KULTUURIDE VASTASTIKUSE MÕJU TEOORIAST
(semiootiline aspekt)

Kirjandusteaduse väljumine rahvusliku ainese piiridest oli seotud mütoloogilise koolkonna ja indoeuroopa keeleteadusega. Tõukejõuks sai see, et väga mitmesugustel tasanditel avastati jahmatavaid kokkulangevusi tekstide vahel, mille puhul seni polnud ühisjooni isegi mitte oletatud. Kõik hilisemad üksteisele järgnenud koolkonnad – “laenude koolkond”, kultuuriajalooline koolkond, marristlik stadiaalsusekoolkond jt – pühendasid oma jõupingutused ühele ja samale küsimusele: sellele, et seletada nimede, motiivide, süžeede, kujundite kokkulangevusi üksteisest kultuuriliselt ja ajalooliselt kaugete kirjanduste, mütoloogiate, rahvaluuletraditsioonide vahel. Sama probleem on jäänud uuringute keskmesse ka tänapäeval. Rohkem kui pool sajandit kestnud otsingute kokkuvõtteks võib pidada kontseptsiooni, mis kõige kindlakujulisemalt on väljendatud Viktor Žirmunski ja Nikolai Konradi töödes.

Neis töödes sai küsimus võrdlevast kirjandusuurimisest metodoloogiliselt selgepiirilise vormi: nii tekstide kui ka nende üksikelementide puhul hakati eristama geneetilist ja tüpoloogilist lähedust. Sealjuures lähtuti stadiaalse ühtsuse ideest, mille oli esitanud juba Edward Taylor . Selles idees nähakse võimalust Goethe “maailmakirjanduse”-kava teostumiseks. Stadiaalset ühtsust peetakse põhimõtteliseks tingimuseks, mis teeb võimalikuks niihästi selle tüpoloogilise võrdluse, mida uurija sooritab, kui ka need ajaloolis-kultuurilised “mõjud” ja “laenud”, mida ta uurib. Kui Nikolai Konrad räägib jaapani rüütlikultuurist või hiina renessansist, peab ta silmas, et kultuuriajaloo ülemaailmsed arengustaadiumid kutsuvad üksteisest kaugeimateski kultuuriareaalides esile tüpoloogiliselt sarnaseid nähtusi. Viktor Žirmunski märgib, et “eri rahvaste kirjanduste ajalooliselt sarnaste nähtuste konkreetse võrdleva analüüsi puhul ristub küsimusega kirjandusprotsessi stadiaal-tüpoloogilistest analoogiatest siiski vältimatult vähemasti niisama oluline küsimus vastastikustest rahvusvahelistest kirjandusmõjudest. On täiesti ilmne, et seda viimast ei saa täiesti kõrvale jätta. Tegelikult ei tunnegi inimühiskonna ajalugu näiteid absoluutselt isoleeritud kultuurilisest (aga järelikult ka kirjanduslikust) arengust ilma üksikute piirkondade vahelise otsese või kaudsema vastastikuse toime ja mõlemapoolse mõjuta.”1

Säärase vastasmõju eelduseks on stadiaalse ühtsusega kaasnevad “ebaühtlused, vastuolud ja mahajäämused”, mis Žirmunski arvates iseloomustavad “klassiühiskonna arengut” “ühtse sotsiaal-ajaloolise protsessi ebaühtluse” tingimustes2 . Toetudes ühel poolt Karl Marxi tuntud seisukohale, et “tööstuslikult arenenum maa pakub vähemarenenule üksnes pilti tema enese tulevikust”3 , ja teisalt akadeemik Aleksandr Vesselovski “vastassuunaliste voolude” kontseptsioonile, sõnastab Žirmunski teesi, et igasugune välismõju on vaid immanentset kirjandusarengut kiirendav tegur.

Need siin lühidalt esitatud seisukohad tähendasid omal ajal olulist edusammu võrdlevas kultuuriuurimises ja nende väärtus on säilinud ka tänapäeval. See ent ei tähenda, et teaduse nüüdisaegses arengujärgus võikski nendega piirdudagi.

Kõigepealt tuleb öelda, et tähelepanuta on jäänud suur hulk tegureid, mille puhul vastastikuse mõju tõukejõuks ei ole mitte sarnasus või lähedus (stadiaalne, sü žeelis-motiiviline, žanriline jne), vaid erinevus. Saab nimetada vaid kaht innustavat põhjust, mis tekitavad huvi mingi asja või idee vastu ja soovi seda omandada või ära õppida: 1) on vajalik, sest on arusaadav, tuttav, kuulub mulle tuntud ettekujutuste ja väärtuste hulka; 2) on vajalik, sest on arusaamatu, tundmatu, ei kuulu mulle tuntud ettekujutuste ja väärtuste hulka. Esimest võib määratleda kui “oma otsimist”, teist kui “võõra otsimist”. Võrdlev kultuuriuurimine kannab endal indoeuroopa mütoloogilise “algkodumaa” pitserit ja see annab end tunda kogu selles võttestikus, mille abil otsitakse välja samasugususe-elemente. Muidugi on hulga efektiivsem näha iraani ja kelti pärimusmotiivide vahel sarnasusi kui pöörata tähelepanu triviaalsele asjaolule, et nad erinevad. Aga kui me ei piirdu sooviga luua pelgalt üksikkultuuride stadiaal-paralleelseid ega immanentselt autonoomseid ajalugusid, vaid teeme järgmise sammu ja seame ülesandeks rajada inimkonna kultuuri ajalugu, siis tõukab säärase ainese väljanoppimine meid põhjendamata järeldusele, et just säärased kokkupuutekohad ongi see, mis hetrogeense materjali ühtseks tervikuks liidab.

