Alan Alexander Milne raamatu “Karupoeg Puhh” ühe osa analüüs lähtudes
Claude Levi-Straussi teooriatest.

Aleksander Sünter

Järgnevalt olen vaadelnud raamatu esimest peatükki (lk. 7-20, 1968) ning püüdnud sealt leida seoseid Claude Levi-Straussi mõtetega müütidest ja mütoloogilisest mõtlemisest. Kahtlemata on analüüsi segunenud ka enda vaated, kuid eelkõige püüdsin vaadelda teksti kui euroopa ja brikolöörse mõtlemise kohtumist.

Esimese peatüki valisin põhjusel, et selles tuleb esile ka teose jaotumine tähenduslikeks tasanditeks. Nende tasandite vahelised seosed on aga tegelaste kirjeldamisel üpris kõnekad.
Vaatleme, kelle keskselt on kogu raamat üles ehitatud:

Nii, siin ta siis nüüd ongi, see meie Puhh. Tuleb teine, nagu näete, parajasti oma sõbra Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid.

Siin võiks juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele. Aktiivne ja keskne tegelane on karu - Puhh. See kes trepist alla tuleb on tema. Et ta teeb seda oma sõbra Christopher Robini järel on tekstis esitatud teisejärgulisena. Samas on Puhhi liikumapanevaks jõuks trepil just Christopher Robin, kes on ta asetanud sellesse aktiivsesse, samas ebamugavasse ja ka alandavasse situatsiooni.

Teine tähelepanuvääriv asjaolu on see, et tullakse ülevalt alla. Selle kaudu aktualiseerub kosmiline kood. Christopher Robin on omamoodi madalama ja kõrgema dimensiooni vahel liikuja. Kõrgemal dimensioonil asetub ta euroopaliku mõtlemise seisukohal kui mõistusega olend. Lapsena on ta aga vastuvõtlik "madalama" taseme lugudele - müütidele. Teose lõpus see vastuvõtlikkus mattub "ratsionaalse maailma" alla. Müütilise maailmaga jääb teda siduma aga palve Puhhile viimases peatükis:

"Puhh, tõota, et sa mind ei unusta. Mitte iialgi! Isegi siis, kui ma saja-aastane olen." (lk.246)

See palve väljendab omamoodi inimese müütilise mõtlemise alustalasid mis on jäävad, mattudes ometigi meie "täiskasvanulikkuse" alla. Me jääme alati lootma, et meie side müütiliste alustugedega ei katke, vaid alati jääb võimalus sinna tagasi pöörduda.

Teatud lihtsustatusega võib kogu teoses Puhhi vaadelda kui brikolööri ja Christopher Robinit kui euroopa mõtlemise esindajat. Puhhis tulevad aeg ajalt esile ka küll väga selged Aristotelliku loogika põhijooned, kuid eurooplase seisukohalt tundub selle loogika rakendamine lünklik ja süsteemipäratu. Samuti on brikolöörset mõtlemist ka Christopher Robinil, kuid tema llikumissuund läbi teose on selgelt euroopalik.

Vaatame millised on suhted brikolöör Puhhi ja eurooplase Christopher Robini vahel. Nagu alguslõigust lugesime on liikumapanevaks jõuks Christopher. Puhh on temast sõltuv. Oma ratsionaalses (euroopa kultuuris õpitud) käitumises on esimene teise suhtes ükskõikne. Teise pea põntsumine trepiastmetel ei tekita Christopheri jaoks probleemi. Sarnane on ka suhtumine Puhhisse kui Väikese Aruga Karusse. Selles suhtumises võime näha euroopakeskset mõtlemist kus brikolööride osaks on olla ~alaarenenud ja vähemväärtuslik. Hiljem näeme aga, et oma emotsionaalses mõtlemises, mis ulatub sügavamale müütilisele tasandile, on Christopher väga tundlik ja hoolitsev. Sellest annavad tunnistust tema kinnitused Puhhile kui väga ta teda armastab.
Kuidas näeb seda situatsiooni Puhh? Niisiis põnts-põnts…

Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui ta vaid saaks kas või hetkekski selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle natuke järele mõelda. Aga kui ta siis mõtlema hakkab, kaovad jälle need teised võimalused kõik äkki kus seda ja teist. Nii et olgu selle asjaga kuidas on, praegu igatahes on ta juba alla jõudnud ja valmis end teile esitlema. Nii-siis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh.

