‘Alice Imedemaal’ ja Eco
ehk kuidas teha tekstid lugedes keerulisemaks.
Katre Pärn
Eco annab raamatus ‘Lugeja roll’ võimaliku teekonna läbi teksti tasemete 10osalise tabelina, mida ma kahes eri plaanis järgida püüan, kasutades analüüsimaterjalina ‘Alice Imedemaal´ esimest peatükki ´Küülikuaugust alla’.
Kuigi Eco rõhutab, et see teekond ei toimu etteantud järjestuses, vaid ‘kastide’ eht tekstuaalsete tasandite pidevas omavahelises seoses ja sellest tulenevalt üksteise aktualiseerimises, läbin ma analüüsi mehhaaniliselt, etteantud järgnevuses, esile toomaks Eco tehtud jaotusi ja grupistusi. Seejuures on ka viited esimestele, teistele ja järgnevatele operatsioonidele sümboolse, süstematiseeriva tagamõttega. Leitud tekstivasted võivad olla punnitatult näitlikud, kuid ka need on toodud vaid meetodi selgitamiseks.
[1] Silmas tuleks pidada, et esimese kasti sisu ei kasutata üksnes teksti kui tervikusse sisenemisel, vaid teksti esimesse/algtasemesse tormamisel terve teksti jooksul, kuigi osad aspektid jäetakse teksti pikema tarbimise jooksul tähelepanu alt välja [nagu hiljem selgub].
Esimesel teksti sisenemise sammul toetub lugeja baassõnastikule, leides kaasatud seemide põhilisimad tähenduslikud omadused. Peatüki alguslausest Alice oli juba õige tüdinud .. selgub, et tegelaseks on naissoost isik, ent esialgu ei ole veel teada, millised [tegelikud] naissoo omadused edasise teksti jooksul aktualiseeruvad.
Algse semantilise analüüsi ja süntaktiliste omaduste leidmisel teeb lugeja esimesed seoses samaviitelisuse ja kaastekstilisuse alusel: Korra või teise oli ta kiiganud .. lugeja otsustab, et ta’ga viidatakse Alicele.
Esimest lõiku lõpetavast Alice mõte mis kasu on raamatust, kus pole ei pilte ega kõnelusi võime järeldada, et tegemist on lapsega, kuigi lineaarne teksti manifestatsioon seda meile otseselt ei ütle, seda taipame toetudes konventsionaalsele /tavaraamile [infostruktuur, mis representeerib stereotüüpset situatsiooni või teadmist]. Lisaks võiks see, et peategelaseks on laps, viidata, et tegemist on lastele suunatud tekstiga. Samuti võib rääkiva ja vestitaskut omava küüliku tuleku järgi otsustada, et tegemist ei ole dokumentaalse või reaalelu sugemetega teosega, vaid fiktsiooniga. Selle järelduse puhul on mängus ka intertekstuaalsed raamid ehk siis kogemused nt sellelaadse kirjanduse lugemisest.
Esimeste lugejapoolsete sammude hulgas on ka retooriliselt, metafoorselt ülekodeeritud tekstiosade õigesti interpreteerimine. Sellesisulise ülekodeerimise näiteks on see, et peatüki pealkiri, mis tavaliselt tutvustab selle sisu, on ‘Küülikuaugust alla’.
Keele mitmetähenduslikkuse tõttu peab lugeja pidevalt tegema valikuid, mis jäävad samuti K1 operatsioonide hulka. Kui Alice hüppas küülikule urgu järgi hetkegi kaalumata, kuidas ta sealt hiljem välja saab, siis kontekst laseb meil oletada, et Alice ei jäta tegelemata massi määramisega, vaid hoopis arutlemata. Siinkohal on muidugi tegemist ka keele kujundlikkusega.
Esimeste lugejapoolsete sammude hulgas on ka ideoloogilise ülekodeerimise äratabamine. Viisakusreeglite järgimist Alice poolt võiks pidada autori kasvatusalaste vaadete näitajaks: ‘Vabandage, proua, kas see siin on Uus-Meremaa või Austraalia?’ Ning ta püüdis kõneldes niksu teha - kujutlege niksutamist, kui te ise langete läbi õhu !
[2] Üheks oluliseks analüüsi suunajaks on teadmised teksti looja ja teksti ‘lausumis-’ situatsiooni kohta. Antud teose puhul on need teadmised kahesuunalised: ühelt poolt on tegemist Lewis Carrolli poolt lausutud/kirjutatud tekstiga potentsiaalsest sündmuste käigust, mis kutsub lugejat umbusaldust suspendeerima. Teiselt poolt on tegemist tekstiga, mis esialgu anti edasi suuliselt. Saatjaks ehk autoriks oli narko- ja tütarlastelembene matemaatik ja teose zhanrina võiks nimetada ka narkosaagat. Alice seikleb Carrolli psühhodeelilistes hallutsinatsioonides, mis annab sellele fiktsioonile teatava dokumentaalsuse.
Eelteadmised lausumisolustiku kohta annavad seiklustele uue interpreteerimisnurga. Näiteks Alice’il polnud mahti peatumisele mõeldagi, kui ta juba tundis end langevat justkui väga sügavasse kaevu. Ka sellele järgnev langemise kirjeldus on vägagi täpne narkouimast põhjustatud aistingu ümberjutustamine.