Ei saa muidugi öelda, nagu poleks küsimus erisuguste elementide vastasmõjust huvi äratanud. Juba Viktor Šklovski ja Juri Tõnjanov pöörasid tähelepanu asjaolule, et tekstide funktsioonid nende omandamise käigus võõramaise kultuuri poolt muutuvad, ja ühtlasi ka seigale, et teksti toime on seotud tema transformatsiooniga4 . Siit järeldus, et saamaks aktiivseks osaliseks kirjanduslikus järglusprotsessis isegi ühe ja sama kultuuri piires, peab tekst tuttavast ja “omasest” kas või tinglikult muutuma tundmatuks ja “võõraks”.

Pärast seda, kui Dionýz Ďurišin oli näidanud, et kontakti mehhanismi poolest ei ole põhimõttelist vahet neil vastastikustel mõjustustel, mis toimuvad eri tekstide vahel rahvuskultuuri sees, ja neil, mis leiavad aset eri kultuuridesse kuuluvate tekstide vahel,5 sai selgeks nende tähelepanekute olulisus komparativistikale.

Suur hulk konkreetseid võrdlevaid uurimusi rajanebki just selliste transformatsioonide ja struktuurinihete uurimisel, mis toimuvad mingites tekstides või kirjandusnähtustes nende omaksvõtmisel teise traditsiooni poolt. Nõnda et ses mõttes pole küsimus uus. Kuid teoreetilisest selgusest on asi veel kaugel.

Ďurišini sõnastatud seisukohal, mis on tihedalt seotud uurimustega üldise tekstiteooria alal, on üpris suur tähtsus.6 Meie püüame siin edaspidi näidata, et seda seisukohta võib oluliselt laiendada, nii et ta hõlmaks kõiki loovmõtlemise liike, alates individuaalsetest teadvusaktidest kuni vastastikuste tekstuaalsete mõjudeni ülemaailmses mõõtkavas.

Aga enne kui selle küsimuse enda juurde asuda, on vaja kindlasti peatuda vaatenurgal, millest tahaksime seda uurida. Seniajani on teadlaste huvikeskmes olnud tingimused, mille korral teksti mõju tekstile on võimalik. Meid huvitab muu: miks ja missugustel tingimustel osutub võõras tekst teatud kultuurisituatsioonis hädavajalikuks. Küsimuse võib seada ka teisiti: millal ja millistel tingimustel on “võõras” tekst hädavajalik “oma” arenguks või – mis on seesama – millal on kontakt teise “minaga” vältimatu tingimus “minu” teadvuse loominguliseks arenguks.

Igasugune teadvus sisaldab endas võimet loogilisteks operatsioonideks, s.o mõnede lähteväidete transformatsiooniks teatud algoritmide järgi, ning loovmõtlemise elemente. Too viimane, loovmõtlemine, seostub võimega transformeerida lähteväiteid mingil säärasel viisil, mis ühetähenduslikult ennustatav ei ole. Siin on keskne osa analoogmehhanismidel. Kuid tuleb toonitada: need analoogiad peavad olema sellist laadi, et oleks välistatud nende ühetähenduslik algoritmistamine. Seejuures ei saa ka öelda, et analoogmehhanismil oleks siin tõenäosuslik iseloom. Säärasele oletusele räägib vastu terve hulk kaalutlusi. Viidakem kas või sellele, et need intellektuaalsed operatsioonid on põhimõtteliselt ainukordsed ja järelikult sobimatud statistiliseks modelleerimiseks. See aga teeb ka tõenäosuslikust modelleerimisest rääkimise mõttetuks. Kõnealuse analoogiaaparaadi puhul tuleks ehk rääkida “tinglikust ekvivalentsusest” (selle mõiste tähenduse määratleme hiljem).

Nähtavasti leidub igasuguses teadvuses mõlemat tüüpi mõtlemise elemente. Ent võib arvata, et teadusmõtlemisele on eriti omased loogilised ja kunstilisele mõtlemisele loomingulised struktuurid, argiteadvus aga asub kusagil selle telje keskpaigas.

Loovmõtlemise psühholoogiliste mehhanismide uurimine jääb väljapoole meie pädevuspiire. Eesmärgi tarvis, mis meie endale seame, piisab, kui piirdume meid huvitava situatsiooni teatava üldise küberneetilise modelleerimisega.

Loovmõtlemiseks nimetame edaspidi intellektuaalset seadeldist, mis suudab väljastada uusi teateid. Uuteks teadeteks aga peame selliseid teateid, mida pole võimalik mõne etteantud algoritmi abil mingist teisest teatest ühetähenduslikult tuletada. Niisuguseks lähteteateks võib sealjuures olla nii tekst ükskõik millises keeles kui ka tekst-objekt, s.o tegelikkus, mida käsitatakse kui teksti.