Puhh ei anna situatsioonile hinnangut. Ta mõtleb viisile kuidas trepist alla saab ja brikolöörina suudab ta näha ainult konkreetset situatsiooni. Muude võimaluste analüüsimine nõuab abstraktsemat mõtlemist, mis paistab Puhhil üle jõu käivat.
Mis saab edasi? Me näeme ära raamatu ülesehitustasandid.

Mõnikord, kui see meie Winnie Puhh alla tuleb, armastab ta midagi mängida, teinekord jälle meeldib talle niisama vaikselt kamina ees istuda ja mõnd juttu kuulata. Täna õhtul aga…
"Kuidas oleks ühe jutuga?" küsis Christopher Robin.
"Mis laadi jutuga?" pärisin mina.
"Kas sa oleksid nii pai ja jutustaksid Puhhile midagi?"
"Seda ju võiks," vastasin mina. "Ei tea ainult, mis laadi lugusid ta armastab?"
"Niisuguseid, kus on juttu temast endast. Sest tema on ju sedasorti karu."
"Oo, või siis sedasorti karu on ta. Vaata aga vaata."
"Jah, kas sa oleksid nüüd nii hea ja…?"
"Noh, eks teeme proovi," ütlesin mina seepeale.
Ja nii ma siis proovisingi.

Nagu me näeme jaotub teos järgmisteks tasanditeks:
1) Teose terviktasand - A. A. Milne poolt kirjutatud, E. H. Shepardi poolt illustreeritud ja V. Remmeli poolt tõlgitud raamat "Karupoeg Puhh";
2) Autori poolt lugejale räägitav lugu - Alguslause: "Nii, siin ta siis nüüd ongi, see meie Puhh…"
3) Jutustaja poolt Christopher Robinile räägitav lugu: "Ükskord ammu-ammu…"

Nende tasandite vahel toimuvad aeg-ajalt "läbilöögid". See kuidas reageerivad neile läbilöökidele erinevad peategelased iseloomustab ka nende peategelaste mõttelaadi. Näiteks reageerib teise tasandi Puhh, kui jutustaja tema elu kolmandal tasandil Mister Sandersi nime all tutvustab, rahuliku lausega "Aga nüüd tean". Kui kolmandal tasandil Puhh Christopheri poole pöördub on viimane tõeliselt üllatunud: "Kas tõesti mina?". Euroopaliku mõtlemise jaoks on üllatav, et keegi selliseid tasandeid ületab, samuti et mõni teise tasandi brikolöör just nende poole pöördub.

Millisesse ajakoodi on teos asetatud? Müütide jaoks sümboolne määratlus “ammu-ammu” on seotud kokku konkreetsema määratlusega “nii umbes möödunud reede paiku”:

Ükskord ammu-ammu, nii umbes möödunud reede paiku, elas Winnie Puhh veel alles Sandersi nime all üksipäini laias laanes.

Järgmiseks tekib küsimus “nime all elamisest”. Teose alguses on niisugused abstraktsused Robinile raskesti arusaadavad. Teose lõpus opereerib ta juba ise “rüütliks löömise” ja muude sarnaste abstraktsustega. See näitab üpris selgelt tema arengusuunda.

("Mida see "nime all" tähendab?" küsis Christopher Robin.
"See tähendab seda, et Puhhi maja ukse kohal seisis silt, millele oli kuldtähtedega kirjutatud "Mister Sanders", ja et Puhh elas selle sildi all."
"Ega Puhh ise küll vist seda ei teadnud," arvas Christopher Robin.
"Aga nüüd ma tean," kostis nurgast jäme jorin.
"Noh siis räägin ma edasi," vastasin mina seepeale.)

