Küsimus Roland Barthes’ile: Kes tuleb paljastada?
Marju Randlane
Roland Barthes on Autori surmas1 veendunult kinnitanud, et inimene, kes kirjutab kirjandusteose, ei ole tema kirjutatud kirjandusteose autor. Kui Barthes’i arvamust eeltoodud lauses uuesti silmitseda, hakkab koheselt silma selle mitte ainult paradoksaalsus, vaid lausa absurdsus. Kuid kui veidi mõtelda, siis mida siin imestada? Mida uudset on väites, et kirjutades me ei kirjuta, võrreldes väitega, et vaadates maailma, me ei näe? Inimene näeb seda, mida ta näha tahab, või seda, mida ta on valmis nägema, või üht elementi kogu pildist, jättes mõne pisiasja märkamata. Inimene vaatab, aga ei näe kõike. Inimene räägib ja kuuleb teiste kõnet pidevalt, aga kas ta suudab ühegi tunni jooksul kuuldu uuesti reprodutseerida? Kui paluda seda kellelgi teha, siis ainult fenomenaalse mäluga inimesed, spetsiaalselt treenitud inimesed saavad sellega hakkama. Me kuuleme, aga ei kuula. Miks mitte siis me kirjutame, aga me ei kirjuta?
Autori surmas on Barthes kirjutanud järgmist:
‘Kui Autor on eemaldatud, muutub igasugune teksti “deshifreerimise” püüe tarbetuks. Tekstile Autori andmine tähendab teksti vägivaldset peatamist, tema varustamist lõpliku tähistatavaga, kirjutuse sulgemist.’ [123]
Minu meelest on neis kahes lauses peidus teatav vastuolu. Miks just autori andmine, konkreetse autori olemasolu peatab teksti? Barthes’i hirm selle ees, et iga kirjutatud sõna seotakse kirjutava inimese isikuga, on põhjendatud. On mõttetu teoses toimuvat tegevust seostada autori eluga. Kurb on kuulata, kui väidetakse, et siinkohal hukati teoses see või teine sellepärast, et kirjaniku naabrid olid ta ära tüüdanud, või et autori varjatud homoseksuaalsuse tunnistuseks on õrn lillelõhn, mis teoses kujutatud ruumis levima hakkas. Iga ühe konkreetse inimese poolt kirjutatud sõna on võimalik seostada tema reaalses, füüsilises elus toimuvaga, kuid jääb kahtlus, kas nende seotus on tugevam kui astroloogiast tuntud tähtede seisu mõju inimeste elukäigule või mitte.
Tulles tagasi ülalpool toodud kahe lause juurde, jääb mind ikka kummitama olukord, mis saab siis, kui autor on surnud, aga teos on alles. Autorit enam “deshifreerima” ei pea. Aga teos ei ole kuhugi kadunud.
Pöördudes selgituse saamiseks S/Z-i2 poole, ei saa seletuse otsimisel kahe silma vahele jätta viit koodi ehk viit häält:
The five codes create a kind of network, a topos through which the entire text passes (or rather, in passing, becomes text). [20]
Teksti loomine toimub läbi viie põimuva hääle: empiirika hääl, isiku hääl, teaduse hääl, tõe hääl ja sümboli hääl. Mida kujutavad endast need viis häält, mille abil tekst saab looduks?
1. Empiirika hääl - empiirika hääl koosneb tegevuste seeriatest, tuntud tegevuste järgnevustest (röövimine; mõrv), mis moodustavad kogu teose alustalad, pakkudes samas strukturaalseks analüüsiks suurepärast materjali.
2. Isiku hääl - isiku hääl koosneb seemist, millega tegelaskujusid iseloomustatakse, millega neid kirjeldatakse. Tegelaskuju ei ole midagi enamat kui seemide kogum.
3. Teaduse hääl - teaduse hääl toob esile teadmised, mida teoses väljendatakse, teadmised (kirjanduse, Euroopa, kunsti) ajaloost, eetikast, meditsiinist, loogikast jne.
4. Tõe hääl - tõe hääl koosneb morfeemidest, mis moodustavad jutustuse lause, üksikutest elementidest, millest kogu narratiiv koosnev - tematiseerimine, ettepanek saladuse eksisteerimise kinnitamiseks, saladuse formuleerimine, vastuse lubamine jne. kuni paljastamiseni.
5. Sümboli hääl - sümboli hääl toob esile mitmevalentse, sügava ja saladusliku välja.
Need viis koodi ehk häält põimuvad üksteisega ja loovad teksti (ehk tekst saab looduks). Autoriga ei ole siin midagi seotud. Võib arvata, et teadmiste demonstreerimisel on ühel kirjanikul teatavad eelised teiste ees, kuid see demonstratsioon on vaid sümbol sellest, mida võib teada, mida teatakse ja mida ei teata. Teksti jooksvus, loetavus, sujuvus on kord parem, kord halvem, kuid diferentseerida erinevaid tekste selle põhjal ei saa, kuna tegu on häälega. Häälte introdutseerimine muudab võimatuks tekstide eristamise, kuna ühes kohas kõneleb hääl valjemini, teises kohas ei ole teda kuulda, kuid tekst kui edasiliikumine ei muutu sellest. Kas hääl on implitsiitne või eksplitsiitne, pole oluline, kuna autori kadumisega seoses jääb üldse arusaamatuks, kas miski enam on oluline. Kõik autorita tekstid sulavad ühte ja moodustavad Ühe Ühise Teksti. Hääled kõnelevad autorite asemel.