Kõrvuti püüdega koode ühtlustada ning adressaadi ja adressandi vahelist teineteisemõistmist võimalikult hõlbustada toimivad kultuurimehhanismis ka risti vastupidised tendentsid. Ei tarvitse tõendada, et kogu kultuuri areng on seotud isiksuse struktuuri keerukustumisega, talle omaste informatsiooni kodeerivate mehhanismide individualiseerumisega. See protsess, mis tormiliselt kulgeb sotsiokultuurilise elu kiireima arengu ja komplitseerumise ajastuil, vajab veel lähemat selgitust.

Isiksusesiseste semiootiliste struktuuride individualiseerumisega kaasnevad silmanähtavad sotsiokommunikatiivsed vaevused. Kommunikatiivsuse märgatav alanemine loob olukorra, kus üksikisikute teineteisemõistmine võib raskeneda isegi nende täieliku vastastikuse isoleerumiseni ja see on kahtlemata juba sotsiaalne haigus. Ei tarvitse siin üles lugeda mitmesuguseid ühiskondlikke ja isiklikke tragöödiaid, mida niisugune olukord põhjustab. Kõik see on ilmselge ja hästi kooskõlas klassikalise informatsiooniteooria lähteteesidega, mille järgi teate igasugune muutumine edastamise käigus on kahjulik moonutus, tingitud müra tungimisest sidekanalisse, ega tulene mitte kommunikatsiooni teoreetilisest mudelist, vaid selle mudeli tehniliselt ebatäiuslikust teostusest.

Ent kujutlusele, nagu oleks meil on siin tegu parasitaarse nähtusega, räägib vastu kogu kultuuriajalugu ja veenab meid hoopis selles, et koodide individualiseerumine on niisama aktiivne ja püsiv tendents nagu nende genereraliseeruminegi.

Vähe sellest: praegusel juhul on meil nähtavasti tegu veelgi üldisema arengutendentsiga.

Uurides bioloogilist paljunemisfunktsiooni ja selle mehhanismide evolutsiooni bioloogilise arengu käigus, märkame sarnasust eespool täheldatud protsessidega. Evolutsiooniredeli madalamail astmeil saab paljunemine teoks jagunemise teel ja järelikult on lähteabinõu ülimalt lihtne ja käepärane. Hiljem tekivad sugudeklassid ja viljastumiseks on vaja teise kohalolu7 , mis aga kohe seda füsioloogilist funktsiooni komplitseerib, olgugi et tema kaheldamatu hädavajalikkus elu jätkumiseks paistab nõudvat just äärmist lihtsust ja tagatust. Järgmise veel kultuurieelse, zooloogilistes kooslustes rohkesti esindatud arengujärguga lisandub valikulisus: soojätkamiseks ei kõlba enam vastassoost klassi iga isend, vaid ainult mingi piiratud rühm või rangelt eristatud üksus. Üha enamate keeldude tagajärjel tekib juba loomariigis keerukas semiootiline armastuse-mõiste, mis kultuurilise arengu käigus muudetakse erakordselt vahendatuks. Võiks kirjutada terveid köiteid sellest, milliste mehhanismide abil kultuur paljunemisfunktsiooni keerukamaks muudab ja tihti olukorra loob, kus selle teostamine on samahästi kui võimatu (platoonilise armastuse ideaal, rüütellik armastuskoodeks, mitmete keskaegsete sektide müstiline erotism jne). Nagu kommunikatsiooni puhul, märkame siingi üha kasvava keerukustumise protsessi, mis satub algse funktsiooniga vastuollu. Miskipärast osutub tähtsaks teha seda, mida on hädasti vaja teha, mitte kõige lihtsamal, vaid kõige keerukamal viisil.

Kui tulla tagasi kommunikatsiooniprotsesside juurde, siis peab tähelepanu pöörama veel ühele aspektile. Kodeerimissüsteemide keerukamaks muutumine pole ainus, mis ühetähenduslikku teineteisemõistmist takistab. Kultuuriarengu käigus muutub pidevalt keerukamaks ka edastatava sõnumi semiootiline struktuur ja seegi raskendab ühetähenduslikku dešifreerimist. Kui reastada tekstistruktuuri keerukuse kasvamise järjekorras: tänavasignalisatsiooni teade – tekst loomulikus keeles – luuleande süvalooming, siis on ilmselge, et esimest saab sõnumi vastuvõtja ainult ühetähenduslikult mõista, teine on küll orienteeritud ühetähenduslikule (“õigele”) mõistmisele, kuid võimaldab kahemõttelisuse-juhte, kolmanda puhul aga on ühetähenduslikkus samahästi kui välistatud. Taas oleme vastamisi kommunikatsiooniparadoksiga. Selgub, et tekst, mille kultuuriväärtus on kõige suurem ja mille edastamine peaks olema hästi tagatud, on edastamiseks kõige vähem kohane.

Ons meil kõigil neil juhtudel tegu süsteemi “tehnilise ebatäiuslikkusega”? Või tõuseb süsteemile kui sellisele ehk mingit tulu takistustest väärtuslike tekstide mõistmisel ja seksuaalfunktsioonile kehtestatud kultuurikeeldudest?