Edasi algab kolmanda tasandi lugu, kus liikumapanevaks ja keskseks tegelaseks on Puhh. Sellest tulenevalt on kogu lugu pisut brikolöörlikult kaootiline. Keerulisemates situatsioonides ristuvad Puhhi ja teiste tegelaste teed Christopher Robiniga. Viimane, kasutades oma euroopalikku mõtlemist, lahendab justkui probleemid. Samas võib tihti näha, et sügavamal olid probleemid juba kas lahenenud või oleks lahenenud üsna pea ka ilma Christopherita.
Aga lähme edasi…

Niisiis, ühel päeval, kui meie Puhh mööda metsa ringi hulkus, jõudis ta äkki ühele lagendikule. Keset lagendikku kasvas suur - suur tamm, tamme ladvast aga kostis valju suminat.
Puhh istus tamme alla maha, võttis pea käppade vahele ja hakkas mõtlema.
"Ei see sumin niisama tühja - tähja pärast käi," oli Puhhi esimene mõte. "Selle taga peab midagi olema. Egas ilmaaegu, asja eest, teist taga, keegi ikka sumisema hakka. Kus on suminat, seal peab sumiseja ka olema. Aga ainukesed sumisejad, keda ma tean, on ju mesilinnud."
Nii arvas meie Puhh ning vajus taas mõttesse. "Ja... ja mesilinnukesed on jälle selleks, et mett teha!" ärkas ta äkki meeldiva avastusega. "Mett aga teevad nad teadagi selleks, et mina seda süüa saaksin," lausus ta viimaks end otsustavalt püsti ajades. Ja juba ta hakkas üles tamme otsa ronima.

Siin analüüsib Puhh suminat kui konkreetset fakti, millest edasi tuletades saab ta loogilise faktide rea loomata või kasutamata olulisi abstraktsioone: Ei saa olla suminat sumina pärast. Sumin viitab mingile teisele faktile: peab olema sumiseja. Ainus sumiseja keda Puhh on kohanud on mesilane. Puhh teab et mesilased teevad mett ja see maitseb Puhhile. Järelikult teevad nad seda selleks, et Puhh süüa saaks.
Üles ronimine käivitab taas kosmilise koodi. Seal üleval elavad mesilased “keda ei või iial teada”.

Ta ronis ja ronis, ja sellal kui ta ronis, tuli talle suhu üks väike lauluke. See käis niimoodi:

Imelik, ma ei saa aru,
miks küll mett nii tahab karu!
Summ - summ! Ma ei tea,
eks vist mesi ole hea?

Siis ronis Puhh jälle natuke... veel tsipake... veel vaksake. Ja jälle oli tal uus laul valmis.

Naljakas, kui karud oleks hoopis mesilased:
puude all siis leida võiks ju nende pesa - aset.
Ja kui nii (ja mesilased jälle oleks karud),
ronimata kätte saada võiks siis nende varud.

Brikolöörile on omane, et ta kasutab enda maailmaga tasakaalustamisel teise tasandi keelt, näiteks laulmist.

Seda, et tegemist ei olnud mitte lihtsalt mee järele ronimisega vaid kosmilise koodi aktiviseerimisega näitab järgmine lõik. Kui juhtub õnnetus, siis ei põhjenda Puhh seda mitte ratsionaalsete tagamaadega: a’la et astus liiga nõrgale oksale või et on ise liiga raske, vaid ta hakkas hoopis välja vabandama enda soovi liikuda üles. See justkui aktiviseerib binaarse opositsiooni lubatud-mittelubatud:

Väsimus hakkas Puhhist jagu saama ja sellepärast lauliski meie karupoeg niisugust kaebelaulu. Noh, aga nüüd oli ta küll niisama hästi kui päral. Veel see viimane oks, ja ...
Praks!
"Oi, appi!" karjatas vaene Puhh, kui ta kolm meetrit allpool kasvavale oksale prantsatas.
"Poleks ma ometi..." jõudis ta veel haliseda, ja juba tegi vahemaandumise järgmisel oksal.
"Tahtsin ju ainult..." püüdis ta veel seletada, kui ta õhus kukerpalli tegi ja üheksa meetrit allpool raksatades kolmandale oksale kukkus, "tahtsin ju ainult..."
"Muidugi oli see üsna..." tunnistas ta siis, ise tuulekiirul läbi järgmise kuue oksa libisedes.
"Eks see kõik tuleb ikka sellest, kui..." arutas ta, kui ta viimase oksaga hüvasti jättis, kolm kaelamurdvat kukerpalli tegi ja otsejoones ühte all kasvavasse astelpõõsasse lendas, "see kõik tuleb ikka sellest, kui nii väga mett armastada. Oi, appi!"
Ta ronis põõsast välja, pühkis okkad ninalt ning hakkas taas mõtteid heietama ja esimene olevus, kes talle pähe tuli, oli Christopher Robin.

