Jakob von Uexküll 1864 - 1944

Eesti päriolu bioloog, õppinud Tartu Ülikoolis. "Loomade omailm ja siseilm" (1909), 1920 "Teoreetiline bioloogia", 1940 "Tähendusõpetus". Eesti keeles on ilmunud "Rännud loomade ja inimeste omailmades" (1934, koos Georg Kriszat´iga) "Eesti Looduses" (1999). Peetakse biosemiootika aluspanijaks.

Uexküll väljub oma käsitluses traditsioonilisest suhestumisest looma kui "mehhaanilisse" objekti. Nn. masinteooria pooldajad olid sajandi alguses arvamusel, et loom koosneb teatud taju ja mõju organitest, mis on ühendatud neid tervikuks siduva juhtimisaparaadi külge ja täidavad niiviisi kõiki eluks tarvilikke funktsioone, kuid samas jääb see tervik siiski masinlikult funktsioneerivaks. Põhimõtteliselt sarnane on ka biheivioristlik psühholoogia käsitlus inimese käitumisest.

Selline lähenemine muudab loomad pelgalt objektideks ja unustab Uexkülli arvates peamise, "nimelt subjekti, kes kasutab abivahendeid -- taju- ja mõjuorganeid -- et nende abil tajuda ja mõjuda". Oluline on siin vahet teha tajumise ja mõjumise kui üksnes protsesside ja selle aluse -- subjekti vahel, kes tajub ja mõjub. Ta tähtsustab "organismi kui valivat subjekti vastukaaluks darwinistlikule bioloogiale, mis omistab selektiivse rolli keskkonnale".

Omailma (Umwelt) mõiste.

Lihtsustatult öeldes: kõik mida subjekt tajub nimetatakse subjekti tajuilmaks, ja kõik millele subjekt mõjub, tema mõjuilmaks ning mõlemad -- tajuilm ja mõjuilm -- moodustavad tervikliku üksuse -- subjekti omailma. Uexkülli omailma kontseptsioonis on selgesti tuntavad Kanti filosoofia mõjud. Nagu Kantki, kes väitis, et aeg-ruumi tunnetusvõime on inimesel aprioorselt antud, on ka Uexkülli organismide omailmad a priori ja seetõttu liigiti erinevad.

Tajumärgid ja mõjumärgid .

Erinevatele välismõjudele, mis tabavad organismi (kaasaarvatud inimese) vastuvõtvaid ärritusorganeid, vastavad konkreetsed tajumärgid, millele järgnevad vastavad mõjumärgid ehk impulsid. "Korrastatud koostöö võimaldamiseks kasutab organism ajurakke (needki on konkreetsed nn. masinistid aga mitte masinad), millest pool rühmitab ta väiksemate ja suuremate liitudena, tajurakkudena, aju ärritusi vastuvõtvasse tajuelundisse. Need liidud vastavad välisärrituse rühmadele, mis lähenevad loomsubjektile küsimustena". Teise poole ajurakkudest kasutab organism mõjurakkudest kokkuliidetud mõjuelundina, et mõjuda konkreetsele tajumärgile vastavale objektile välisilmas.

Siin saab selgemaks ka erinevus masinteooriaga, mis seletab taju ja mõju toiminguid üksnes refleksidena ja refleksikaari kui masin-looma aluseid. Täpsemalt öeldes: refleksikaar algab retseptoriga, mis reageerib üksnes teatud välismõjutustele ja jätab kõik muu märkamata ning lõpeb lihasega, mis käivitab efektori, mis mõjub siis vastavale objektile, nt. puugi puhul oleks retseptorit ärritav tegur võihape ja soojus ning efektorina toimiks naha sissepuurimisnõel, mille abil puuk verd imeb. Kuid just siin seisneb Uexkülli arvates selle seisukoha nõrkus, sest retseptorit ja efektorit ühendavad sensoorsed ja motoorsed rakud ei toimi mitte liikumise ülekandel, mis juhib lihasteni täiesti kehalisi ärrituslaineid, vaid "need üksikud refleksikaare osad toimivad ärrituse ülekandel". On tähtis, et keegi tajub ärritust ja reageeriks just nimelt konkreetsele ärritavale objektile, millele ta saab projitseerida tajumärgi ja vastata sellele vastava mõjumärgi. Uexkülli järgi "ei ole meil siin tegemist kahe objekti vahel toimivate jõududega, vaid elava subjekti ja tema omailma kuuluva objekti vaheliste seostega, ja need toimuvad sootuks teisel, nimelt subjekti tajumärgi ja objekti ärritaja vahelisel tasandil".