Paistab, et neile küsimustele aidata vastust leida see, kui pöörame tähelepanu sellele, et teate edastamine pole ei kommunikatsioonimehhanismi ega kultuurimehhanismi kui terviku ainus ülesanne. Peale selle tegelevad nad ka uute teadete tootmisega, s.o esinevad samas rollis mis mõtleva indiviidi loominguline teadvuski.

Kujutlegem, et teksti T 1 ei tule mitte üksnes transleerida sidekanali kaudu A 1-lt A 2-le, vaid ühtlasi tõlkida keelest L 1 keelde L 2. Kui nende keelte vahel on ühetähenduslik vastavussuhe, siis ei saa tõlke tulemusena tekkinud teksti T 2 pidada uueks tekstiks. Ta on täiesti iseloomustatav kui lähteteksti transformatsioon etteantud reeglite järgi, ning tekste T 1 ja T 2 võib hinnata kui ühe ja sama teksti kaht salvestist.

Kujutlegem aga, et tõlge peab toimuma keelest L 1 keelde L´ ja nende keelte vahel valitseb tõlkimatussuhe. Esimese elementidel pole teise struktuuris ühetähenduslikke vasteid. Siiski kehtestuvad nende kahe keele struktuuride vahel kultuurikonventsiooni raames – mis on kas ajaloos stiihiliselt kujunenud või sihilike jõupingutuste varal kehtima pandud – tingliku ekvivalentsuse suhted. Reaalses kultuuriprotsessis on see seaduspärane ja pidev nähtus. Selle seaduspärasuse üksikavaldusteks on kõik žanritevaheliste kontaktide juhud (näiteks kõigile tuttavad jutustavate tekstide ekraniseeringud). Vaatlemegi just seda juhtumit, kuna tõlkimatus on siin otse käegakatsutav, visad katsed ikkagi seda tüüpi tõlkeid teha aga kõigile hästi teada.

Kui võrdleme filmijutustust ja narratiivseid sõnalisi struktuure, siis märkame suurt erinevust nende niisugustes olulistes korralduspõhimõtetes nagu tinglikkus/ikoonilisus, diskreetsus/kontinuaalsus, lineaarsus/ruumilisus, mis täiesti välistab ühetähendusliku tõlke võimaluse. Keelte puhul, mille vahel valitseb ühetähenduslik vastavus, saab tekstile ühes keeles vastata üks ja ainult üks tekst teises keeles, siin aga on meil tegemist teatava interpretatsioonide alaga, mille sees leidub hulk üksteisest lahknevaid tekste ja igaüks neist on võrdsel määral lähteteksti tõlkeks. Seejuures on selge, et kui teostame pöördtõlke, ei saa me mitte ühelgi juhul tulemuseks lähteteksti. Siis võimegi rääkida uute tekstide tekkest. Järelikult toodab ebaadekvaatse, tinglik-ekvivalentse tõlke mehhanism uusi tekste, st on loovmõtlemise mehhanismiks.

Selle keele ebaadekvaatsust, milles A 1 oma teadet kodeerib, keele suhtes, mille abil A 2 seda teadet dekodeerib – dekodeerimine on iga reaalse kommunikatsiooni vältimatu tingimus –, saab vaadelda kahe ideaalmudeli taustal. Esimese eesmärgiks on kõnealuses kollektiivis juba olemas olevate teadete ringlus. Sellelt seisukohalt on ideaaliks koodide K 1 ja K 2 samasus, ning kõiki lahknevusi nende vahel hakatakse tõlgendama kahjuliku mürana. Teise eesmärgiks on toota kommunikatsiooniprotsessi käigus uusi teateid. Sellelt seisukohalt osutub koodidevaheline lahknevus kasulikuks ja toimivaks mehhanismiks. Kuid oma loomult rajaneb see mehhanism struktuuriparadoksidel.

Põhiline paradoks seisneb järgmises. Vähim seadeldis, mis on suuteline uut teadet genereerima, on mingi A 1-st ja A 2-st koosnev kommunikatsiooniahel. Selleks, et genereerimisakt aset leiaks, on tingimata vaja, et kumbki neist oleks iseseisev isiksus, s.o suletud, struktuurselt korraldatud semiootiline maailm, individualiseeritud koodihierarhiate ja mälustruktuuriga. Kuid et kommunikatsioon A 1 ja A 2 vahel üldse võimalik oleks, peavad need erinevad koodid teatud mõttes moodustama ka ühtse semiootilise isiksuse. Elementide autonoomia suurenemise, nende iseseisvateks üksusteks muutumise tendents ning nende kalduvus üha integreeruda ja muutuda osaks mingist ühisest tervikust niihästi välistavad kui ka eeldavad vastastikku teineteist, ning see tekitadabki struktuuriparadoksi.

Sääraselt üles ehitatuna sünnib unikaalne struktuur, milles iga osa on ühtaegu ka tervik, iga tervik aga toimib ka osana. See struktuur on kahes suunas avatud pidevale komplitseerumisele. Tema sees valitseb tendents muuta kõik oma elemendid keerukamaks, teha neist iseseisvad struktuurisõlmed, kaugemas plaanis – semiootilised organismid. Välissuunas aga astub ta pidevalt ühendusse teiste enesega võrdsete organismidega, moodustab ühes nendega kõrgema tasandi terviku ja muutub ise selle terviku osaks.