Kui veel viimast korda tulla tagasi Autori surmas öeldu juurde, mille kohaselt autori surm kaotab igasuguse vajaduse deshifreerimise järele ning seega on ka välditud millegi lõpliku määratlemine, jääb ka viie koodi ehk hääle taustal mulle mõistetamatuks, miks autori olemasolu tähendab lõplikkust. Ning kui siit veel edasi minna, tekib küsimus: mille poolest erineb üks füüsiline autor viie hääle kombinatsioonist? Hääled, mis moodustavad teksti, on sama isikulised kui autor. Tegelaskujude loomine omadussõnade abil hääle poolt justkui tähendaks seda, et tegelaskujusid ei looda, vaid nad tekivad ise. Sama kehtib ka füüsilise autori puhul - teose sündmustik loob ennast ise.
Kui autor on surnud, pakub Barthes nende asemele teksti, mis ise saab loodud, mis ise end jutustab, mis on põiming, kogum, tekst. Tegelikkus on paljastatud, autor on paljastatud ja ta on pjedestaalilt, kuhu ta vääralt ennast upitanud oli, tõugatud.
Tahan siinkohal meenutada asjaolu, et Barthes, nagu paljud tema kaasaegsed Prantsusmaal tegutsevad intellektuaalid, oli poliitiliselt vasakpoolsete vaadetega, või et olla täiesti õiglane, ta ei olnud parempoolne. Teatav side kommunismi, marksismi ja teiste sarnaste ideoloogiliste vooludega tal kahtlemata oli, teisiti ei saanud ollagi. Marxilt pärinev termin “võõrandumine”3 meenutab mulle autori surmamist. Töölised võõranduvad ühiskonnast või oma tööst või oma töö produktidest, nad ei näe enam seda, mida nad peaksid nägema, kuna nad võõranduvad; sama on teksti autorlusega. Autor tuleb eemaldada teosest ning siis on võimalik mõista, tunda, tunnetada, tajuda teost nii, nagu on vaja. On olemas ideaalne olukord, mille puhul on võimalik mõista seda, mis on õige. Kui autor on kadunud, on alles õige, tegelik tekst. Töölised võõranduvad, kuid kuskil on olemas see õige olukord, millest nad võõranduvad.
Sarnane situatsioon on demüstifikatsiooniga. Barthes’i järgi on olemas müüdi looja, müüdi tarbija ja demüstifitseerija. Ajakirjanikud on müüdi loojad, kaitsetu ajalehelugeja on müüdi tarbija ja Barthes on demüstifitseerija, kes paljastab kõik. Ta paljastab selle, kuidas rahvaga alatult manipuleeritakse, kuidas rahvast petetakse, kuidas tegelik elu on varjatud. Kuid mida ta asemele pakub?
Vandenõuteooria sellest, kuidas autorid on püüdnud lugejaid petta, väites, et nemad kirjutavad teoseid, mida nad kirjutavad, ei vii kuhugi. Autoritel puudub motiiv inimeste taoliseks petmiseks. Üle maailma ei ole taolist kokkulepet kõigi autorite vahel sellest, et nad hakkavad teatud hetkel väitma, et nemad kirjutavad midagi, ja nad tahavad sellise väitmisega saavutada - mida? Arusaadavalt pareerib Barthes koheselt, et loomulikult ei ole loonud autorid salaorganisatsiooni eesmärgiga lugejaid petta, vaid et lugejad ise otsivad autorit iga kirjutatud sõna tagant. Lugejad otsivad põhjust, miks just see sõna on just see sõna, miks ta on just seal, kus ta on. Kuid minu meelest ka lugejad ei ole moodustanud vandenõud autori otsimiseks.
Jääb mulje, et see, kelle kuriteod on vaja paljastada, on keegi tundmatu. Ei autorid, lugejad, elu ega miski ei ole süüdi selles, et autoreid peetakse ekslikult autoriteks. Või ehk ei olegi keegi, kaasa arvatud keegi tundmatu, ühtegi kuritegu sooritanud, nii et autor võib jääda surmamata? Mulle kahtlemata meeldib idee või unistus sellest, kuidas jumalad, kõiksus või viis häält kõnelevad läbi autori paberit kriipiva sule. Kahjuks aga tundub mulle, et nad ei tee seda. Mulle tundub, et rahvahulkadele ei oleva vaja paljastada tegelikkust, kuna tegelikkus ongi see, mis ta on, s.t. rahvahulgad usuvad seda, mida ajalehes kirjutatakse. Revolutsioon ei tarvitse veel kõiki päästa.