[3] Testi väljendusplaan ehk lineaarne tekstimanifestatsioon [LTM] on tekst nii nagu see paistab verbaalselt oma lekseemilise pinnaga, ning selle peal kasutabki lugeja koodide ja subkoodide süsteemi, et jõuda teksti viimaste sisuplaanideni.
[4] Kõikide eelnevate operatsioonide tulemustele toetudes toimub nüüd semantiline ‘avanemine’. Näiteks võib järeldada esimeste lehekülgede sisu järgi, et tegemist ei ole anatoomiaalase lektüüriga ning seetõttu jätab lugeja edasisest atribuutikast välja need omadused, mis karakteriseerivad last füüsilise olendina — käed, jalad, silmad, organid. Samas võivad need omadused aktualiseeruda niipea, kui tekst selleks alust annab [näiteks Alice kasvu vähenemise peale võlujoogi joomist].
‘AI’ teema/de määramine on edasiseks teekonnaks oluline. Üheks võimalikuks valikuks oleks lastele seiklusliku muinasloona mõeldud ‘narkolugu’, mille eesmärgiks pole narkootikumide promomine, vaid meele ja fantaasia avardamine, mis omakorda on eesmärgiks narkootikumide kasutamisel. Kujutlusvõime on aga üks lapsemeelsuse tugipunkte. Teades, et tegemist on siiski fiktsioonilise lasteraamatuga, mitte niivõrd ‘seeneraamatuga’, ‘uinutab’ lugeja tavaraamidesse puutuva ja kohtleb edasisi seiklusi võimaliku kujutlustemaailma kohta järeldusi tehes. Otsustades aga, et tegemist on psühhodeelilise teosega, otsib lugeja tõenäoliselt tõendeid/kirjeldusi droogihallutsinatsioonidest. Igal juhul piirab lugeja vajaminevate raamide ja koodide valikut.
[5] Lugeja asub tegema [sulustatud] oletusi ‘võimaliku’ maailma kohta, mis terviku maailmana realiseeruvad edasi lugemise käigus.
[6] Lugeja teeb seniselt loetu kohta faabulakokkuvõtte: peategelaseks on tüdruk nimega Alice, kes oli õega jõepervel; nägi vestitasku ja kellaga rääkivat küülikut ja jooksis tolle järel küülikuurgu, langes kaevu jne.
[7] Sellise kokkuvõtte tegemise järel ja faabula edasisel samm-sammult läbimisel omab lugeja juba piisavalt infot, tegemaks esialgseid ennustusi faabula edasise käigu kohta, samas neid ennustusi saadava info järgi pidevalt korrigeerides. Jõudes hetkeni, Alice proovis väikest kuldvõtit lukuauku ja ta suureks rõõmuks see sobis ! asub lugeja tõenäoliselt suure huviga ootama, milline näeb välja uksetagune tuba, ent edasine kulg teeb ennustusse parandused: uks viis väikesesse koridori, mis polnud rotiaugust palju laiem ..
[8] Lugeja uurib aktandirolle, toetudes kolmele alusele: (a) teha tahtma, (b) teadma, kuidas teha ja (c) suutma teha. Alice kindlasti tahab tegutseda, sest ta vabatahtlikult jooksis küülikule järgi, samuti ta ‘teadvustamatult’ teab, kuidas teha, sest jõi võlujooki, kui muidu uksest sisse ei saanud, suutlikus on pigem Imedemaa osa tegevusest, mis suudab pakkuda Alice’ile õiged joogid ja söögid.
[9] Seejärel teeb lugeja laiemad ideoloogilised otsused opositsioonidele baseerudes: ‘AI’ on heatahtlik ja vägivallatu raamat, mitte halb/kurjus täis, tüdruku arutelud on lustakad, seega pole raamat kurb, sisu on positiivne, mitte negatiivne jne
[10] viimase sammuna loob lugeja tekstimaailma struktuuri, omistab selle tõeväärtused jms, mida küll esimese peatüki järel on veel vara teha.
Ehk on ‘AI’ juures huvitavamgi hoopis see, et Alice ise siseneb Imedemaale justnagu lugeja fiktsiooniteksti. Esimeses peatükis jääb tal küll vahele algtasemele semantiline analüüs, kuid hilisemate seikluste jooksul esitab ta küsimusi nii maailma kui lihtsalt sõnade tähenduste kohta.
Samuti analüüsib Alice Imedemaad tavaraamide kaudu, läbi senise reaalmaailma kogemuse: Hea on küll ütelda ‘Joo mind’, kuid tark väike Alice ei hakanud seda ülepeakaela tegema .. ja Alice polnud iial unustanud, et kui juua palju pudelist, mille peal seisab ‘MÜRK’, on peaaegu kindel, et kõik läheb varem või hiljem korrast ära. Ka teeb ta olukorralisi valikuid, seostades jooki uksega.
Edasise seikluse käigus, Imedemaale sisenedes hakkab Alice seda samamoodi omaks võtma, kui lugeja tekstimaailma, esitades vähem ja vähem küsimusi selle kohta, kas see on võimalik või mitte, kas asjad on tegelikult nii — Imedemaa on ju muinasjutt, milles Alice seikleb ja seepärast ta kohtleb seda muinasloona.
Eco analüüsimeetod annab võimaluse siseneda ‘AI’ teksti kahe nurga alt — lugejana ja Alice’ina ja tegelikult polegi sellel olulist erinevust. Olulisem on see, et selgub erilises selguses see, kuivõrd igaüks meist on lugedes justkui Alice, kes satub uude ja huvitavasse maailma.