Niisugune struktuur võtab kuju kahes variandis. Ühelt poolt on meil tegu reaalsete inimkollektiividega, kus iga omaette üksus püüab saada iseseisvaks ja kordumatuks, individuaalseks maailmaks ning samal ajal lülitub kõrgemate tasandite konstruktsioonide hierarhiatesse, moodustades igaühel neist grupiviisilise sotsiosemiootilise isiksuse, mis omakorda kuulub osana veel keerukamatesse ühtsustesse. Individualisatsiooni ja generalisatsiooni protsess, üksikinimese muutumine aina keerukamaks tervikuks ja terviku aina kildjamaks osaks, kulgevad paralleelselt.

Teisalt rajaneb samasugusel korraldusel mis tahes ilukirjandustekst (veidi vähem ilmekal kujul aga toimib see seaduspärasus ka iga mitteilukirjandusliku teksti puhul). Selle teksti iga osa kaldub kunstiprotsessis keerukustuma, moodustades nii teatava suletud terviku, ja ühtlasi integreeruma sama tasandi teiste struktuuridega, kuuludes nii osana keerukamatesse tervikmoodustistesse.

Protsess toimib kahel tasandil. Teksti tasandil võiks selle näiteks olla tsüklistumine: novellid kasvavad kokku romaanideks, romaanid – Balzaci “Inimliku komöödia” või Zola “Rougon-Macquartide” tüüpi sarjadeks (võimalikud on väga erinevat tüüpi sarjad, muuhulgas ka niisugused, mis kujunevad kirjastusetasandil ja on lugeja silmis ikkagi täiesti reaalsed tervikud). Sellest vaatepunktist on mõisted nagu “1860. aastate “Otet š estvennõje Zapiski” proosa” või “”Novõi Miri” proosa” nii ajalooliselt kui kirjanduslikult kahtlemata tekstuaalne tõsiasi. Veel ilmsem on see protsess luules, kus hästi teada nähtusteks on tsükkel, kogu (millel on mitmeid tervikteksti tunnusjooni, näiteks kompositsioon), mingi luuletaja, luuletajaterühma või terve ajajärgu luuletajate loomingu muutumine üheks tekstiks.

Samal ajal kulgeb ka vastassuunaline protsess: mida mahukam on romaan, seda endassesuletum on oma struktuurilt peatükk; mida kõikehaaravam on tsüklistumine luules, seda kaalukam on värss, sõna, foneem. Kujukaks näiteks on siin 20. sajandi kunst, kus tekst kaldub hõlmama kõike (see on ajastu tekstuaalne “kontrapunkt”) ja samas on teksti tähendusüksused äärmiselt automatiseerunud, absolutiseerunud ja iseseisevalt eneseküllased.

Kuid sama protsess käib ka koodide tasandil: iga teksti kodeeritakse mitu korda (kahekordne kodeerimine on minimaalne struktuur). Tähendusloomekonflikt ei teki enam mitte üksikute tekstimoodustiste vahel, vaid tekstis realiseeritud keelte vahel. Protsessi kahesuunalisust näitavad ühelt poolt kunstide sünkretiseerumise lained – arhailiste ühiskondade sünkreetilistest etendustest kuni tänapäeva helifilmi, “piltluule” jms-ni, teiselt poolt üksikute kunstiliikide väga suur eraldatus ja eneseküllasus, sääraste omaenese reeglitesse suletud žanrite teke nagu vestern ja detektiiv.

Struktuuriparallelism tekstuaalsete ja isiksuslike semiootiliste tunnusjoonte vahel võimaldab meil määratleda mis tahes tasandi teksti kui semiootilist isiksust, mis tahes sotsiokultuurilise tasandi isiksust aga vaadelda tekstina.

Tähendusloome ei toimu staatilises süsteemis. Et see võimalikuks saaks, tuleb A 1-st ja A 2-st koosnevasse kommunikatsioonisüsteemi sisestada mingi teade. Niisamuti peab selleks, et mingi bistruktuurne tekst hakkaks uusi tähendusi genereerima, see tekst olema lülitatud kommunikatsioonisituatsiooni, kus algab sisemise tõlkimise protsess, semiootiline vahetus teksti allstruktuuride vahel. Siit tuleneb, et loomingulise teadvuse akt on alati kommunikatsiooniakt, s.o vahetusakt. Ses suhtes võib loomingulist teadvust määratleda kui niisugust informatsioonivahetusakti, mille käigus lähteteade transformeerub uueks teateks. Täielikult isoleeritud ühestruktuurse (ilma seesmise vahetusvaruta) ja staatilise süsteemi tingimustes on loominguline teadvus võimatu.

Kultuuride ja kultuurikontaktide võrdlevale uurimisele tuleneb sellest mitu tähtsat järeldust.

