Keelte ajaloost

Ago Künnap

Tartu Ülikool, uurali keelte professor

Uuenduslik soome-ugri keeleteadus lähtub viimastest saavutustest rahvusvahelises teaduses lingvistika, populatsioonigeneetika, füüsilise antropoloogia, arheoloogia ja teiste teaduste alal.

Uuenduslikud fennougristid on seisukohal, et eestlased on põliselt, vähemalt 12 000 aastat elanud oma praegusel territooriumil. See põhimõtteline seisukoht välistab iganenud vaated suhteliselt hilisest idast saabumisest, mongolisegusest geneetilisest päritolust (meie aastatuhandete vanused arheoloogilised luustikuleiudki on osutunud normaalselt europiidseteks), radikaalsetest erinevustest naaberrahvastest, “europiseerumisest” germaanlaste, baltlaste jt mõjul ning muust sellelaadsest. Kogu Põhja-Euroopa vanim elanikkond on olnud igati tõenäoliselt soomeugrikeelne ning meie nn sugulaskeelte levikusuund on olnud hoopis läänest itta kuni Kesk-Siberini välja.

Eesti ala vanimad koljuleiud ei anna tunnistust segunemisest mongoliididega, vaid on oma tunnuste (eelkõige näo lameduse ja kõrgete põsesarnade) poolest kõigest n-ö pseudomongoliidsed. Sellised koljud olid kiviaja Euroopas laialt levinud.

Fennougristika seisukohtades viimastel aastatel toimunud suured nihked muudavad meie kooliõpikutes ja teatmeteostes ikka veel propageeritavad arusaamad pelgalt müütideks. Sõnum eestlastele on meie põline omakeelsus ja eurooplus ning geneetiline ja kultuuriline ühtekuuluvus enamiku Euroopa rahvastega.

Tagasi