Ferdinand de Saussure 1857-1913

Cours de linguistique générale 1916.

Semioloogia — teadus märkidest (märgiteooria). Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas.

Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles.

Tähistatav — mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks.

Väärtus (valeur) — relatiivne, suhteline omadus. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saab määratleda vaid läbi eituse — suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega.

Tähendus (signification, sens) — viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud. NB! Saussure kasutab tihtipeale "väärtust" tähenduse mõttes.

Keel kui malemäng: malendi tähendus (väärtus), sõltub sellest, kuidas ta paikneb teiste malendite suhtes. Nagu keeles, on ka males kindlad reeglid.
Märgid on vahetatavad millegi erineva vastu ja võrreldavad teiste sarnaste asjadega. Idee võib vahetada sõna vastu või võrrelda teise sõnaga.

Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit.

Durkheimi sundusseadus (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) --- Saussure lingv. märgi motiveeritus: Kui suhtes tema poolt kujutatavasse ideesse on tähistaja vabalt valitud, siis, vastupidi, suhtes tähistaja suhtes sellesse keelekollektiivi, kes teda kasutab, on ta mitte vaba, vaid pealesunnitud.

Keele ühiskondlik iseloom. Keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos.

Kuigi tähistaja ja tähistatav, võetuna eraldi, on puht diferentsiaalsed ja negatiivsed suurused, siis nende seos on positiivne fakt.

Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage)

Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks.

Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas.

Ühikute omavaheline seos keelesüsteemis

2 tüüpi suhted süsteemi liikmete vahel — süntagmaatilised ja assotsiatiivsed. Kumbki tüüp tekitab oma väärtuste rea.

Süntagmaatilised — lineaarsed

assotsiatiivsed / paradigmaatilised/ — tähekujulised ¤ , võivad tekkida akustiliste kujundite sarnasuse põhjal või tähistatavate sarnasuse põhjal

Sünkroonia – diakroonia

Sünkroonia (üheaegsus)non ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.

Diakroonia (ajalisus). Olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. D. on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi.

keele püsivus (muutumatus) – muutlikkus

Püsivuse (immutabilité) kindlustavad:

1. Märgi suvalisus
2. Märkide paljusus
3. Süsteemi keerulisus
4. Kollektiivi vastupanu uuendustele

Muutlikkuse tagab keelemärgi asümmeetria.

Sergei Karcevskij (Praha Lingvistiline Ring) väidab, et keelesüsteemi evolutsioon toimub tänu tähistaja ja tähistatava asümmeetrilisele liikumisele.

See asümmeetria ilmneb erinevates sfäärides:

1. süsteemis — võrreldavate lülide ebaühtlases arengus (nt üksikute sõnade paradigma mittetäielikkus — pl. tantum, ajavormide puudulikkus)
2. struktuuris — tähistaja ja tähistatava vahelise üksühese suhte rikkumine
2.1 paradigmaatikas polüseemia ja sünonüümia
2.2 süntagmaatikas väljendus- ja sisuplaan jaotub erinevalt , mille tulemusena
2.2.1 tekivad analüütilised moodustised (rida tähistajaid seostub ühe tähistatavaga, nt temata/ilma temata, kappi/kapisse , väike maja/majake)
2.2.2 mitu tähistatavat ühes tähistajas (nt sõnas õpib tähistab b üheaegselt ainsust, 2.pööret ja olevikku)
2.3 semiootilises aspektis — puudub kas tähistaja (nullmorfeem nt väljendis ta käis/0/, ellips) või tähistatav (hääldamatud tähed ortograafias, interfiksid jmt)
3. funktsionaalne — ilmutab end võimaluses väljendada kõnes ühte ja sama sisu erinevate vormide abil või kasutada ühte ja sama keeleühikut erineva sisu väljendamiseks.