Kultuuri immanentne areng ei saa toimuda ilma tekstide pideva juurdevooluta väljastpoolt. Kusjuures sellel “väljaspoolsel” on iseendast keerukas struktuur: kõnealuse kultuuri piires tähendab see nii “väljastpoolt” mingit žanri või traditsiooni kui ka “väljastpoolt” seda ringi, mille piiritleb teatud metakeeleline rajajoon, jagades kõik teated selle kultuuri sees kultuurilises mõttes eksisteerivaiks (“kõrgeteks”, “väärtuslikeks”, “kultuurseteks”, “põlisteks” jne) ja kultuurilises mõttes mitteeksisteerivaiks, apokrüüfilisteks (“madalaiks”, “väärtusetuiks”, “võõramaisteks” jne). Ning lõpuks: “väljastpoolt” tulevad ka võõrad tekstid, mis on pärit teistsugusest rahvus-, kultuuri-, areaalitraditsioonist. Nii nagu loomingulise teadvuse akt, on kultuuri arengki vahetusakt ja eeldab teoksaamiseks alati “teist” – partnerit.

See kutsub esile kaks vastassuunalist protsessi. Ühelt poolt, vajades partnerit, kultuur kogu aeg loob omaenese jõupingutuste varal seda “võõrast”, teise teadvuse kandjat, kes maailma ja tekste teistmoodi kodeeriks. See kultuuri enese rüpes – peamiselt kontrasti põhjal tema enda domineerivate koodidega – loodud kuju eksterioriseeritakse kultuurist välja ja projitseeritakse väljaspool asuvatele kultuuriilmadele. Iseloomulikuks näiteks sobivad siin eurooplaste etnograafilised kirjeldused “eksootilistest” kultuuridest (viimaste hulka on mõnedel aegadel kuulunud ka vene kultuur) või Tacituse kirjeldus germaanlaste igapäevaelust. Teisalt eeldab väljaspoolsete kultuuristruktuuride toomine mingi kultuuri siseilma, et tekiks nendega ühine keel, see omakorda nõuab nende interioriseerimist. Et lävida väliskultuuriga, peab kultuur interioriseerima tema kuju oma maailma. See protsess on paratamatult dialektiliselt vastuoluline: väliskultuuri sisekuju valdab suhtlemiskeelt selle kultuurilise maailmaga, millesse ta on inkorporeeritud. Ent ühes kommunikatsiooni hõlbustumisega lähevad kaotsi kopeeritava välisobjekti teatud omadused, tihti just need, mis stimulaatorina kõige väärtuslikumad. Toome ühe näite. Puškini ilmumist luulesse tajusid 1820. aastate kirjandus ja lugeja millegi enneolematu ja uuenduslikuna. Selle nähtuse omaksvõtt nõudis lugejateadvuses “Puškini kuju” loomist. Tollest kujust sai edaspidi iseseisev kirjandusfakt. Asudes Puškini (kui reaalse ja dünaamilise kirjandusnähtuse) ning lugejateadvuse vahel, mängis ta kahesugust rolli: tõlgitses ja “tõlkis” Puškini maailma, s.o soodustas mõistmist, ja samal ajal ka lihtsustas ja kustutas kõike uut, dünaamilist ja endasse mitte mahtuvat, s.o põhjustas mittemõistmist. Puškini teisik ei olnud staatiline: luuletaja reaalne looming ja eluline käitumine muutsid teda pidevalt, ehkki ta sellele ka vastupanu osutas. Kuid temagi mõjutas reaalse Puškini käitumist ja loomingut, sundides luuletajat sageli end ülal pidama “nagu Puškin ”. Pärast luuletaja surma ilmutas see kuju võimet kasvada ja silmapaistvat kultuurilist aktiivsust.

See interioriseeritud kuju, mis peab olema tõlgitav kultuuri sisekeelde (s.t mitte olema “võõras”) ja ühtlasi olema “võõras” (s.t mitte olema tõlgitav kultuuri sisekeelde), põhjustab oma kaksipidise rolliga väga keerukaid, mõnikord traagilisigi kollisioone. Nii näiteks sünnitas vaidlusküsimus “Venemaa ja Lääs” vene läänlase tüübi. Too tegelane täitis kultuurisiseses kokkupõrkes Lääne “esindaja” osa. Tema üle otsustati vastavalt sellele, mida arvati Läänest, ja Lääne üle otsustati läänlaste järgi. Kuid vene läänlane ei sarnanenud kuigivõrd oma ajastu reaalse Lääne inimesega ja tundis tavaliselt Läänt väga halvasti: Lääne oli ta konstrueerinud kontrasti põhjal sellega, mida nägi vene tegelikkuses. See oli ideaalne, mitte reaalne Lääs. Pole juhus, et slavofiilid ning teised traditsionalistid ja rahvusliku omapära poolehoidjad olid sageli saanud hariduse Saksa ülikoolides, või siis olid meremeestest anglomaanid nagu Šiškov ja Šihmatov- Širinski või terve oma elu välismaal elanud diplomaadid nagu Tjuttšev ja Konstantin Leontjev , mõned Lääne valgustuse vene pooldajad aga polnud ealeski Euroopas käinud – nagu Puškin , või kui nad sinna sattusid – nagu Belinski , osutus sealne elu neile täiesti võõraks. Vene läänlase kokkusaamine reaalse Läänega lõppes harilikult samasuguse traagilise pettumusega nagu nende vastaste kohtumine reaalse vene tegelikkusegagi. Siiski pole Venemaal võimalik piiritagust kultuurikonteksti läbi elada ilma sääraste ilminguteta oma sisestruktuuris.

