Alice Imedemaal ja Jean Baudrillard
Alice`i tunnistus
Ellu Maar
�Alice Imedemaal� on lugu sellest, kuidas v�ike t�druk satub isemoodi maailma, kus valitsevad omap�rased seadusp�rasused ning kus leidub veidraid elanikke. Baudrillard`i j�rgides on �Alice Imedemaal� aga jutustus simulaakrumidest ja simulatsioonist.
Raamat algab Alice`i sattumisega Imedemaale ja l�peb tema naasmisega tagasi nn �p�ris� maailma. Kogu raamatu v�ltel, kui lugejale esitatakse lugu Alice`i silmade l�bi, puutume kokku imetabaste tegelaste ja s�ndmustega ning meile r�hutatakse korduvalt, et tegu on millegi erakordse, tavalisest k�rvalekalduvaga. Alice esindab seiklustes justkui vaatepunkti reaalsusest ning v�rdleb seda selle uue reaalsusega, millesse sattunud on. Imedemaa erineb k�iges tavareaalsusest. Alice t�mbab s�ndmuste arenedes paralleele kahe maailma vahel ning leiab, et need on t�iesti erinevad. Ka tema ise on erinev.
�Sa ime k�ll, kui veider t�na k�ik on! Ja eile l�ks k�ik t�itsa nagu harilikult. Kas ma olen ��sel muutunud v�i? Oot, las ma m�tlen: kas ma olin hommikul �rgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on j�rgmine k�simus: kes ma siis �le�ldse olen?�
Alice hakkab uude maailma sattudes k�ituma selle reeglite kohaselt. Ta ei suuda enam meenutada oma varasemaid teadmisi ning kasvab ja kahaneb, nagu juhtub. Siiski j��b Alice meile nendes p��rastes s�ndmustes justkui kompassiks, mis aitab meil toimuvat v�rrelda reaalsusega ning meeles pidada, et tegemist on n�ilisusega.
Imedemaal ei toimi reaalse maailma seadused. Aja ja ruumiga m�ngitakse seal igati, �igemini m�ngib aegruum Imedemaa elanikega, kellel ei ole selle �le kontrolli. Alice kasvab ja kahaneb kontrollimatult, �mbruskond ja tegelased muutuvad �kiliselt ja ettearvamatult. M�rtsij�nesel on kogu aeg kiire, ta ei suuda kunagi ajaga sammu pidada. K�barsepp on Ajaga t�lli l�inud, kuna kuninganna arvates l�i ta Aega surnuks, ning seet�ttu on kell tema jaoks pidevalt kuus.
Baudrillard`i termineid kasutades on Imedemaa �ks suur simulaakrum � mehhanism, mis kaotab �ra igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Suhe m�rgi ja referendi vahel on illusioon, kuna referent puudub; on vaid m�rk ise, mis simuleerib referendi olemasolu. Reaalsus on vaid m�rgi peegeldus.
Baudrillard`i j�rgi on simulaakrumi paljastamine v�imatu, igasugune katse selles suunas viib vaid uute simulaakrumite tootmiseni. Imedemaa simulaakrumid on �nneks siiski paljastatavad Alice abil. Alice on tulnud teistsugusest, ��igest� reaalsusest, kus ei valitse simulatsioon, kus igale m�rgile vastab kindel referent ning kus m�rgis�steemid vastavad reaalsusele selgelt ja l�bipaistvalt. Seet�ttu suudab ta Imedemaale sattudes simulatsiooni l�bi n�ha � erinevalt teistest Imedemaa elanikest. Uue maailma funktsioneerimine m�jutab teda, ta ei suuda enam meenutada omandatud teadmisi ning esitab nende asemel jaburdusi, kuid saab siiski ise aru nende m�ttetusest.
Simulaakrumil on omadus v�rgutada, peibutada. V�rgutama, see t�hendab Baudrillard`i j�rgi surra reaalsusena ja �rgata ellu peibutisena. V�rgutavad ja t�mbavad ligi meid ainult t�hjad, m�ttetud, absurdsed, elliptilised, igasuguse referentsita m�rgid. Need m�rgid on rikutud, andnud alla ahvatlusele. Alice, saades aru Imedemaa illusioonilisusest, l�heb m�nguga siiski kaasa, kuna simulaakrumi v�lu peibutab teda. Just Imedemaa n�iline t�ep�rasus, mis erineb siiski reaalsusest, v�lus Alice`it. Imedemaale sattus ta just seet�ttu, et k��liku imetabane k�itumine sundis Alice`it talle j�rele jooksma.
