Tegevuse tingimused |
Tähenduse mõõde |
Interpretant (kalduvus reageerida) |
Tähendused–signifikatsioonid |
Info saamine |
Designatiivne |
Meeleelundid, sensoorne närvisüsteem |
Stiimuliks olevad objektide omadused |
Objektide valik eelistavaks käitumiseks |
Hinnanguline |
Ühtede v. teiste objektide eelistus (seotud autonoomse närvisüsteemi ja mäluga, mõnukeskused) |
Objekte “tugevdavad” omadused |
Objekti mõjutamine mingi erilise käitumise kaudu |
Ettekirjutav |
Ühe või teise käitumisviisi eelistus (somaatiline närvisüsteem) |
Tegevus kui millelegi kaasaaitamise vahend |
Tihti on märk
ühes mõõtmes ülekoormatud ja
teises võib olla null. Teises kontekstis võib “must” olla hinnang või ettekirjutav; “hea” kirjeldav või ettekirjutav.
Iga märk võib
suuremal või vähemal määral funktsioneerida igas mõõtmes, omada kõiki interpretante.
Märgitüübid
Näitavad märgid (tähistavad
üksikobjekte) — indeksid (see) ja
pärisnimed (isikunimed). Näitavad zhestid.
Iseloomustavad märgid (võivad tähistada
mitmeid objekte ja olla seotud erineval viisil teiste märkidega)
—
ikoonilised, kui
märgil on oma objekti (denotaadiga) ühised omadused: fotod, taevakaart, mudel
— sümbolid (võivad olla nimi-
või omadussõnad): taevatähtede nimetused
Universaalsed ( võivad tähistada
kõike ja on seotud kõigi märkidega) miski
Loogika, matemaatika
ja lingvistika
võib täielikult lülitada semiootikasse. Mõned teised teadused osaliselt. Semiootika kui kõigi teaduste organon või instrument.
SEMIOOSI KOLM MÕÕDET
Semantika märk— ese (el-de suhe välismaailma, maailma märgistamine, tähenduse
andmine). Loogika, Triviumis dialektika
(vaatluskunst). Intensionaali (semantiliste tunnuste kogum) mõiste –
tänap. semiootikas kui siduv lüli tavakeele semantika
„võimalikkude maailmade“ ja ilukirj. maailmade
semantika vahel. Ekstensionaal
— välismaailma objektide kogum, kui rääkida mitte nende eksisteerimisest, vaid
määratlemisest, on määrateldavad nende tunnuste kogumi (intensionaal)
poolt. Oluline praktilises kõnes.
Semantiline mõõde tähistab, denoteerib.
Mõningate hullemeelsuse liikide vahel kaob vahe denotaadi
ja designaadi vahel — reaalne maailm lükatakse
kõrvale ja inimene elab justkui märkide maailmas. Termin „tähendus“ ülekoormatud, peaks
hoiduma.
Semantiline reegel — määrab ära, millistel tingimustel märki võib kasutada objekti
v situatsiooni suhtes; sellised reeglid määravad kindlaks vastavuse märkide ja situatsioonide,
mida antud märgid on võimelised tähistama/märgistama (denoteerima).
Märk võib märgistada (omada denotaadina) kõike seda, mis vastab
semantilise reegliga formuleeritud tingimustele, samal ajal
kui reegel ise konstateerib designatsiooni (tähendustamise) tingimusi ja koos
sellega määrab ära designaadi (denotaatide klass või liik)
Semantiline reegel indeksi jaoks: ei iseloomusta
ja ei
pea olema sarnane. Igal momendil märk
tähendab, (tema designaadiks on) see, millele ta osutab pärisnimi
Ikooni jaoks: ikoonid tähistavad (denoteerivad), iseloomustavad neid objekte, milledel on samasugused omadused (või osa omadusi)
mis märkidel enestel iseloomustavad
Sümbolite semantiline reegel vormub teiste sümbolite
(millede reegleid ei tuvastata) abil
või viidates konkreetsetele objektidele, mis on mudeliteks (ja seega
täidavad ikooniliste märkide rolli).
Indeksaalsete märkide designaadid
on asjad, ühekohaliste iseloomustavate märkide designaadid — omadused, kahe- ja
rohkemkohaliste iseloomustavate
märkide designaadid on suhted; lausete designaadid on faktid või asjaolud. Vrd Peirce
Süntaktika. Märk — märk.
Keelesisesed reeglid märkide moodustamise ja kasutamise kohta. Grammatika.
Süntaktiline mõõde implitseerib (kaasab). Käsitleb
märgi struktuuri, nii sisestruktuuri kui ka seda, kuidas üksikmärgid
moodustavad koondmärke ehk tekste. Need reeglid on kõige lihtsamad ja
kohustuslikud.
Grammatikaline reegel määratleb märgilisi
suhteid märgiliste vahendite vahel.
Pragmaatika. Märk — subjekt.
Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad
„minad“. Suhted rääkija — kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem
soovituslikud, tendentsid. Retoorika. Pragmaatiline mõõde väljendab.
Pragmaatiline reegel — konstateerib
tingimusi, mille juures märgiline vahend on interpretaatori
jaoks märk. „Oi!“, modaalsõnad, „Tere hommikust!“ erinevates tähendustes)
Morrise näide. Sõna „laud“ implitseerib
(kuid ei tähista) horisontaalse pealispinnaga mööblieset, millele võib
paigutada esemeid. Tähistab teatud objektide klassi (mööbliese), üldnimi, denoteerib neid objekte, millede suhtes seda sõna saab
kasutada. Väljendab oma interpretaatorit (surnud
keeltes see puudub). Singularia nominantur, universalia
significantur.
Keel selle termini
semiootilises mõttes on igasugune subjektidevaheline märgiliste vahendite,
millede kasutamine on määratletud grammatiliste/süntaktiliste, semantiliste ja
pragmaatiliste reeglitega, kogum.
Diskursuse põhitüübid
(Märk, keel ja käitumine 1946)