Kultuurikontakti oluline külg on partnerile nime andmine (mis on samaväärne tema võtmisega “minu” kultuurimaailma), partneri kodeerimine “minu” koodiga ja tema koha määratlemine “minu” maailmapildis. Selle analoogidena võib näha võõra kirjanduse teatud ž anrite samastamist harjumuspäraste ž anrimõistetega, võõra kultuurikäitumise de š ifreerimist harjumuspäraste koodide süsteemis või erinevate kirjandusvormide tinglikku samastamist (näiteks suhtelise adekvaatsuse kehtestamine vene ja prantsuse aleksandriini vahel luuletekstide vastastikustes tõlgetes).

Kuid võimalik on ka vastupidine nähtus: enese ümbernimetamine vastavalt nimetusele, mille mulle on andnud väljaspoolne kommunikatsioonipartner. Sellised nähtused on iseloomulikud poleemikate puhul: vastase poolt poleemiliselt antud hüüdnimi usurpeeritakse ja võetakse “oma” keelde, kusjuures halvustavast muutub ta positiivseks. Igasugune poleemika vajab mingit ühist keelt vastaspoolte vahel – käesoleval juhul saab niisuguseks keeleks vastase keel, kuid ühtaegu toimub selle kultuuriline anastamine ja vastase semiootiline relvitustamine. Belinski koolkonna hilisema enesenimetuse “naturaalne koolkond” võttis näiteks tarvitusele Bulgarini “Severnaja Ptšela” ja algul kasutati seda halvustava nimena.8 Poleemika käigus aga läksid vastastel relvad vahetusse ja pilkenimest sai lipukiri (vrd ka Aleksandr Bloki “Jah, sküüdid oleme! Jah, asiaadid oleme!”). Nähtus on küllalt tuntud etnonüümide ajaloost.

Nii kommunikatsioonisubjekti kultuurilise enesemääratlemise, nominatsiooni ja oma piiride määramise ajalugu kui ka endale kontrahendi – “teise” konstrueerimise protsess on üks kultuurisemiootika põhiprobleeme. Ent tuleb toonitada peamist: teadvuse dünaamika tema mis tahes kultuuritasanditel nõuab sellise teise teadvuse olemasolu, mis ennast eitades lakkaks olemast “teine” – samamoodi nagu kultuurisubjekt “teisega” kokkupuutumise käigus uusi tekste luues lakkab olemast tema ise. Isiksuste või kultuuride vastasmõju ja immanentset arengut saab teineteisest lahutada üksnes puhtteoreetiliselt. Tegelikkuses on need ühe ja sama protsessi kaks dialektiliselt seotud ja teineteiseks üleminevat külge.

Laialt on levinud kujutlus, et mingi tekst võetakse väliskontekstist üle selle pärast, et ta osutus selle kultuuri immanentse arengu seisukohalt väga õigeaegseks. Säärane kujutlus saab toitu kaht sorti kaalutlustest. Ühelt poolt, nähes ajalooprotsessi providentsialistlikult või finalistlikult vaatekohalt, arvatakse teda kulgevat mingi kindla, uurijale teada oleva punkti suunas. Üksi oletustki, et ta võis kätkeda ka mingeid teist laadi põhivõimalusi, mis jäid teostumata, ei peeta võimalikuks. Sellelt vaatekohalt võiks siis öelda, et näiteks vene kirjandusel oli juba oma sünniajal ainult üks võimalus: jõuda 19. sajandil Tolstoi ja Dostojevskini . Siis võiksime ka öelda, et Byronile või Schillerile , Rousseaule või Voltaire’ile oli ajaloo poolt ette määratud mängida selles protsessis katalüsaatorirolli. Vaevalt leiduks kedagi, kes söandaks selletaolise väitega välja tulla, kuid väga paljud arutlevad nii, nagu lähtuksid mõnest säärasest eeldusest. Teiselt poolt, eeldatakse midagi palju loomulikumat: uurija käsitab reaalselt juhtunut kui ainuvõimalikku, seaduspärasus tuletatakse faktist (siin on vaja meenutada, et kultuuriajaloolane tegeleb peaaegu alati kas unikaalsete faktidega, mis ei allu tõenäosuslik-statistilisele töötlusele, või siis nii nappide faktidega, et niisugune töötlus ei osutuks kuigi usaldusväärseks). Selle tulemusena, toonud esile mõne kultuurikontaktifakti (näiteks Byroni loomingu mõju vene romantikutele), vaatleb uurija selle vaatevinklist eelnevat ajaloolist ainest ning muidugi reastub too nüüd niiviisi, et Byroni mõjust saab võtmelüli, kuhu jooksevad kokku kõik niidid. Uurija metakeele toimet uurimisainesele võetakse kui kultuuriprotsessi immanentse seaduspärasuse avastamist.