Puhhile meenus otsemaid olevus kes on võimeline kasutama kosmilist koodi, kes valdab vahendeid mis võimaldavad liikuda üles-alla.
Eurooplane, kes on harjunud olema ise liikumapanev jõud on üllatunud, kui brikolöör aktiivse poolena tema poole pöördub. Ta on harjunud kangelaslike lugudega, kus brikolöör on tema suhtes mingil teisel tasandil tegutsev negatiivne või positiivne tegelane. Tema enda kaasamine sellele tasandile on üllatav ja olenevalt kangelase heatahtlikust või pahatahtlikust olemusest kas meelitav või hirmutav.

("Kas tõesti mina?" küsis Christopher Robin heldinud häälega ega julgenud oma kõrvu uskuda.
"Sina see olid."
Seepeale ei öelnud Christopher Robin enam midagi, aga ta silmad läksid ikka suuremaks ja suuremaks ja nägu roosaks nagu ladvaõun.)

Järgnevalt on tegemist situatsiooniga, kus brikolöör rakendab oma eesmärkide täitmiseks kosmilises koodis euroopa mõtlemise vilju, antud juhul õhupalli:

Niisiis läks Puhh nüüd otseteed oma sõbra Christopher Robini juurde, kes elas Metsa teises otsas ühe rohelise ukse taga.
"Hommikust, Christopher Robin!" hüüdis Puhh.
"Hommikust, Puhh!" vastas poiss.
"Kuule, Robin, ega sul juhuslikult õhupalli ei ole?"
"Õhupalli?"
"Jah, tulin just praegu ja arutasin endamisi: ei tea, kas sel Christopher Robinil ikka peaks üks niisugune asi olema või ei. Just nii ma arutasin, kui ma neist õhupallidest mõtlesin."
"Aga milleks sulle õhupall?"
Puhh heitis pilgu ringi, et näha, kas keegi viimati pealt ei kuula, pani siis käpa suu äärde ja teatas salapärase sosinaga: "Mesi!"
"Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab!"
"Mina," vastas Puhh.
Noh, ja juhtuski nii, et Christopher Robin oli just eelmisel õhtul oma sõbra Notsu pool võõruspeol viibinud ja seal oli kõigile ka õhupalle jagatud. Robinile oli sattunud suur roheline pall, ühele Jänese sugulasele jälle sinine. See aga oli oma õhupalli sinna maha unustanud (oli teine ülepea alles liiga noor, et niisugusest võõruspeost osa võtta) ja nii oli siis Christopher Robin sellegi kaasa võtnud.

Siingi nägime eurooplasele nii omast enesekeskset väärtuste jaotamist. Tema on see kes on pädev otsustama millega mett koguda ja kui vanalt keegi võõruspeost osa tohib võtta.

Edasi peab Puhh valima kumba värvi õhupalli ta tahab kasutada:

"Kumba sa siis tahaksid?" küsis ta Puhhilt.
Puhh võttis pea käppade vahele ja kaalus seda asja hästi hoolikalt.
"Lugu on niimoodi," ütles ta viimaks. "Kui õhupalliga mee järele minna, siis on kõige tähtsam, et mesilinnud ei märkaks, kui sa tuled. Kui võtta roheline pall, siis võivad nad seda mõneks puuoksaks pidada ega märkagi sind. Aga kui võtta sinine, siis võivad nad jälle arvata, et see on ainult tükk taevast, ega pane sind kah tähele. Noh, ja küsimus ongi nüüd selles, kumma palliga nad kergemini õnge lähevad."
"Aga kas nad sind seal palli all ei märka?" imestas Christopher Robin.
"Võib - olla märkavad, aga võib - olla ei märka kah," kostis Puhh seepeale. "Mesilinnukesi ei või iial teada." Mõtles siis natuke veel ja lausus: "Ei tea, kui ma õige katsuksin väikese musta pilve moodi välja näha? Nii lähevad nad mul kindlasti õnge."
"Noh, siis on sul küll parem sinine pall võtta," arvas Christopher Robin, ja nõnda oli see küsimus otsustatud.