Loom-subjekt oleks justkui kaheharuline hark, mis ühe haruga omistab vastavale objektile tajumärgi ja teisega mõjumärgi. Loom-subjekti omailma objekti omaduseks on üksnes vastavate tunnuste kandmine, mis võimaldavad tal hakata vastavate tajumärkide ja mõjumärkide kandjaks. Oluline on siinjuures, et omailma objekt vastaks mõlemale tingimusele -- nii taju- kui mõjumärgile -- sest läbi objekti kustutab mõjumärk ärritava tajumärgi. Samasugune suhe subjekti omailma ja selle objektiga on kõigil elusorganismidel, ka inimestel. Mida keerukam on organism, seda keerukam ja mitmekesisem on ka tema omailm. Kui puugil moodustab omailma teatud võihapet ja soojust kandvad objektid, siis imetajatel on vastav ampluaa tunduvalt avaram. Inimese puhul on see veelgi laiem ja keerukam, kuna siin tuleb mängu teadlik valik ja eesmärgipärasus.

funktsiooniring

Ruum ja aeg omailmas

Iga loom-subjekt eksisteerib ajas, kuid oleks ekslik arvata, et kõigil neil oleks samasugune kolmedimensiooniline ruumi nagu inimestel (mõjuruum, kompimisruum, nägemisruum).

Liigutuste mängu- e mõjuruum. 6 võimalikku suunda (üles-alla, ette-taha, parem-vasak). "Suunasammud" selles koordinaatteljestikus aitavad orienteeruda.

Mõjuruumi tähtsus ilmneb eriti algelisematel eluvormidel, kelledel puudu ülejäänud tunnetusviiside mitmekesisus. Uexküll toob näite meriliuast, kes elab rannakaljudel tõusu-mõõna vööndis. Olenevalt tõusust ja mõõnast liiguvad nad toidu otsingule, kuid peale söömaaega tulevad nad endisele kohale, kus nad enne minekut pesitsesid. Meriliua juures ei saa rääkida mingitest nägemis-, kuulmis- või haistmismeeltest ja jääb oletada, et tema mõjuruumis on mingi kompass, mis teda tema endisesse "pesasse" tagasi juhib.

Mõjuruumi kõrval on levinuim kompimisruum, mis baseerub kompimismeelel ning selline kompimisruum on eriti oluline ööloomadel ja koobastes (maa all) elavatel loomadel. Mitte kõik keha osad pole kompimisel võrdselt tunnetavad, nt. inimese sõrmed ja keeleots teevad vahet väiksematel kompimisruumi ühikutel-kohtadel kui käsivars või jalatald. See on tingitud asjaolust, et meil on peale väliste kompimisaistingu märkide ka kohaaistingu märgid, mida me nimetame kohamärkideks. Iga subjekti kohamärk annab ühe koha loodavas kompimisruumis. Kombates sõrmedega mingit asja omistame me talle mingi kohamosaiigi. Sama toimub ka loomade maailmas: "nii kompimis- kui nägemisruumis on asjade kohamosaiik omistatud subjekti poolt ta omailmade objektidele ning keskkonnas seda kohamosaiiki ei eksisteeri".

Täiuslikuma omailma loob aga nägemisruumi olemasolu. Looduses on valgustundliku nahaga loomi, kellel on kompimis- ja valgusärrituse korral kohamärkide tekkimiseks ühed ja samad kehapiirkonnad. Nägemisorganiga loomadel aga on nägemisruum ja kompamisruum lahus ja oleneb subjektist kumb neist hakkab tähtsamat rolli mängima eluks vajalike märkide projitseerimisel sobivatele omailma objektidele. Nägemisorganil, silmal on tihedalt üksteise kõrval väikesed elementaarpiirkonnad --nägemiselundid ning igale niisugusele nägemiselemendile vastab subjekti omailmas üks koht, sest et igale nägemiselemendile vastab üks kohamärk, st. me näeme välismaailma niivõrd, kuivõrd esineb meil elementaarosakesi ehk nägemiselundeid. Kuna nägemiselementide arv on loomadel erinev, siis võib väita, et ka silma poolt esile toodud omailmade pildivõrgustik ehk vaade erineb liigiti suuresti.

Nagu kompamisruum, on ka nägemisruumi kohad omavahel seotud suunasammudega ning seetõttu olulised subjekti toimimisel. Kuid erinevalt kompimisruumist, mis on raamitud tasapinnaga ja muutumatu, kohtame nägemisruumis teatut muutlikust, sest subjekti kaugenedes vastasesemest haarab üks nägemiselement üha suuremat välismaailma osa kuni kaugemail tasandil kaob vastasese üldse välismaailmast.