Sealjuures lastakse silmist üks üldisem kaalutlus: kui iga kultuurikontakti mõte on selles, et täita puuduva lüli aset ja kiirendada kultuuri evolutsiooni ettemääratud suunas, siis peaks ajaloolise arengu käigus kultuuristruktuuri liiasus progresseeruvalt kasvama (mida vaikimisi eeldabki kontseptsioon “noortest” kultuuridest – mis on seesmiste võimaluste poolest rikkad, ja “vanadest” kultuuridest – mis need võimalused on juba ammendanud; sel kontseptsioonil on pelgalt luuleline ja puudub hoopiski teaduslik väärtus). Iga kultuurikontaktifakt peaks siis seda liiasust suurendama ning selle tagajärjel kultuuriprotsessi ennustatavus tema ajaloolise arengu käigus muudkui kasvama. See aga on vastuolus nii tegelike tõsiasjadega kui ka üldise arusaamaga kultuuri väärtusest informatsioonimehhanismina.

Tegelikult võib tähele panna otse vastupidist protsessi: iga uus samm kultuuri arengus suurendab, aga mitte ei ammenda kultuuri informatsiooniväärtust ning järelikult ka suurendab ka – mitte ei vähenda – tema seesmist määramatust, nende võimaluste kogumit, mis tema realisatsiooni käigus jäävad teostamata. Kultuuriväärtuste vahetamise roll selles protsessis on ligikaudu järgmine: suure seesmise määramatusega süsteemi sisestatakse väljastpoolt tekst, mis just seetõttu, et ta on tekst, aga mitte mõni paljas “tähendus” ( Žolkovski ja Štšeglovi mõistes), valdab ka ise seesmist määramatust ega ole mitte mõne keele asjastatud realisatsioon, vaid polüglotne moodustis, eri keelte seisukohalt mitmeti tõlgendatav, seesmiselt konfliktne ja suuteline uues kontekstis avalduma täiesti uute tähendustena.

Säärane sissetung tõstab järsult kogu süsteemi seesmist määramatust, muutes ta järgmise arengujärgu hüppeliselt ootamatuks. Kuid kuna kultuur on isekorralduv süsteem, siis metatasandil kirjeldab ta kogu aeg ennast (kriitikute, teoreetikute, maitsekohtunike ja üldse seaduseandjate sule läbi) millegi ühetähenduslikult ennustatava ja rangelt organiseerituna. Ühelt poolt juurduvad need metakirjeldused tegelikus ajalooprotsessis, nii nagu grammatikad juurduvad keele ajaloos, avaldades vastumõju tema arengule. Teisalt satuvad nad kultuuri ajaloolaste kätesse, kes sellist metakirjeldust – mille funktsiooniks kultuuris ongi karmilt ümberkorraldada seda, mis süvakihtides oli muutunud liiga määramatuks, – kalduvad samastama kultuuri kui sellise reaalse koega. Kriitik kirjutab sellest, kuidas kirjandusprotsess oleks pidanud kulgema. Boileau kehtestab normid just sellepärast, et protsess kulgeb teisiti ja norme rikutakse (muidu puuduks neil kirjutistel üldse mõte), ajaloolane aga eeldab, et tema ees on reaalse protsessi kirjeldus või äärmisel juhul selle valitseva ilme kirjeldus. Tõsiasjast, et Venemaa valitsus 17. sajandil korduvalt keelas altkäemaksuvõtmise, ei tee ükski juriidilise argielu ajaloo uurija järeldust, et alkäemaksud kadusid, vastupidi: ta oletab, et nad pidid tegelikus elus väga levinud olema. Kirjandusloolane aga arvab olevat enesel õiguse eeldada, et kirjanikud täitsid teoreetikute ettekirjutusi rangemalt kui ametnikud kriminaalseadusi. Need enesekirjeldused pole mitte kultuuri enda skelett, põhjapanev karkass, vaid üks ta struktuuripoolustest, ajaloolasele aga – mitte valmisotsustus, vaid uurimisaines, üks kultuuri mehhanismidest, mis on pidevas heitluses kultuuri teiste mehhanismidega.

1983

1 В . Жирмунский, Избранные труды: Сравнительное литературоведение: Восток и Запад . Leningrad, 1979. Lk 20.

2 Sealsamas.

3 К . Маркс , Ф . Энгельс , Сочинения. 2. tr. Kd 23. Lk 9.

4 Vt Ю . Тынянов, Поэтика. История литературы. Кино. Moskva, 1977. Lk 257 jt.

5 Vt Д . Дюришин, Теория сравнительного изучения литературы. Moskva, 1979. Lk 69 jj.

6 Isegi lühike loend üldise tekstiteooria alastest töödest oleks siin nende rohkuse tõttu võimatu. D. Ďurišinile ja tema kontseptsioonile on kõige lähemad ja olulisemad J. Mukařovský ja M. Bakoši, aga samuti F. Miko juhitud slovaki teadlasterühma tööd.

7 Anname vaid rohmakalt ligilähedase pildi. Tegelikult eelneb valemile “teine teisest sugudeklassist” lihtsalt vajadus “teise” järele: eksisteerib alles üks sooline klass, kuid viljastumiseks on vaja eelnevat ühtesulamist teise isendiga, ehkki soolisi erinevusi nende vahel veel ei ole.

8 Н . Мордовченко, В. Белинский и русская литература его времени. Moskva; Leningrad, 1950. Lk 225.