Siin kasutab ta sümboleid: roheline – puuoks, sinine – taevas, must –pilv. Abstraktne määratlus: ebatavaline objekt, mis võib endast mesilastele ohtu kujutada, ei tule arvesse.

Nii nad siis võtsid tolle sinise palli ja Christopher Robin sellele lisaks ka oma püssi - niisama igaks juhuks, nagu ta seda ikka tegi - ning läksid teele.
Metsas otsis Puhh sedamaid ühe hästi porise paiga, mida ta juba ammust ajast teadis, ja püherdas ning vähkres seal senikaua, kuni oli üleni must kui pigi. Ja kui siis viimaks pall nii suureks sai puhutud kui vähegi andis ning Robin ja Puhh seda ühel jõul nöörist hoidsid, laskis Robin äkki lahti, ja juba liugleski Puhh kenasti üles pilvede poole. Ja sinna ta jäigi - täpselt tamme ladva kõrgusele, ainult mõni meeter sellest eemale.
"Hurraa!" hõikas Robin.
"Kas pole tore!" karjus Puhh talle taevast vastu. "Ütle, mismoodi ma välja näen?"
"Sa näed välja nagu karu, kes õhupallist kinni hoiab!" kostis Robin talle vastu.
"Noo!" sattus Puhh ärevusse. "Kas... kas mitte Väikese Musta Pilve moodi, mis sinises taevas sõuab?"
"Mitte just eriti."
"Ah, tühja kah, võib ju olla, et siit ülevalt paistab kõik teistmoodi. Pealegi, nagu ma juba ütlesin, neid mesilinnukesi ei või iial teada."
Õnnetuseks polnud tuult, mis Puhhi tammele lähemale oleks lükanud, ja nii ta siis muudkui hõljus seal ühes ja samas paigas. Ta nägi mett ja tundis mee lõhna, aga mee juurde ei pääsenud.

Korduvalt rõhutab selles peatükis Puhh, et “neid mesilinnukesi ei või iial teada”. See, et mesilinnud kujutavad endast ettearvamatu käitumisega fakti, võib igati mõista. Mesi on Puhhile esmatähtis ja mesilinnud omavad mitmes mõttes kontrolli selle saaduse üle. Nad toodavad, mett ja kui see mesi asub nende pesas siis ka kaitsevad seda.

"Christopher Robin!" hõikas ta veidi aja pärast valju sosinaga.
"No - oh?"
"Ma arvan, et mesilinnud kahtlustavad midagi."
"Mida siis?"
"Ei tea. Aga mul on niisugune tunne, et nad on umbusklikud."
"Nad ehk aimavad, et sa nende meele jahti pead?"
"Võib olla küll. Ega neid mesilinnukesi või iial teada."
Veidi aega valitses vaikus, siis hüüdis ta jälle:
"Christopher Robin!"
"Noh?"
"Kas sul kodus vihmavarju on?"
"Peaks nagu ikka olema."
"Ole siis nii hea, too see siia ja kõnni sellega siin edasi - tagasi. Ise vaata iga natukese aja tagant üles minu poole ja ütle: "Nonoh, hakkab vist nagu vihma tulema." Ma arvan, et kui sa seda teed, lähevad nad kindlasti õnge."

Siin järeldab Puhh brikolöörina, et ka mesilaste mõtlemine on konkreetse fakti keskne ja nad suudavad ühte sümbolit võtta vaid selle tavapärases tähenduses sõltumata kontekstist. Nii sisaldavad vihm, vihmavari ja vihmast rääkimine ühte ja sama vihma elementi, mis paneks mesilased pessa varjule minema. Eurooplase teaduslikule mõtlemisele on see seostamine läbinähtav:

"Oh sa vana rumal Karu!" naeris Robin endamisi ja läks koju vihmavarju järele.
"Ohoo, seal sa oledki!" hüüdis Puhh, kui Christopher Robin tamme juurde tagasi jõudis. "Ma hakkasin juba muret tundma. Tead sa, nüüd igatahes on täiesti selge, et mesilinnud on haisu ninna saanud."
"Kas teen vihmavarju lahti?" küsis Christopher Robin.
"Jah, aga oota siiski veel natuke. Me peame hästi arukad olema. Kõige tähtsam mesilane, keda me peame ninapidi vedama, on emamesilane. Ega sa sealt alt ei näe, missugune neist see Ema on?"
"Ei näe."
"Kahju. Noh, hea küll, kõnni siis nüüd pealegi oma vihmavarjuga edasi - tagasi ja ütle: "Nonoh, hakkab vist nagu vihma tulema," ja mina katsun siin üht väikest pilvelaulukest laulda - niisugust, nagu üks pilv võiks laulda... Noh, las käia!"
Ja Christopher Robin lasigi käia, ja sellal kui ta puu all edasi - tagasi kõndis ja arutas, kas hakkab sadama või mitte, laulis Puhh ülal taevas niisugust laulukest:

Küll on mõnus olla pilv,
aina taeva sinas uju!
Iga väike valge pilv
laulab, kui tal hea on tuju:
"Küll on mõnus olla pilv,
aina taevasinas uju!"
Väga uhkelt laulab pilv,
alati tal hea on tuju.

Kui Puhh tahab arukas olla, mõtleb ta ninapidi vedada emamesilast. Emamesilane omab kõige rohkem käitumusliku mesilase elementi.

Mesilinnud aga sumisesid ikka niisama umbusklikult. Mõned neist jätsid koguni oma pesa sinnapaika ja hakkasid pilve ümber keerutama, kui see oma laulu teist salmi alustas. Üks neist proovis koguni pilve nina peale istuda, aga tegi siis jälle minekut.
"Christopher... aih... Robin!" hüüdis pilveke.
"Noh, mis on?"
"Ma siin arutasin praegu seda asja ja jõudsin ühele väga tähtsale otsusele. Tead sa, need siin pole üldsegi õiged mesilased."
"Tõsi või?"
"Ei ole jah. Ja ma arvan, et nad ei tee üldsegi õiget sorti mett."
"Ikka tõesti või?"

Kui enam positiivset lahendust mee kättesaamiseks ei paistnud oli Puhh valmis oma tegutsemise alustoed läbi vaatama ja kohandama uue tegutsemisega:

"Jah. Nii et nüüd ma siis tulen jälle alla tagasi."
"Aga kuidas?" küsis Christopher.

Siin tekib tüüpiline olukord milleni jõutakse kui brikolöör võtab kasutusele euroopa mõtlemise viljad. Vahend tundub edu saavutamiseks hea. Kui aga on vaja ebaedu puhul uut tegutsemisstrateegiat, jääb varasmast teadmisest vajaka. Tulemused võivad olla üpris ebameeldivad:

Sellele polnud Puhh mõelnud. Kui ta nöörist lahti laseks, kukuks ta kohe potsti maha. See mõte aga ei meeldinud Puhhile põrmugi. Ja nii ta siis arutas tükk aega ja lausus viimaks:
"Tead, Christopher Robin, sa pead õhupalli oma püssiga läbi laskma. On sul püss kaasas?"
"Muidugi et on," vastas Christopher. "Aga kui ma ta läbi lasen, siis rikun ma ju õhupalli ära."
"Jah, aga kui sa ei lase, siis pean ma nöörist lahti laskma ja see rikuks ju minu ära," vastas Puhh.
Nüüd mõistis Robin, kuidas lugu oli, ja ta sihtis otsekohe hästi hoolikalt palli pihta ning tulistas.
"Aih!" tegi Puhh.
"Kas läks mööda või?" küsis Christopher Robin.
"Ei, päris mööda ei läinud," vastas Puhh, "ainult et õhupallist küll."
"Oi, anna andeks, Puhh," lausus Christopher ja laskis veel kord. Ja seekord tabaski ta palli, õhk susises sellest aegamisi välja ja Puhh liugles alla murule.