Samasugust subjektiivsust kohtame ajast rääkides. Aeg kui momentide rida kulgeb eri omailmades erinevalt, vastavalt momentide arvule, mida subjektid mingi ühe ja sama ajavahemiku kestel kogevad. See ei ole loomulikult väikseim võimalikest mõõdetavaist ajaühikuist, vaid väikseim meeleorganitega tajutavaist. Aja moment on sarnaselt elementaarsele nägemiselemendile väikseim ja jagamatu ajaühik, mis vastab jagamatule elementaaraistingule ehk momendimärgile. Inimese puhul peab Uexküll väiksemaiks tajutavaks ajaühikuks 1/18 sekundit. Oluline, et "moment on kõigi meelte jaoks ühepikkune, sest kogu meelelise tunnetuse aluseks on sama momendimärk". St. inimkõrv tajub kaheksateist õhuvõnkumist sekundis ühtse helina, sama juhtub ka kaheksateistkümne löögiga vastu nahapinda, mis samuti jätab mulje ühtlasest survest.

Sarnasel põhimõttel töötab ka kinematograafia, mis toob inimesele harjumuspärase liikumiskiiruse ekraanile piltidena, mis järgnevad üksteisele 1/18 sekundiliste nõksatustena.

Tajuaeg sõltub subjektist. Tapluskaladel on ajaühikuks 33 korda sekundis.

Vastupidist võib näha teo omailmas, kus meie arusaamist mööda peaks kõik liikumisprotsessid käima aeglaselt. Katse näitas, et teo omailmas püsib pulk, mis neli või rohkem kordi sekundis liigub, paigal, st. teo tajuajas koosneb sekund 3-4 ajamomendist ning "kõik liikumisprotsessid kulgevad teo omailmas palju kiiremini kui inimese omas, mistõttu ka teo enese liikumine ei tundu talle aeglasem kui meie oma meie jaoks".

Omailm kui maailm, kus igat subjekti ümbritseks justkui mingi seebimull, milles eksisteerib talle omane aeg ja ruum. Tõsi, aeg ja ruum hakkab tähtsust omama alles keerukamate organismide juures, kelle omailmad koosnevad rohkem kui ühest tajumärgist. Siis, "kui on vaja eristada suurt hulka tajumärke, mis ilma omailmalise ajalise ja ruumilise toestikuta kokku langema hakkaksid".

Veelgi keerulisemaks muutub suhe aega ja ruumi kui me suundume homo sapiensi juurde, sest siin, võrreldes loomadega vahetuvad tajumärgid, mis konkreetses ajas ja ruumis aktuaalsust omavad, kiiremini kui mistahes liigil. Enamgi veel, erinevus ilmneb juba subjekti tasandil samas aeg-ruumis.

Sarnaselt Uexkülli omailma mõistega kasutab Juri Lotman mõistet semiosfäär. Semiosfääri üheks olulisemaks tunnuseks on piiritletus: oma semiootilise (tähendusliku ja mõistetava) sfääri ja mittesemiootilise -- tähendust mitteomava või võõrsemiootilise (end identifitseerinud semiosfäärile niisamuti tundmatu kui mittesemiootilinegi) sfääri vahel. Piiritletud semiosfäärile kui homogeensele ja suletule vastandub temale tähenduslikult tajumatu ja võõras ruum. Paralleel Uexkülli subjekti tajumärke kandva objekti ja talle täiesti tunnetamatu (subjekti seisukohast ka olematu) välismaailma vahel on ilmne.

Samas omab semiosfäär võimet tõlkida see võõrsemiootiline ruum mingisse oma sisesfääri keelde või mittesemiootilised faktid semiotiseerida. Lotmani sõnul võib "semiosfääri piiri punkte võrrelda meeleretseptoritega, mis tõlgivad välisärritajad meie närvisüsteemi keelde, või tõlkeplokkidega, mis adapteerivad mingile semiootilisele sfäärile tema suhtes välist maailma". See tõlkeprotsess on aga ilmselt konkreetse semiosfääri keskne, st. ta muudab tõlgitava või semiotiseeritava arusaadavaks ainult semiosfäärile enesele, niivõrd kuivõrd see on tõlgitav tema keelde.

Semiosfääri sisuline külg on määratud sotsioloogiliste, religioossete, kultuuriliste jne. ideoloogiliste koodide poolt. Ning võib öelda, et mida kindlamini ja täpsemini on määratletud semiosfääri sisu, seda sarnasemad on indiviidide omavahelised semiootika ruumid. Nt. keskaja arusaam maailmast ja seal kohatavast oli tunduvalt homogeensem kui pluralismimeelsel tänapäeval. Sama kehtib ka totalitaarühiskondades, kus niiöelda "tunnetusvõimalikkused" on kõrgemate instantside poolt ettekirjutatud.

Kuid selline üheseltmõistetavus ei vähenda nende semiootilisust semiosfääri sees. Inimesele, keda ümbritseb mingi semiosfäär võib see tunduda korrastamatuna ja kaootilisena (aga mitte tajumatuna), kuid "tuleb siiski eeldada, et ta on seesmiselt korrastatud, et tema osad on omavahel funktsionaalselt seotud ning nendevaheline dünaamiline suhe kujundab semiosfääri käitumise".