Carroll on siiski positiivsem kui Baudrillard, kuna kui viimane uskus simulatsiooni paljastamise v�imatusse, laseb Carroll oma raamatu kangelasel selle siiski l�bi viia. Viimase peat�ki nimi � Alice`i tunnistus � on etteruttavalt paljastav.
Simulatsioon, enesele omaselt pidevalt end juurde genereerides, on v�tnud selleks ajaks juba ulatuslikud m��tmed. Imedemaal toimub kohtuistung. Kohus on teatavasti institutsioon, mille �lesandeks on v�lja selgitada l�plik t�de. Tuleb leida t�elised referendid, t�eline reaalsus. Baudrillard`i j�rgi on simulatsiooni ajaj�rgule omane reaalsuse m�rkide vohamine, reaalsuse ja referentsi paaniline tootmine, selleks et varjata reaalsuse tegelikku puudumist. Kohus on �ks viis suurendada n�ilisust, et m�rgid peegeldavad s�gavat reaalsust.
Kui siiani on Alice lasknud silmulatsioonil end peibutada, v�ttes seda kui p�nevat m�ngu, siis n��d taipab ta, et Imedemaa elanikud ei suuda eraldada m�ngu reaalsusest ning on simulatsiooni sisse m�ssitud. Alice vaatleb eksplitseeritud nihestatust k�rvalt: kohtunikuks on Kuningas, kelle olemus kajastub v�limuses � �ta v�limus oli kuidagi kohmakas ega m�junud hoopiski sobivalt�. Vandemehed kirjutavad oma tahvlitele nime asemel Alice`i dikteerimisel �Igavesed napakad�. �ks vandemeestest, sisalik Bill, kirjutab krihvli kadudes tahvlile s�rmega. See, mida tahvlile kirjutada, ei oma t�htsust, oluline on j�tta mulje, et sinna kirjutatakse midagi olulist. Kuninganna soovib kohe peale s��distuse ettelugemist otsuse langetada, kuna ta teab, et uurimisprotsess ise ei oma mingit t�htsust. N�ilisuse huvides katkestab k��lik teda: �Mitte veel, mitte veel! Enne tuleb �iendada hulk asju!� tuleb s�ilitada n�ilist t�ep�rasust, reeglitele vastavust, seep�rast tuleb etendada t�elist kohust, kuigi sellel puudub eesm�rk.
Tunnistuste andmisel j�tkub simulatsiooni v�iduk�ik. M�rgid t�histavad m�rke ning selles l�putus ringluses puudub igasugune referentsiaalne plaan.
K�barsepp: �See algas teega...�
Kuningas: �Tinin algab muidugi t-ga!�
� � �
M�rtsij�nes: �Seda ma salgan�
Kuningas: �Seda ta salgab, j�tke see osa v�lja�
� � �
Vandemees: �Aga mida Unihiir �tles?�
K�barsepp: �Seda ma ei m�leta�
Kuningas: �Te peate m�letama, v�i ma lasen teid hukata�
� � �
K�barsepp: �Ma olen kehv mees, majesteet�
Kuningas: �Te olete �likehv k � n e m e e s�
T�de ja reaalsus ei oma selles kohtus mingit t�htsust. Oluline on t�histaja plaan, k�ne ise. M�rk t�histab m�rki, mille tagant on referent t�ielikult unustatud. Esimeses dialoogis on simulatsioon viidud selleni, et arutletakse metatasandil. Kuninga jaoks on olemas vaid m�rgid, mille tagant ta ei erista reaalsuse plaani.
Kui m�rtsij�nes midagi salgab, siis ei ole vaja selle �le pikemalt arutleda, kuna salgamine t�hendabki, et salatavat ei eksisteeri � maailmas, kus eksisteerib vaid simulaakrum, ei saa see, mida m�rgiliselt ei kajastata, �ldse eksisteerida. Antud juhul on olemas salgamine. Seda aga, mis muudab salgamise v�imalikuks, st salatav ise, ei ole.
K�barsepp peab m�letama, mida Unihiir �tles. Kuninga m�istes t�hendab see, et K�barsepp peab simuleerima, looma uue reaalsuse ja panema Unihiire suhu mingid s�nad, et kohus tunduks t�ep�rasem. Simulaakrum peab end pidevalt juurde tootma.
L�puks �tleb kuningas, et k�barsepp on kehv k�nemees, kuna viimane ei suutnud piisaval hulgal simulatsiooni toota. Ei ole oluline, et k�barsepp kajastaks tegelikult toimunut, vaid et ta esitaks meile loo, m�rkide jada. Hea k�nemees produtseerib suurel hulgal informatsiooni ning see, kas see sisaldab ka t�hendust v�i mitte, ei oma t�htsust.