Ühe euroopa mõttevilja abil jõutud ummikust saadakse välja teise euroopa mõttevilja – püssi abil. Sellegi kasutamine on teatud riskiga seotud.
Lõpp hea, kõik hea? Läbitud olukord jättis Puhhile oma ebamugava jälje.

Aga käpad olid meie karujõmpsikal nööri hoidmisest nii kangeks muutunud, et need jäidki tal rohkem kui nädalaks ülespoole sirgu, nii et kui mõni kärbes tuli ja ta ninale istus, pidi Puhh selle lihtsalt minema puhuma. Ja ma arvan (kuigi ma pole päris kindel), et võib-olla sellepärast ta endale selle Puhhi nime saigi.

Nüüd tullakse teoses tagasi teisele tasandile, kus jutustaja Christopher Robinile lugu räägib.

"Kas see ongi lõpp või?" küsis Christopher Robin.
"Jah, selle loo lõpp küll, aga neid on veel mitu ja mitu."
"Kas Puhhist ja minust?"
"Teist ja Notsust ja Jänesest… Teist kõigist. Kas sa siis ei mäleta?"
"Mäletan küll, aga kui ma meelde hakkan tuletama, siis ei mäletagi enam."

Inimene mäletab alateadvuses oma müütilist algkude. Kui ta hakkab seda meelde tuletama ja euroopa loogikale vastavaid seoseid otsima, tekivad vastuolud ja probleemid mis kokkuvõttes senimäletatugi segaseks ajavad.

"Aga seda päeva, kui Puhh ja Notsu Elevantsi püüdsid?"
"Ega nad teda kätte ei saanud, ega ju?"
"Ei."
"Puhh muidugi ei saanud, sest tal pole ju mõistust peas. Aga kas mina sain?"
"Noh, see selgub juba jutust."

Eurooplasel on enda tegevuse motiive hea põhjendada brikolööride vajadustega. Sel juhul ei tundu tema energiakasutus enesekasupüüdlik.

"Mhmh," noogutas Christopher Robin. Mina mäletan küll," lausus ta, "ainult Puhh ei mäleta hästi, sellepärast ta tahabki, et sa seda talle uuesti räägiksid. Sest siis on see ju päris jutt ja mitte lihtsalt mõni meeldetuletamine."
"Seda arvan mina kah," kostsin mina.

Nüüdseks on teoses lugu kuulatud, tegelaste vaim uute läbielamustega värskendatud. Kas ja mis muutus eurooplase mõtlemises või käitumises?

Christopher Robin ohkas sügavasti, haaras oma karujõmpsikal jalast ning hakkas niiviisi Puhhi enda järel lohistades ukse poole astuma. Lävel keeras ta veel korraks ringi ja küsis:
"Kas tuled vaatama, kuidas ma pesen?"
"Seda võib," vastasin mina.
"Aga ega ma talle haiget ei teinud, kui püssiga lasksin, ega ju?"
"Ei, mitte põrmugi."
Selle peale Christopher Robin noogutas ning astus uksest välja. Ja hetke pärast kuulsin ma juba, kuidas Winnie Puhh põnt-põnt-põnt tema järel trepist üles läks.

Emotsionaalsel tasandil tunneb Christopher muret Puhhi pärast. Tema käitumises jätkub aga kõik vanaviisi. Puhhi roll sel teisel tasandil ongi lohiseda ja peaga mõõda treppe põntsuda.

Mis me saame kokkuvõtteks öelda? Puhh on kui Christopher Robini müütiline alateadvus. Puhhis väljenduvad tema raskused “ratsionaalse maailmaga” kohanemisel. Selle müütilise alateadvusega võib seostada järgmisi opositsioone: all-üleval, lubatud-mittelubatud, loom-inimene, mesilased-karu, looduslik päritolu – tsivilisatsiooni päritolu jne.

Tervikuna on see raamat justkui Christopher Robini initsiatsiooniprotsess, kus ta saab oma sõprade probleeme läbi elades ja lahendades täiskasvanuks. See täiskasvanuks saamine tähendab aga tema müütiliste süvastruktuuride tunnetamise mattumist euroopalikku teadusmõtlemisse. Teda jääb aga igavesti saatma igatsus sellesama müütilise aluspõhja järele.

Tagasi