PITIRIM SOROKIN. SOTSIOLOOGILINE LÄHENEMINE KULTUURILE

Pitirim Sorokin 1889–1968 (1922 sunnitud lahkuma NSVLst, 1930-59 Harvardis prof)

Sotsiaalne ja kultuuriline dünaamika (4kd 1937-1941)

Sotsiaalse nähtuse olemus.

Igasugune mõte, igasugune psüühiline üleelamine on väljendamatud nende puhtas psüühilises olemises ja võivad objektiviseeruda vaid teatud „mittepsüühiliste“ vahendajate või saatjate kaudu /.../ → Psüühika sümbolid. Justkui signaliseerivad teatud psüühilise nähtuse olemasolust. Selle sümbolisatsiooni põhiliigid:

  1. heliline (kõne, hüüatused, laul, muusika jne)
  2. valguse/värvi mis pidevalt on koostöös ruumilisega (raudteesignalisatsioon, sõjalaevade signalisatsioon, pildid, tähed, pealkirjad jne)
  3. esemeline /“ristid“, „peeglid“ „lipud“, „vapid“
  4. liikumis (miimika, zhestid jne)

Tegelikkuses kohtame neid keerulistes kombinatsioonides, mitte puhtal kujul.

Põhiline metodoloogiline reegel sotsiaalnähtuste uurimisel:

  • ükskõik missuguse sotsiaalnähtuste kategooria uurimisel on hädavajalik rangelt eristada selle kategooria kahte poolt:

-- puht psüühilist

-- eelmise poolt tingitud välist-sümboolset

  • sotsiaalse elu tegelike seaduspärasuste selgitamisel tuleb arvestada nede mõlema poolusega

Tsiviliseeritud inimesel on ülemäärane sõnade kasutamine ja sellega seotud vaimne/mõistuslik ekvilibristika vaesustanud keelt ja viinud keele vale kasutuseni, mis, nagu skisofreenia puhul, võib lõppude lõpuks mõjuda hävitavalt inimpsüühikale.

Jagab sotsioloogia kolmeks osaks („Ühiskond, kultuur ja isiksus; nende struktuur ja dünaamika“ 1947, ptk „Struktuurne sotsioloogia“). Järgides Kanti jaotust, sotsiaalne staatika ja dünaamika.

Üldine struktuurne

Üldine dünaamiline

Spetsiaalne

Teooria:

sotsiaalsetest süsteemidest ja kogumitest

kultuuri süsteemidest ja kogumitest

isiksustest nende struktuurses aspektis, nende omavaheliste suhete põhitüüpidest

Korduva teooria:

sotsiaalsetes protsessides ja muutustes

kultuuri protsessides ja muutustes

isikulistes protsessides ja muutustes nende omavaheliste suhete tüüpides, rütmides, tendentsides ja põhjustes

miks ja kuidas inimesed muutuvad

Vastava sotsiokultuuriliste nähtuste klassi struktuuri ja dünaamika teooria, mida vaadeldakse nende liigilistes ja korduvates aspektides ja suhetes.

 

Demograafiline sotsioloogia, perekonna, õiguse, religiooni, kunsti jne sotsioloogiad.

 

 

PIERRE BOURDIEU (1930-2002) SOTSIOLOOGILINE KULTUURIANALÜÜS

Habitus’e ja välja mõiste.

Habitus — eelsoodumuste kogum teatud viisil tegutseda, mõelda, hinnata, tunda. Indiviidi ja grupi, millesse ta kuulub, inkorporeeritud ajalugu, meie kehaline mälu.

Põhimõtted, mis toodavad ja organiseerivad praktikaid ja ettekujutusi. Struktureeritud struktuuridena toimivate struktureeritud struktuuride süsteem. Teatud kultuuriline alateadvus. /Vrd Peirce/

Väli on suhteliselt autonoomne tegevuse sfäär, millel on oma sisemine loogika (struktureeritus) ja kus käib pidev võitlus. Hierarhiliselt organiseeritud /vrd semiosfäär, Foucault episteem ja tõe ja võimu vahekord/: globaalsed (kogu sotsiaalne reaalsus, majandusliku ja poliitilise võimu väli), üksikud ja nende allväljad (kunst, filosoofia, sport, religioon jne). Väli on struktureeritud erinevate positsioonide (sõltuvad omakorda kapitali/võimu jaotumisest) läbi, mis on omavahel objektiivsetes suhetes (domineerimine, antagonism, komplementaarne jne). Positsioonid on manifesteeritud läbi poliitiliste aktsioonide, erinevate tekstide (nt kirjandus- ja kunstiteoste). Pidev võitlus oma positsiooni parandamise nimel, erinevad strateegiad. Väli kui jõudude jaotus ja võitlusväli.