele, kuigi seda tihtipeale ei teadvustata. Kõneldu vastuvõtu märkimisel on inimesel valida efektiivsete ja ökonoomsete dialoogipartiklite (jätkajate, vastuvõtuteadete, hinnanguüksuste) ning konkreetsemate ja informatiivsemate tagasisidelausungite vahel. Kultuuriti võib erineda vestluse sujumiseks vajalik tagasiside hulk, eelistatumad tagasiside liigid, eri üksuste funktsiooniti jaotumine. Emakeelena kõnelejate tagasiside repertuaar on tunduvalt rikkam; keeleõppijad ei kasuta kogu võimalikku diapasooni, kipuvad teatud üksustega liialdama ja üksuse valikuga eksima. Kommunikatsiooniprobleemide vältimiseks on tarvis välja selgitada keeleühiskondade vastavaid norme.

Uurimisel peaks arvestatama potentsiaalsete ohukohtadega: minimaaltagasiside piirid pole aredad, vahendid lähevad sujuvalt üle laiemaks tagasisideks; reageerides erinevatele eelnevatele voorudele tegutsevad samad üksused erinevalt, esinedes eri kontekstides nt dialoogipartiklina või toimetamispartiklina.

Tagasi