�nneks kutsutakse j�rgmiseks tunnistajaks Alice, kes on h�sti etendatud simulatsiooni l�bi n�inud ning paljastab selle. Alice on kasvanud v�ga suureks � see on ekspitseeritud s�mbol tema �leolekust, tema paremast reaalsuse seletamise oskusest. Alice ei l�he kaasa �ldise simulatsiooniga ning p��ab argumenteerides rakendada t�elisi, st reaalse maalima loogikaseadusi, mis paljastavad Imedemaa kohtu nihestatuse.
Kuninga v�itel k�ige t�htsamaks t�endiks osutub luuletus, millel ei ole enam isegi n�ilist m�tet, mis ei p��agi enam t�esust simuleerida. Luuletus sisaldab suurt hulka informatsiooni, milles puudub igasugune t�hendus. T�henduse edasi andmise asemel lavastatakse t�hendus. Simulatsioon on viinud end implosioonini, sisemise plahvatuseni, kokkuvarisemiseni. K�ige t�htsama t�endi aga nurjab Alice, kelle s�nul ei ole v�rssides m�tet.
Kuningas: �Kui neis /v�rssides/ pole m�tet, siis s��stab see meid maailmatust t�linast, eks ole, sest me ei tarvitse vaeva n�ha sealt m�tte otsimisega.�
Simulaakrum on mugav, kuna sellega opereerides ei ole vaja arvestada t�lika reaalsusega. Selles seisnebki selle peibutav j�ud. Ei ole vaja end vaevata m�rgitaguse tegelikkuse v�ljaselgitamisega, kui on v�imalik produtseerida mugavamat tegelikkust, m�rgilist tegelikkust.
K�igele paneb l�puks punkti Alice, paljastades simulaakrumi, n�ilisuste kogumi sellega, et nimetab Imedemaa elanikke nende �ige nimega � viib m�rgi vastavusse reaalse maailma referentsiaalse plaaniga:
Alice:�Te pole ju midagi muud kui pakk kaarte!�
N�ilisus hajub ning Imedemaa elanikud saavutavad oma t�elise olemuse � muutuvad kaardipakiks.
Baudrillard`i j�rgi on simulatsiooni paljastamine v�imatu, kuna selline katse viib vaid uue simulatsioonini. Reaalse ja simuleeritu vahel on v�imatu vahet teha, reaalsuse absoluutset tasandit on v�imatu leida. Alice`i k�sutuses on aga nii reaalse maailma kui Imedemaa m�rgis�steemid ja maailmamudelid. Reaalse maailma, st meie maailma t�ed on �limuslikumad Imedemaa t�dedest, seda sisendab Alice meile l�bi oma seikluste pidevalt. Imedemaa on jabur ja vale, kuna see ei vasta reaalse maailma reeglistikele. Simulaakrumi paljastamine toimub reaalse maailma m�rgis�steemi abil � seda kasutades hajub Imedemaa simulatsioon. Reaalse maailma m�rgid on justkui t�eline kohtus�steem, kuna need peegeldavad s�gavat reaalsust.
Tundub, et Alice`i suhtumine on egotsentristlik. Baudrillard kirjutab: �Disneylandi �lesandeks on varjata, et reaalne maailm ise on Disneyland. Disneylandi esitatakse imaginaarsena, et luua mulje, nagu oleks k�ik muu reaalne, samas kui kogu Los Angeles ja teda �mbritsev Ameerika ei olegi enam reaalsed, vaid kuuluvad h�perreaalsuse ja simulatsiooni valda. See maailm soovib esineda lapsikuna, et veenda meid, nagu oleksid t�iskasvanud kuskil mujal, reaalses maailmas.� Alice`ile ja meile, lugejaile, n�idatakse Imedemaad, et saaksime selle jaburust ja t�henduste puudumist v�rrelda oma Imedemaaga ning veenduda, et meie maailmas toimib kommunikatsioon ja t�henduseloome �igesti; Imedemaa �lesanne on varjata, et reaalne maailm ise on Imedemaa. Selle k�rvutamise abil on h�lbus j�tta m�rkamata siinsed simulaakrumid ja simulatsioonid, mille ohvriks oleme, kui uskuda Baudrillard`i, j��nud sama h�lpsalt kui Imedemaa elanikud. Vahe seisneb aga selles, et meie tasandi Alice`it ei eksisteeri; reaalsust ei eksisteeri, on vaid simulaakrumid ja simulatsioon.
